esmaspäev, august 31, 2009

Punnid

Täna asusin teele nahaarsti juurde. Enne kodust väljumist meenutasin, et registratuuris öeldi mulle, et ma oleks kohal kümme minutit varem. Selle kohta ütlesin, et kust mina tean, kuidas bussid käivad. Bussipeatusesse jõudes vaatasin seina pealt sõiduplaani. Buss tuli minu kella järgi lubatust hiljem. Aga ma ei teadnud, kas mul on kell õige, sest olin seda kodus kahe äratuskella järgi ette keeranud. Ette keerasin teda sellepärast, et viimasel ajal on minu kell vahel taha läinud. Aga äratuskell käib jälle ette.

Bussist väljusin Raja tänava juures, sest nahaarst on nüüd ka seal. Eile kirjutasin, et seal tänaval on rohutirtse. Täna mõtlesin algul, et ei tea, kas nad täna vaikivad ilmamuutuse tõttu. Aga kui jõudsin selle tänavalõiguni, kus rohi niitmata oli, hakkasid nad kostma. Registratuuri jõudsingi oma kella järgi täpselt kümme minutit sedelile kirjutatud ajast varem. Hiljem kodus võrdlesin arvutikellaga, mis on kõige täpsem. Selgus, et mu kell oli siiski ees.

Arsti juurde läksin kahe kaebusega. Jala peal oli tume laik, mida märkasin juba aasta tagasi, aga näitasin alles nüüd. Kästi kreemi peale panna. Kaela peale olid tekkinud punnid, mida teises kabinetis kõrvaldama hakati. Protseduuri ajal kästi mul hoida käes metallpulka. Öeldi, et see on maandus. Lõpetuseks ähvardati, et eemaldatud punnide asemele tulevad kaelale uued, sest väikseid on juba näha.

Kodu suunas sõitsin jälle bussiga. Peatuses oli palju rahvast ja ette tuli kaks bussi korraga. Ma ei läinud selle peale, mis otsemat teed sõitis, vaid selle, mis sõitis peatusesse eespool ja mida ma enne märkasin. Ma ei sõitnud nii kodu lähedale kui sai, vaid väljusin kesklinnas, et jala ka kõndida. Õigupoolest ma ei teagi, kuhu buss sealt täpselt edasi viib.

Vaenlaste ütlused

Olime ühel peol. Vanaema mainis minu raamatut. Seepeale hakkas Pille karjuma, et selles raamatus on kõigi kohta halvasti öeldud ja seal on kasutatud sõna "naine". Varem polnud Pille selle raamatu kohta nii halvasti öelnud. Olime maal. Tahtsime minna veranda trepist alla. Aga trepp oli katki, selle keskel oli auk, mis oli kaetud õhukese kattega. Oleks saanud minna trepi servast, aga siis võis kukkuda trepi kõrvale. Hoiatasin kõiki, et nad läheksid sellest trepist hästi ettevaatlikult. Istusin trepile maha. Lõpuks unustasin ära, et olin teisi hoiatanud, ja trepp varises minu enda all kokku. Haiget ma ei saanud.

Mängisin malevõistlusel Vorobjoviga. Kaotasin. Ütlesin, et asi oli lihtsalt selles, et ma tegin vea. Lisasin, et vahel mängitakse selline partii, millest ei ole aru saada, kus viga tehti. Hakkasin Vorobjovi iga nimetähe kohta joonistama pilti, kus oleks asi, mis algab sama tähega. Vorobjov keelas mind, öeldes, et vene tähtedega kirjutatakse tema nime teist moodi. Selgus, et tal oli kaks nime. Mina olin joonistanud ladina tähtede järgi. Või olid mul just vene tähed hulgas. Ma ei tahtnud joonistamist pooleli jätta.

Euroopa Liitu astumise vastaste hulk oli viimasel ajal suurenenud, nagu omavahelistest jutuajamistest märgata võis. Inimesed olid isegi kriitilisemad kui mina. Euroopa Liitu astumise vastu olid isegi inimesed, kes varem olid pidanud tähtsaks, et teised riigid sinna saaks või olid küsinud, kas Eesti ei kuulugi juba Euroopa Liitu. Tegelikult oli Eesti esialgu ühinenud ühe teise Euroopa organisatsiooniga. Vastaste arvu suurenemine tuli sellest, et Madisson oli hakanud valimiste lähenedes jõulist kampaaniat tegema. Ta oli hakanud andma välja ajalehte "Võitleja", mille nimi võttis eeskuju kunagisest vabadussõjalaste lehest "Võitlus". Ilmselt pidi uus leht jätkama ilmumist ka pärast valimisi, sest selles oli trükitud lause ""Võitleja" on tulnud selleks, et jääda." Kunagi oli "Võitluse" esimestes numbrites samasugune lause trükitud. Aga kui laiema ühiskondliku mõjuga "Võitlust" olin ma nõus lugema, siis "Võitlejat" mitte. Oli loogiline, et Madisson oskas lehe täis kirjutada, kui ta oli avaldanud hulga paksemaidki raamatuid. Selles numbris, mida ma lugesin, oli toodud hulk vaenlaste ütlusi. Vaenlaste hulka oli millegipärast loetud Putin, aga põhiliselt ikkagi demokraadid, nii Eestist kui ka välismaalt, näiteks Churchill. Lehe väljaandjad tahtsid kehtestada Eestis diktatuuri. Madisson tahtis ise diktaatoriks saada ja seejärel vastastega arveid õiendama hakata. Lehes oli toodud ära ka Madissoni enda pilt. Tema pildid pidid ilmselt hakkama ilmuma lehe igas numbris, sest palju tegelasi neil ei olnud.

pühapäev, august 30, 2009

Rohutirtsud

Ühes sissekandes kirjutasin, et Tartus pole rohutirtse, aga linna serval Raja tänaval neid oli. Inimene on võimeline tegema nii head kui ka halba muusikat, aga rohutirts ainult head.

Raekoja allakäik

Klaus küsis, kas ma Haapsallu malevõistlusele lähen. Vastasin, et seekord tahaks minna. Läksime Paide bussijaama. Seal seisid juba Kass ja teised maletajad. Nad suitsetasid. Kass rääkis, et üks koolipoiss hakkas kohvikus mängimas käima, hingas vanemate meeste tubakasuitsu sisse ja selle tagajärjel tekkisid tal foobiad. Enne bussi sõitma hakkamist pidid kõik sigaretid ära kustutama, et säde süütevõtme juures bensiiniga kokku ei puutuks. Üks mees pani siiski sõidu ajal ka sigareti põlema. Bussijuht hakkas karjuma. Kõigepealt karjus ta sõnadeta, mille peale sigaret kustutati juba ära. Bussijuht ütles veel, et ta on vana jalakäija ja jalgrattur ning on näinud, kuidas suitsetamise tagajärjel auto õhku lendab. Läksime bussijaamast Paide vanaema maja suunas tagasi. Vastu tuli suur peremeheta buldog. Temast kiiremaks lahtisaamiseks jooksin talle vastu ja soovitasin ka Klausil joosta. Olin kuulnud, et koerad saavad jooksjate peale just kurjaks, aga seekord ei saanud.

Maleturniiridel sain kogu aeg natuke alla poole võimalike punktide. Lõpuks taipasin, et see tuleb sellest, et mängin võistkonna esimesel laual. Kui oleksin mänginud tagapool, oleks ka punkte rohkem tulnud. Pidi algama teine voor ja esimeses voorus olin kaotanud. Paare vaadates küsisin, kas ma mängin tõesti ikka veel esimesel laual. Siis sain aru, et seal ei ole enam mina, vaid üks minuga nimelt sarnane välismaalane. Mul oli raskusi oma mängukoha leidmisega. Peebo hüüdis mängu ajal, et talle üks konkreetne raamat toodaks. Üks poiss hakkas seda otsima, aga ei leidnud teiste raamatute hulgast üles. Ütlesin, et valgete kaantega raamat. See raamat oli avatud, aga servast oli ikkagi näha, millisel valged kaaned on. Toomas ronis hästi kõrgele aknalauale, mis oli all seisjate peadest tükk maad kõrgemal. Üks tüdruk küsis talt, kas ta ei tahaks sealt alla tulla. Toomas ütles, et ta otsib sobivat kohta, kuhu hüpata. Mõtlesin, et seda ta ei leiagi. Ta saab kas hüpates mööbli vastu viga või lükkab hüpet lõputult edasi, kuni ta redeliga alla tuuakse. Aga siis Toomas hüppas ja viga ei saanud.

Mõtlesin, et mul pole küll tervislikel põhjustel relvakandmisõigust, aga sõja ajal rindele võidakse mind ikkagi kutsuda. Sel ajal, kui teised kaevikus tulistavad, teen mina köögis süia. Seda nimetatakse tagalateenistuseks. Läksime Tartu raekotta. Krister kaebas, et varem püüti vaateid tähtsamatele majadele avatuna hoida, aga nüüd ei peeta sellest enam kinni. Kõrvale oli ehitatud kõrgem maja. Mõtlesin, et kui Tartusse ei tohiks ehitada ühtegi raekojast kõrgemat maja, siis ei saakski kõrgeid maju ehitada, sest raekoda eriti kõrge ei ole. Aga vaade raekojale oli avatud vähemalt Raekoja platsi teisest otsast. Raekojas paiknes muuhulgas prillipood, mis asus teisel korrusel ja kus ma olin üks päev käinud. Varem olid raekojas tähtsamad asutused.

laupäev, august 29, 2009

Nutta või mitte?

Lugesin vana artiklit, kus korrati refräänina, et ärge nutke, vaid tehke midagi. Kas see on õige soovitus? Kas nutmine ise ei ole juba millegi tegemine? Kui väike laps nutab, siis on see kasulik, sest rääkida ta ei oska, aga ta peab kuidagi märku andma, et vanemad temaga tegeleksid. Kui täiskasvanu avaldab kurva luuletuse, mida võib võrrelda nutmisega, võib sellel olla kunstiline väärtus, see võib kannatuste põhjuse kätte näidata ja kujundada väärtushinnanguid. Seega oleks täpsem soovitus, et nutta võib, aga ärge piirduge nutmisega.

Olin raamatu tegelane

Läksin Kaunase puiesteele. Mõtlesin, et ma olen sunnitud panema oma mälestusteraamatu pealkirjaks "Eesti mehed ja naised", kuigi mulle sellised asjad ei meeldi. Hakkasin minema üle muruplatsi. Äkki vajus jalg sisse. Ma ei tahtnud vajuda päris laukasse, seetõttu läksin kõnniteele. Seal oli kaks kera. Need tuli lahti veeretada, siis sai ühest kass ja teisest koer.

Pille ajas teisi vendi peale minu Peedule. Nad hakkasid minema. Ähvardasin neid, et saadan neile Pille järele.

Tahtsin astuda uude õppeastmesse. Ajaloo osakonnast öeldi mulle, et võiksin anda avalduse ajakirjanduse osakonda, sinna ma saan kindlasti sisse, sinna võetakse 15 inimest. Ajakirjandusse võis astuda küll, siis oleks saanud pärast ajakirjanikuna töötada, mul oli mingit töökohta vaja. Ajakirjanduse lõpetamiseks tuli ilmselt ette näidata üks ilmunud ajaleheartikkel. See mul oli juba olemas.

Lugesin ühe naiskirjaniku raamatut. Ta kirjutas seal, et kõigepealt tuleb hakata koguma 1000 krooni, siis natuke 200 000 kroonist suuremat summat ja seejärel miljonit. Milleks tal seda raha vaja on, seda ta ei öelnud. Seda teadsin omast käest, et raha tuleb märkamatult kogu aeg juurde. Aga mõtlesin, et kas talle makstakse raamatute eest siis tõesti nii palju minust rohkem, et ta selliseid summasid saab. Seletus võis olla selles, et see ei olnudki reaalsuse kirjeldus, vaid ilukirjandus. Aga teoses oli tegelaste nimedena kasutatud pärisinimeste nimesid. Minu nime oli ka palju. Mind oli nimetatud eesnime pidi. Kirjutatud oli, et autorile tuli üks teine inimene külla, ütles, et luges minu raamatut ja et see olevat hea. Ma kirjutavat sama hästi nagu see autor. Raamatu stiil tunduski eeskujuks võtvat minu raamatu stiili. Pärast lugemist ütlesin J. Malinile, et suvilas müiakse tema raamatut. Ta vastas, et tema raamat on väga kallis, sest seda ostetakse palju, aga minu raamatut ostetakse vähe, sest mind ei tunta.

reede, august 28, 2009

Kõigusoojaseks saamine

Raadio on kuulamiseks, televiisor vaatamiseks ja raamat nuusutamiseks. Seega on olemas infokandjad nii heli, pildi kui ka lõhna jaoks. Ainult et raamatu autor ei tea, mis lõhna kirjastus ja trükikoda tema raamatule lisavad. Mõni autor võib teada, näiteks kui tal on oma kirjastus. Mõned peavad kriitpaberit eriti heaks paberiks, aga mina pean kehvaks. Sellelt on raske lugeda ja tema ebameeldiv lõhn paneb pea valutama. Selle servaga võib sõrme ka lõigata. Lapsena ma olen lõiganud. Nüüd on mul nahk vist paksemaks läinud. Väga paks nahk mul ei ole, sest ma ei saa tõsta nii kuumi asju, nagu minust vanemad inimesed tõstavad. Vesi, mis võib jalgadele liiga külm tunduda, võib olla ülakehale liiga kuum. Ujumas käies kartvat kõht rohkem külma kui jalad. Kui öeldakse, et inimene on see, mida ta sööb, siis peaks kõigusoojaseid süies ise samuti kõigusoojaseks muutuma. Võibolla inimene ongi kõigusoojane, sest vahel on tal palavik või alatemperatuur. Aga ka see ei sõltu välistemperatuurist. Või sõltub niipalju, et palavik võib tõusma hakata just pärast külmetamist. Aga alajahtumine tekib ka külmaga.

Sulg

Lamasin voodis ja Helina seisis voodi kõrval. Ta saatis mulle kirja. Lubasin, et vastan sellele kolme päeva jooksul. Varasemal ajal olin andnud lubadusi vastata samal päeval. Nüüd mõtlesin, et vast vastan homme. Helina hoidis ühte jalga voodis. Tema jala küljes kasvas suur sulg. Küsisin, kas see on kure sulg. Helina vastas jaa. Küsisin, kas ühte selle osa nimetatakse sule rootsuks. Helina vastas jaa. Küsisin, et aga kas väiksemaid selle küljest hargnevaid osasid ei nimetata samuti sulgedeks. Ütlesin, et sellel on soomused ka küljes. Helina läks minema. Algul tundus, et ta tuleb nüüd teiselt poolt voodit ja pistab voodisse teise jala, aga see tundus ainult korraks. Vennad hakkasid omavahel rääkima. Mõtlesin, et võiks öelda, et liiga palju ingliskeelset juttu. Mulle ütlesid vennad, et tegemist ei olnud Helinaga, vaid ühe tüdrukuga, kes ainult mängis Helinat, aga pettus minus ja läks seetõttu ära. Mõtlesin, et aga kui ma lubaduse andsin, siis Helinale kirja saadan ikkagi. Tegelikult oli see lubadus unenäos antud ja vahel võis juhtuda, et ma ei kontrolli unenäo käiku.

neljapäev, august 27, 2009

Kaks miinust korraga

Mõnele ainult oma sissetulekule mõtlevale äritegelasele võib Eesti tõesti hakata tunduma parema kasumiteenimiskohana, kui krooni asemel võetakse kasutusele euro. Minusugused inimesed hakkaksid riigist rohkem lugu pidama, kui see ütleks, et me ei tahagi eurot, me saame ise hakkama ja austame traditsioone. Kui riik teeb eurole üleminekuks meeleheitlikke jõupingutusi, aga euro kasutuselevõtuni siiski ei jõua, langeb riigi maine mõlema grupi silmis.

Minu arvates ei ole mõtet sellel, et riik peab vastama kindlatele liitumistingimustele euro kasutuselevõtu hetkel ja natuke enne seda, kui ta pärast rahaühiku vahetamist nendele tingimustele enam uuesti ei vasta. Mis siis ette võetakse? Kas Brüssel nõuab meilt, et me kroonile tagasi läheksime?

Endavalmistatud särk

Kõndisin Tähtvere pargi kandis. Teel seisis Antti, kes näitas mulle enda valmistatud särki, millele ta on niidiga pildi tikkinud. Võtsin särgi endale, sest olid jõulud ja see paistis olevat mulle määratud jõulukink. Pärast sain aru, et Antti oleks tahtnud selle särgi endale jätta. Olin niimoodi varem juba ühelt teiselt klassivennalt särgi ära võtnud. Anttilt saadud särk lagunes mul käes laiali. Praegu oli mõõn ja läksin madalas vees edasi. Aga tuli mõte, et kui jälle tõus algab, siis läheb vesi minu jaoks liiga sügavaks. Tõus ja mõõn kestsid kumbki pool aastat. Aga ma pidin selle kõik läbi elama, sest tegin kaasa kogu aasta.

Läksin koos Klausiga läbi linna. Klaus oleks võinud maleturniirile tulla, siis ta oleks saanud esikoha. See poleks küll meeldiv olnud, et mina kogu aeg mängin ja jään harva mängivast Klausist taha, aga K. Sander oli selle kohta öelnud, et elu on selline. Klaus märkas ühte vanemat naist ja hüüdis, mis selle nimi on. Küsisin, mis inimene see on. Mina teda ei tundnud. Klaus läks selle naise juurde ja teretas teda. Kõrval oli Eesti kaart ja Klaus ütles naisele, et tal on oma järv. Naine arvas ära, millist järve Klaus mõtleb. Asi oli selles, et järve nimi oli naise perekonnanime sarnane, kuigi mitte täpselt samasugune. Lugesin, et see naine oli kunagi üks Eesti tugevamaid naismaletajaid ja edukas ka muudel spordialadel. Üks vana tugev meesmaletaja istus ühes toas ja rääkis, et tugev maletaja võib vahel nõrgale ka kaotada, aga arvutiprogramm näitab kohe ära, et on inimesest tugevam. Vaidlesin vastu, et mõne arvutiprogrammiga on võimalik mängida mõni imelik partii. Mulle tuli meelde näide, kui ma mängisin arvutiga sellise partii, mis läks viiki põhjusel, et seal ühtegi nuppu ei löödudki. Mees nõustus ka, et vahel võib juhtuda, et arvuti võiduseisus alistub, sest ei arvesta varianti nii kaugele, kus võit kätte jõuab. Mõtlesin, et arvutitelt võiks alistumisvõimaluse ära võtta. Aga edasi mõtlesin, et siis ei oleks inimestel nendega huvitav mängida, kui mäng mõttetus seisus veel pikalt jätkub. Üks noor maletaja oli tõstnud reitingut lühikese ajaga 300 punkti. Nüüd oli ta reiting minu omast palju kõrgem, kuigi ta oli minust nõrgem. Ta mängis juba rahvusvahelistel turniiridel. Pille ütles, et selle mängija edu saladus on, et ta rikub reegleid ja vaatab mängu ajal raamatutest avanguteooriat ning küsib seda telefoni teel. Kui teooria järgi võiduseis lauale mängida, oli seda juba lihtne oma peaga realiseerida. Lisaks teooriat maha lugedes kulus vastasest vähem mõtlemisaega, mida oli võimalik mängu hilisemas staadiumis kasutama hakata. Sellel mängijal parajasti üks turniiripartii käis. Äkki küsis ta valju häälega, kas tõesti ei tohi abivahendeid kasutada. Kõik hakkasid naerma. Nüüd pidi järgnema selle mängija tulemuste kohutav kukkumine. Ütlesin, et see mängija hakkas malet mängima, aga ise ei lugenud reegleid läbi. Võis ka olla, et ta oli reegleid lugenud, aga väikse tähelepanuga. Olime kesklinna bussijaamas. Kontsert tuli kaugemast putkast, aga mõned inimesed arvasid, et lähemast.

kolmapäev, august 26, 2009

Sõdade liigid

Mõiste "ristisõda" on tekkinud tagantjärele, ristisõdade toimumise ajal seda veel ei tuntud. Ehk võib siis tagantjärele ja omapoolselt anda ka muid nimetusi. Võiks rääkida poolkuusõdadest ja haakristisõdadest. Vabadussõjas osalenutele jagati vabadusriste, siis võiks selle liigitada vabadusristisõjaks.

On tehtud vahet vallutamise ja tagasivallutamise, vallutamise ja vabastamise vahel. Aga vallutussõja nimetamine vabastussõjaks võib olla lihtsalt propaganda. Venemaa justkui vabastas Lõuna-Osseetia Gruusia võimu alt ja väidetavalt andis talle iseseisvuse. Aga kui samal ajal Põhja-Osseetiale iseseisvust ei anta, siis ei kõla selline jutt veenvalt.

Mussolini nimetas lahinguteks ka poliitilisi ja majanduslikke kampaaniaid. Eelmises lõigus mainitud suurriigi president olevat alustanud võitlust liigjoomise vastu. Selles sõjas võib talle edu soovida. Kui riigi elanikud on harvem purjus, ehk muutub siis rahumeelsemaks selle riigi poliitika naaberriikide suhtes. Kui nad on sageli purjus, võib see riik kaduda.

Külm kala

Sain kaks uut sulepead. Panin ühte neist tinti. See tuli veega segatult liiga lahja, seetõttu lasin ta purki tagasi ja võtsin uuesti. Sulepea balloon lekkis. Vana sulepea oli olnud parem, aga seda polnud mul enam ammu lahti keerata õnnestunud. Kui pistsin ta nüüd vette ja keerasin seal, siis tänu ligunemisele lahtikeeramine õnnestus. Rääkisin sellest teistele. Läksime ühele perele külla. Istusime ümber laua. Perenaine tuli esikust ja küsis, miks me pori tuppa veame, miks me jalgu ei pese. Vastasin, et mõned soovitavad jalgu pühkida, teised ütlevad, et ärge pühkige. Peremees ütles, et on võimalik leida kesktee, poliitika on kõige targema inimese valimine. Vaatasin talla alla ja seal oli väga paks liivakiht. Ütlesin, et nii palju liiva pole ma ühtegi majja vedada tahtnud. Aga vanasti kui me liivakastis mängisime, oli loomulik, et vedasime iga päev liiva tuppa. Peretütar rääkis oma haigusest. See jutt pidi olema mõeldud külalistele, sest tema vanemad teadsid neid asju juba varem. Üks inimene olevat surnud sellepärast, et sõi kala ja muu kala vahel oli külma kala tükk. Külmaks kalaks nimetati toorest kala. Praegu oli ka kala laual ja ma ei julgenud selle jutu peale ühtegi tükki võtta, enne kui kõik oli üle praetud.

Mul oli ilmunud uus raamat. Pidin minema selle esitlusele. Varasematel kordadel olin kõne enne valmis kirjutanud, aga täna ei jaksanud kirjutada, sest olin unine. Kirjutasin internetti, et mul ilmus uus raamat ja et kiiremad saavad eksemplare minu käest osta. Algul mõtlesin panna hinna sellise, et saaksin võrreldes kirjastuse hinnaga 100 protsenti kasumit. Siis mõtlesin, et ei ole õige, kui autor müüb kallimalt kui pood. Piirdusin 10 protsendi kasumi taotlemisega. Mõtlesin, et praegu mul pole seda raha ka, mis ma kirjastusele maksin, aga müies saan selle. Strandberg pidas ruumis kõnet. Samal ajal loopis ta igale poole põlevat tikku. Algul ei olnud näha, et tuli külge jääks, aga siis hakkasid tiku puudutatud kohad ikkagi tossama. Strandberg hakkas neile kohtadele vett peale valama ja nõudis, et teised teda toetaksid, mida ei tehtud. Mina ütlesin, et üks pere küttis ahju, säde läks põrandaprakku, pere läks kodust ära ja tund aega hiljem algas tulekahju. Inimesed paistsid arvavat, et Strandberg on tule meelega tekitanud. Selles väikses asulas oli suur osa elanikest Strandbergid, aga see ei tähendanud, et nad põhilise Strandbergi poliitikat oleks toetanud. Kuid nüüd tehti talle siiski pöördumine, et tema naine oli kunagi ametniku kohalt vallandatud, aga kuna uut töötajat pole õnnestunud leida, siis palutakse sellel naisel vanasse ametisse tagasi pöörduda. Oli inglise keele tund. Õpetaja dikteeris eestikeelseid lauseid, mida meie pidime kodus inglise keelde tõlkima hakkama. Esimesed kolm lauset jäid mul kirjutamata, siis juhiti minu tähelepanu kirjutamisvajadusele ja järgmised said kirja. Õpetaja luges lauseid kiiresti, aga mitu korda. Nooremates klassides ei olnud ma dikteeritud lauseid kirja panna jõudnud, kuigi kõik teised jõudsid. Kui õpetaja oleks tol ajal minu poole vaadanud, oleks ta aeglasemalt lugenud. Praegu vaatasin Eriku vihikusse ja nägin, et ta on kirjutanud laused otse inglise keeles. Ütlesin, et see on ju sünkroontõlge. Erik vastas, et ongi. Lähenesid teistkordsed lõpueksamid, mistõttu õpetaja käskis meil koju kaasa võtta palju harjutusi. Kõik eksamitele eelneva olin ära teinud, nii et minu kavatsus eksamitele mitte minna tundus kahtlane. Kuna olin unenägudes kogu aeg öelnud, et ma eksamitele ei lähe, siis ei tahtnud ma seda lauset ärkvel olles kordama hakata. Ütlesin õpetajale hoopis, et minu huvi eksamite vastu on vähenenud, kaheksa aastat tagasi keskkooli lõpetades arvasin küll, et õppimine on kõige tähtsam. Õpetaja ütles, et kaheksa aasta tagusest ajast ta mind ei mäleta. Võibolla oli tol ajal tõesti olnud sama õpetaja, aga siis ei andnud ta veel inglise keelt, vaid saksa keelt. Mõtlesin, et ma siiski võtan koju harjutusi kaasa, sest minu tõlketöö juures tuleb grammatika üle kordamine kasuks. Lauanurgale oli pandud suur kuhi harjutusi ja ma ei saanud täpselt aru, millised neist võtta tuleb. Tuli igatahes vaadata, et ülesaanete vastused hulgas oleks. Tund sai läbi. Erik oli juba klassist lahkunud. Minu ees istuv Helen pakkis asju ja vaatas selja taha. Ütlesin talle, et kool on ajaraiskamine. Järgmine klass saabus juba kohale. Neile pidi ka osa harjutusi jääma.

teisipäev, august 25, 2009

Halbadest inimestest

Alkoholi ülistavaid laule on liiga palju, alkoholismi hukkamõistvaid vähe. Olen ise samuti avaldanud luuletusi, mille põhjal võib keegi arvata, et olen alkohoolik, aga seda ma pole. Vastukaaluks võiks lugeda eilsest "Tartu Postimehest" artiklit joomise kahjulikkusest. Kõndisin täna õhtul läbi kesklinna ja see oli ropendavaid inimesi täis, nii et inimesed on ikka hukas küll. Algkoolis õpetati vanasõna "Enne mõtle, siis ütle." Aga kuidas sa purjus inimeselt mõtlemist nõudma hakkad?

Lehed tükkideks

Mul oli arvutis lahti parooliga kaitstud nimekiri võrgulehekülgedest, mida ma loen. Kustutasin sealt viite ühe naise leheküljele ära, aga panin kohe tagasi. Läksin arvutiga isa tuppa. Isa tuli ka sinna. Paistis, et peame hakkama istuma kahekesi sama laua taga üksteise vastas. Isa oli J. Tõnisson. Ta oli rebinud kirjandusmuuseumis hoitavad ajalehed väikesteks tükkideks. Mõtlesin rebida need tükid veel väiksemateks. Pärast oleks võinud need jälle kokku panna. Aga jõudsin järeldusele, et tükkideks rebitud peab olema ainult üks ajaleht, sest kui ma olin kirjandusmuuseumis lehti välja tellinud, oli mulle toodud terveid.

Olde pidas kõnet. Kuulasin seda läbi poolune. Olulisema koha peal tegin silmad lahti, et need pärast seda jälle kinni panna. Lauk oli öelnud, et Olde kõrge reiting ei maksa midagi, sest ta pole kõiki reitinguastmeid läbi teinud. Olde vastas nüüd, et see süüdistus on absurdne, kuigi tema reiting on võibolla tõesti ülehinnatud, arvestades talle osaks saanud esimeste järkude rünnakut. Minu meelest oli ka nii, et kui inimene oli kohe tugev, siis ei pidanudki ta madala reitingu astet läbi tegema. Olde küsis, kas ma kuulan ka, mis ta räägib. Paistis, et kõne oli suunatud mulle. Oldega mängides olin teda võitnud. Otsustasin, et kiirpartiides mängin tema vastu teist avangut, et pikas mängida jälle seda, millega ma võidu sain. Mõtlesin, et järgmiseks eesmärgiks võtan Lauk ära võita. Turniir oli algamas. Käisin ühel poisil kannul ja rääkisin talle, et male on selline mäng, kus võib vastasest kogu aeg paremini mängida, aga kaotamiseks piisab sellest, et ühe käigu ajal tähelepanu nõrgeneb. Seletasin seda mitu korda, aga poiss ei vastanud midagi. Kätte jõudis magamamineku kellaaeg. Majas oli rahvast tavalisest rohkem ja kõigile tuli leida magamiskoht. Isa heitis minu voodisse. Küsisin, kas see on selle eest, et ma täna isa laua taga istusin. Isa vastas, et võibolla. Küsisin, kus nüüd mina magama pean. Isa tuli voodist välja. Aga kohale toodi kaks väikest last, et panna nad minu voodisse ja naabervoodisse. Ma ei saanud aru, kas tegemist on nukkude või Tõnise ja Joosepiga. Kartsin, et kui minu kõrvale väike laps magama pannakse, siis unustan selle öösel ära ja keeran talle otsa.

esmaspäev, august 24, 2009

"Angibault' mölder"

Alles kui selle George Sandi romaani läbi sain ja riiulisse panin, märkasin, et tal on selg sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" mustriga. Mulle see teos eriti seikluslik ei tundunud. Rohkem autori moraali tutvustamine.

Varem loetud raamatutest tuletas see mulle kõige rohkem meelde George Elioti romaani "Veski Flossi jõel", mis ilmus eesti keeles hoopis sarjas "Varamu". Kõige suurem sarnasus on autori nimes. Mõlemad autorid on naised, kes on võtnud endale varjunimeks sama mehe eesnime. Lisaks on sarnased raamatute pealkirjad - ühel esineb sõna "mölder", teisel "veski". Mõlemad on 19. sajandi kirjanikud, kuigi erinevate maade omad. Sarnasusi on ka teoste sisus ja ülesehituses, mis on seletatavad sarnase kirjutamisaja ja autorite sama sooga. Teatmeteoses on nimetatud Elioti naturalismi teerajajaks, aga mina ütleks, et tema teos on Sandi omast romantilisem.

Algusaasta

Ajalehes kirjutati, et ameeriklased hoiduvad Obamat kritiseerimast, sest kardavad, et muidu nad kukutavad ka erilise inimese. Bushi oli parlament juba tagandanud, keda eriliseks ei peetud. Obamast arvati, et tema tõi Ameerika suurest kriisist välja, igaühel ei oleks õnnestunud majanduse elavdamiseks nii palju raha suunata. Ajalehe teises pooles oli hulk lehekülgi ühte ajalooalast uurimust. Kuna lehed visati tavaliselt ära, siis ütlesin emale, et see raamat tuleb alles hoida. Ajaloolane kirjutas, et orduaja alguseks peeti varem ühte aastat ja nüüd teist. Ta võttis selleks Mõõgavendade ordu asutamisaasta, mida polnud kroonikas konkreetselt nimetatud, vaid mis oli aastaaegaede kirjelduste järgi välja arvutatud, saades varem ühe ja nüüd teise tulemuse. See ajaloolane ütles, et ta valmistab mängu, kus õpilane küsib talt, mis oli orduaja algusaasta, tema küsib vastu, mis aasta õpikut õpilane kasutab. Mina ütlesin, et orduaja algust on arvetsatud hoopis kogu Eesti vallutamise aasta järgi 1227. Mõtlesin, et võibolla on selleks peetud ka aastat 1224, kui sai vallutatud kõik peale Saaremaa. Mul tuli veel mõte, et 1227 on ka liiga vara, sest orduajal valitses Liivi ordu, aga 1227 ei olnud seda veel asutatud, siis oli olemas Mõõgavendade ordu, mis varsti kadus. See ajaloolane ütles, et Mõõgavendade ordus ja Liivi ordus paljud isikud kattusid. Läksime läbi linna. Mul oli käes selle mehe leiutatud mäng. Proovisin seda kokku panna, aga see ei õnnestunud, sest kui ma tahtsin ühte tükki paika panna, läks teine paigast ära. Selleks, et kokkupanek õnnestuks, tuli suuta rohkem käike ette arvestada, nagu kuubikugi puhul. Oli neid, kes seda suutsid. Istusime Tooma ja selle mehega pargipingile. Ütlesin Toomale, et ta ei käiks öösiti pidudel. Toomas küsis imestunult, mida ta siis peab tegema. Soovitasin, et lugegu raamatuid või mingu trenni tagasi. Toomas küsis, kas ma ise ei taha pidudel käia. Vastasin, et mina igatahes tantsima ei hakka.

Vaatasin Vabadussõja aega kujutavat Euroopa kaarti. See oli trükitud välismaal. Kuna Eesti väed viibisid tol ajal Põhja-Lätis, oli Eestit kujutatud suurena. Läti ise oli pisike. Tol ajal sõdis Eestis hiinlasi ja ka hiinlased olid kaardile märgitud. Vaatasin, mida ma geograafia tundides üles olin kirjutanud. Olin üles märkinud väikse osa õpetaja jutust, aga arvatavasti sellest piisas, sest vähemolulisi asju poleks eksamil küsitud. Informatsioon oli kõik väga keeruline. Mõtlesin, et pean seda aegsasti pähe õppima hakkama.

pühapäev, august 23, 2009

MRP 70

23. august 1939 - Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja Nõukogude Liidu Rahvakomisaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov kirjutavad Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mille salajase lisaprotokolli järgi saab Saksamaa Poola lääneosa ja Leedu, Moskvale jäävad vabad käed Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Rumeeniale kuuluva Bessaraabia suhtes. Hilisema täiendava lepinguga läheb Nõukogude Liidule ka Leedu.

23. august 1979 - 45 inimest Eestist, Lätist ja Leedust esitavad ÜRO peasekretärile ning Nõukogude Liidu, Saksamaa Liitvabariigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Atlandi Hartale alla kirjutanud riikide valitsustele Balti Apellina tuntud märgukirja ettepanekuga tühistada Molotovi-Ribbentropi pakt ja taastada Balti riikide iseseisvus. Eestlastest kirjutasid alla Mart Niklus, Enn Tarto, Endel Ratas ja Erik Udam. Hiljem liitusid veel Jüri Kukk, Tiit Madisson ja Viktor Niitsoo. Allakirjutanud langevad repressioonide ohvriks.

23. august 1987 - Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) eesotsas Tiit Madissoniga korraldab Tallinnas Hirvepargis meeleavalduse, mille kohalik ajakirjandus hukka mõistab. Madisson on varsti sunnitud Nõukogude Liidu piiridest lahkuma.

23. august 1989 - Rahvarinnete organiseerituna moodustatakse Balti kett Tallinnast läbi Riia Vilniuseni, milles osaleb 2 miljonit inimest. Kohtades, mida kett ei läbi, toimub inimeste teele saatmise üritusi.

23. august 1990 - Seekord tähistatakse MRP aastapäeva suurte lõkete süütamisega kolmes Balti riigis.

Matusekõne

Olime ühel väiksel saarel. Seal oli palju rästikuid. Nägime neid igal pool. Ma ei teadnud, kas mind juba mõni rästik hammustanud ei ole. Igaksjuhuks sõin ussirohtu. Kohalikud elanikud ütlesid, et seda tuleb süia iga päev kolm korda. Arvatavasti mind siiski ei olnud hammustatud, sest ma polnud valu tundnud. Pidime ära sõitma. Laeva väljumise kellaaeg hakkas kätte jõudma, nii et pidime kiirustama. Kui osad meist olid juba laevas ja teised alles ukse ees, kippus laev juba sõitu minema.

Läksin koos Klausiga läbi linna, et minna ühte kindlasse majja. Aga Klaus hakkas tahtma minna natuke kaugemale, et kosmosesse lennata. Ütlesin, et täna ei saa, täna me pidime teise kohta minema. Taevas paistis asteroidide vöö, mis oli tekkinud kahe tehiskaaslase kokkupõrke tagajärjel. Kosmos oli nüüd reostatud nende tükikestega, nii et sealt vahelt oli väga raske läbi lennata, aga ei olnud järgnenud ahelkokkupõrget kõigi tehiskaaslate vahel. Asteroidid vilkusid. See tähendas, et nad saatsid üksteisele päringuid.

Täna pidid toimuma vanaisa matused. Isa ütles, et matusekõne pean pidama mina. Võtsin välja ajaloo ajakirjad, et kõne ettevalmistamiseks vaadata, mida vanaisa neis kirjutanud on. Kõne ettevalmistamist oleks võinud alustada entsüklopeediast, et vaadata, mis olid vanaisa eluaastad ja muud põhiandmed tema kohta. Aga selline kõne poleks olnud nii huvitav, sest entsüklopeediasse vaatasid kindlasti kõik teised matuselised ka. Enne matustele minekut käisin veel teises kohas kodust ära. Koju tagasi tulles oli nii vähe aega järele jäänud, et ajakirju lugeda enam ei jõudnud. Seetõttu pidin rääkima hoopis isiklikke mälestusi vanaisa kohta, kuigi isa ootas ilmselt, et ma räägiks vanaisa ametialasest tegevusest. Oleksin rääkinud, et vanaisa oli ajaloolane ja mängis malet ja mina tegelen nüüd ka nende kahe erialaga. Ma ei läinud ajalugu õppima otseselt sellepärast, et vanaisa oli ajaloolane, aga natuke see siiski mõjutas. Vanaisa küsis alati, kes on minu ajalooõpetajad. See oli signaal, et seda ainet tuleb paremini õppida. Nii oskasin kooli lõpuks ajalugu paremini kui teisi aineid ja sellepärast läksingi seda edasi õppima. Vanaisaga mängisin kõigepealt kabet. Kuigi ma polnud kabet üldse õppinud, vanaisa alati kiitis minu mänguoskust. Esimesest vanaisaga mängitud malepartiist ma ei mäleta, kumb võitis. See ongi kõige parem, sest ise on kahju kaotada ja kui vastane kaotab, siis hakkab temast kahju. Tegelikult oli vanaisa minust tugevam, sest hilisematest partiidest mäletan, et neis sai ta kerge võidu. Aga see ei tähenda, et ühte partiid ei oleks võinud võita mina. Vanaisa lastest läks ajalugu õppima kaks tükki ja lastelastest samuti kaks tükki. Kolmas lapselaps kaalus hiljuti samuti minemist, aga siiski loobus.

laupäev, august 22, 2009

Mõelge stiilile

Lugesin veel filosoofiat. Mulle hakkas see tunduma väga hõreda tekstina. Sõnastus oli küll keeruline, aga uut informatsiooni see õieti ei sisaldanud. Sellist stiili ma ei kiida. Kui jõudsin välja ajalooni, läks palju huvitavamaks. Seal polnud küll iga detaili üle nii põhjalikult mõeldud, aga seda rohkem oli võimalust endal mõelda. Kui filosoofiatekstis tuli mõelda halva sõnastuse tähenduse üle, siis ajalugu lugedes oli võimalik sisuliselt mõelda. Filosoofid pidavat arvama, et nad on ainukesed mõtlevad inimesed. Aga täna jäi mulje, et stiili üle nad ei mõtle. Luuletused võivad olla nii segaselt sõnastatud, et mõttest aru ei saagi, aga seejuures võib vähemalt head stiili tajuda.

Midagi muud kui masinakiri

Lugesin ühte raamatut. Mõtlesin, et loen viis lehekülge järjest läbi, siis võtan järgmise raamatu. Aga neid raamatuid, mida tahtsin viis lehekülge lugeda, oli palju, kõiki ei olnud ajaliselt võimalik. Raamat, mida ma lugesin, rääkis kuritegevusest. Mõtlesin, et kõik on pätid. Isa ja ema on pätid, Helina on pätt ja kõik teised on ka pätid. Helina kasutab ära seda, et mul on raske talle helistada. Aga ma olen moraalselt kõigest üle ja varsti helistan. See võib viia selleni, et Helina ütleb telefoni midagi kurja, kuigi ta varem pole öelnud. Raamatus kirjutati, et raha peab olema võimalikult paljude kohustustega pingestatud. Minu oma ei olnud, mina sain lihtsalt pensioni ja kogusin raha. Sõitsime autoga mööda poest, millel olid varem olnud lamptähed "Armeeniapood", aga parajasti katusel olevad töömehed olid teinud muudatuse, nüüd oli kirjas "Armaaniepood". Ütlesin, et see on lubamatu, nüüd inimesed hakkavadki riigi nime valesti ütlema. Võimalik ka, et niimoodi kirjutatud oli juba varem, ma lihtsalt tavaliselt ei näinud seda tänavat.

Hommikul ütles ema, et kuskilt tuleb suitsu, aga suitsuandur pole tööle hakanud. Paistis, et mõnes naaberkorteris on tulekahju. Ka naabrite suitsuandurid ei andnud häiresignaali, aga neil polnud võibolla veel andureid üles pandudki. Mina ei tundnud mingit lõhna. Ema haistmine oli peenem kui anduril. Tahtsin minna suure toa aknast vaatama, kas mõnest naabrite aknast ei paista leegid. Aga niimoodi vaadates võis alla kukkuda. Teised läksid trepikotta ja varsti oli kuulda, kuidas üks naaber seal rääkis, et tal on tulekahju vannitoas, need on tal alati vannitoas. Mõtlesin, et see naaber varastab Helina saadetud kirju sellepärast, et ta on ise Helina sarnane ja tahab lugeda, mis teine temasugune inimene kirjutab. Trepikojast tuli tuppa kaks võõrast tüdrukut. Nad rääkisid omavahel, et üks siin trepikojas elav tüdruk oli öelnud, et tema mees on ka kodus. Rääkija lisas, et ta on selle mehega juba üks kord kokku saanud. Edasi ütlesid nad midagi haigete poiste kohta. Läksin oma tuppa ja lõin ukse pauguga kinni. Tulin voodist välja ja hakkasin oma kaustikusse kirjutama. Kirjutasin, et ma lugesin kahe nädala jagu. Järgmises lauses kirjutasin, et see on täielik vale, ma loen iga päev, aga täna pole veel lugenud. Hakkasin kirjutama segaselt ja skemaatiliselt nagu ülikooli konspekte. Ülikooli eksamiteks õppimiseks olin konspektid hiljem selgemalt ümber kirjutanud, aga need selgemad olid igavad. Praegu kirjutasin võibolla juba liiga segaselt, nii et õppimisel võis ajast puudu tulla. Toomas oli vaadanud seiklusfilme. Ütlesin, et seiklusfilmide vaatamine on lubamatu, mina hoopis loen. Toomas läks teise tuppa. Kirjutasin kaustikusse läbisegi erinevatesse kohtadesse vana jutu juurde. Varem oli kogu jutt kuupäevade kaupa, aga nüüd kirjutasin vanade kuupäevade juurde. Oli siiski näha, et erinevatel kordadel kirjutan erineva pastakaga. Kõigel, mis ma kirjutasin, oli varjatud tagamõte. Kirjutasin: "Sina peaksid teadma, et käekiri on midagi muud kui masinakiri." Vahepeal kirjutasin vasakult paremale ja vahepeal servadele ülevalt alla. Mõtlesin, et Helinale saadetud kirjad on olnud liiga kramplikud, nüüd pean talle kirjutama uue kirja sama vabalt nagu praegu kaustikusse kirjutan. Tuppa tuli rahvast juurde. Halb oli see, et mul oli voodi tegemata. Õnneks oli voodi peal tekk, kuigi mitte päris sirgelt. Tutvustasin ennast tuppa sisenenutele lugejana. Mul olid pikad juuksed ja vana inimese nägu. Üks poiss ja tüdruk läksid teise voodisse teki alla. Nad hakkasid kõvasti siputama. Paistis, et nad on paljad. Vähemalt paistis teki alt tüdruku paljast selga. Olin toetanud käsi selle teki peale, nüüd olid nemad oma jalad minu käte alla torganud. Esialgu ma ei hakanud käsi ära võtma. Varsti siiski võtsin, et kirjutamist jätkata. Kui ma uuesti voodi poole vaatasin, olid sealt inimesed läinud. Nad ei suutnud ühegi tegevuse juures pikalt püsida.

reede, august 21, 2009

Võõrad sünnitused

Teadsin, et täna hakkavad kaks veidi tuttavat naist sünnitama. Otsustasin vaatama minna, sest muidu poleks ma elu jooksul ühtegi sünnitust näinud. Haigla ootetoas hakkasin kirjutama sepikuviilule kirja. Kirjutamise ajal taipasin, et mind ei lastagi sünnitust vaatama, sest ma pole sünnitajate perekonnaliige. Ainult helisid lastakse kuulata. Tegin selle kohta kirja paranduse. Selle ajaga läks arst ära ja ma ei saanudki kirja üle anda. Aga peaasi, et olin kohale tulnud ja nägin teisi ooteruumis istujaid. Sünnitus ise olekski liiga kole olnud. Olin oma maja ees. Valjuhääldajast pidas üks naine kõnet ja ta ei avaldanud erilist vaimustust selle üle, et Eesti kuulub Euroopa Liitu. Ühed posid kommenteerisid seda vihaselt. Hakkasin neid ümber muruplatsi jälitama. Kuna ma kõnniteed mööda kõndides ei saanud neid kätte, siis läksin otse üle lumise muruplatsi. Lähedale jõudes kuulsin, et nad räägivad hoopis vene keeles. Seega olin nende eestikeelset kommentaari ainult ette kujutanud. Jätsin nad rahule ja lasin nad minema kõndida.

Kõndisin koolimaja tagumisest küljest mööda. Kuulsin majast malenuppude klõbinat. Seetõttu läksin majja sisse. Uksel tuli vastu Särgava. Ütlesin, et ma kuulsin hääle järgi ära, et siin mängitakse malet, ükskord ma juba leidsin hääle järgi ühe maleklubi asukoha üles. Säragava vastas, et aga seekord mängitakse sellises ruumis, mida ma üles ei leia. Ma siiski leidsin. Seal toimusid keskkooliõpilaste meistrivõistlused. Kohtunik oli Rei. Homme pühapäeval või siis esmaspäeval pidid algama Tartu meistrivõistlused. Ütlesin Reile, et seekord ma saan hea koha, sest hakkasin iga päev pool tundi treenima. Rei kiitis selle eest. Ärkasin ehmatusega kodus. Oli reede hommik. Ütlesin emale, et reedeti ma käin ju malet mängimas.

Aktusekõnes öeldi midagi, mida ma hästi ei kuulnud, aga mis võis tähendada, et mult võeti lõpudiplom ära. Olin jätnud lõpueksamitele minemata, sest ei pidanud neid olulisteks. Nüüd kohtusin Jürgen I-ga, kes oli teinud ülikooli sisseastumiseksameid. Ta astus vist ülikooli juba teist korda, sest keskkooli lõpetamisest oli hulk aastaid möödas. Ta tegi eksameid matemaatika erialale. Küsisin, kas ta sai sisse. Ta vastas, et ei saanud. Ütlesin, et ah et ei saanud. Tegelikult ta sai. Ta ütles, et vastas sellepärast, et ei saanud, et mina esitasin sellise küsimuse. Küsisin, mitmendana ta sisse sai, kas esimese, teise või kolmandana. Ta vastas, et teisena. Küsisin, kes veel eespool olid. Jürgen nimetas mõned nimed, mis mulle midagi ei öelnud. Ta ütles, et tarbijad ei vali kaupa headuse alusel, seetõttu tuleb valmistada ainult kvaliteetset kaupa.

Jälle plusspoolel

Tänase turniiriga tähistati kahte sünnipäeva - Šukise ja Ivaineni oma. Šukise poolt olid toidulaud ja esemelised auhinnad, talle kompenseeriti kulud osavõtumaksust. Osavõtjaid oli turniiril 14. Võitis Harujõe 5 punktiga 6-st. Teine oli Trohhelev (4,5), kolmas Seljodkin (4), 4.-6. kohta jagasid Kass, Metsoja ja Runnel (3,5).

Tulemuse paranemist ennustasin ette juba laupäevases sissekandes sildiga "mõttekäik". Treenisingi nädal aega iga päev pool tundi - rohkem kui eelnenud nädalatel. Võib siiski öelda ka, et mul viimases voorus vedas. Esimeses voorus kaotasin Trohhelevile, teises võitsin Põvvatit, kolmandas Ivaineni, neljandas kaotasin Arstile, viiendas viigistasin Šukisega, kuunedas võitsin Jakobit.

Huvitavamad mängud olid umbes sellised:

Runnel-Ivainen
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Rd7 5. 0-0 g6 6. c3 Og7 7. d4 cd 8. cd Rb6 9. Rc3 Rf6 10. Ve1 e6 11. e5 Rfd5 12. Rd5 Rd5 13. ed Ld6 14. La4+ Ld7 15. Ld7+ Kd7 16. Oe3 Vhc8 17. Vac1 Ke8 18. Rg5 h6 19. Re4 Kd7 20. Rc5+ Ke8 21. Rb7 Of8 22. Oh6 Vc1 23. Oc1 Vc8 24. Oe3 Vc7 25. Rc5 Re3 26. fe Oc5 27. dc Vc5 28. Vd2 Ke7 29. Kf2 Kf6 30. Kf3 Ke5 31. e4 f6 32. a3 a5 33. b4 ab 34. ab Vb5 35. Vb2 Kd4 36. Vc1 Kc4 37. Vc1+ Kd4 38. Vc6 Ke5 39. Vc5+ Vc5 40. bc g5 41. g4 f5 42. gf ef 43. ef Kf5 44. c6 Ke6 45. Kg4 Kd6 46. Kg5 1:0

Trohhelev-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rd4 4. Rd4 ed 5. 0-0 c6 6. Oc4 d6 7. d3 Rf6 8. Rd2 Oe7 9. Rf3 Og4 10. h3 Of3 11. Lf3 0-0 12. Of4 b5 13. Ob3 c5 14. Vfe1 Ve8 15. a4 b4 16. e5 de 17. Oe5 a5 18. Ve2 Od6 19. Vae1 Oe5 20. Ve5 Ld7 21. g4 Ve5 22. Ve5 Ve8 23. Lf4 Lc7 24. Ve8+ Re8 25. Le4 Rd6 26. La8+ Rc8 27. Le4 Le7 28. Ld5 g6 29. Kg2 Kg7 29. Lc6 Ra7 30. Ld5 Lc7 31. h4 Lc6 32. f3 Ld5 33. Od5 Rc8. Järgnes mäng ajapuuduses, kus valge hävitas kuningaga musta c ja d etturi ning must ratsuga valge kuningatiiva etturid. Ühel käigul pani valge etturiga kahvli kuningale ja ratsule, aga järgmisel käigul jättis ratsu löömata. Musta aeg kukkus vastasest üks käik varem.

neljapäev, august 20, 2009

Loomade liigitus

On olemas kolm loomaliiki - metsloomad, koduloomad ja parasiidid. Metsloomad elavad inimestest kaugel. Koduloomad elavad koos inimestega ja on neile kasulikud. Parasiidid elavad koos inimestega, aga kasu neist pole. Metsloomad on jääkarud ja pingviinid, kes elavad inimestest kõige kaugemal. Koduloomad on mesilased. Herilased on parasiidid. Inimene on mesilase jaoks parasiit. Omanikku nähes koer liputab saba, aga mesilane nõelab. Saba ja nõel on omavahel sugulased. Inimene ei ole loom, sest tal ei ole saba.

Mitmevõistlus unenägudega

Malevõistlust peeti mitmevõistlusena. Täna oli selle üks osa unenägude rääkimine. Ise ma ei osalenud, aga sain sellest teada. Vastased pidid üksteisele lõppenud öö unenägusid rääkima, need kirjutati üles ja vaadati, kes mäletas rohkem. Üks osavõtja ütles mulle, et vastane rääkis talle küll oma unenägusid, aga ta ei tea, kas need ei olnud enda väljamõeldud. Küsisin kohtunikult, kas oluline on unenägude arv või ridade arv. Kohtunik vastas, et ta ei tea. Võibolla olid unenäod võistluse koosseisu lülitatud selleks, et näidata mulle, et ma pole ainus, kellel need meelde jäävad. Mitmele vastasele järjest ühtesid ja samu unenägusid rääkida poleks olnud huvitav.

Olime Erikuga jõe ääres autode juures. Erikul oli käes münt. Süüdistasin teda, et ta varastas selle minu taskust. Erik eitas seda. Koolis toimus tund füüsika klassis. Istusin Kristeriga samasse pingiritta ja minu kõrvale istus Tristan. Tristan meenutas, kuidas ta varasematel kordadel oli Kristjan G.-d kiusanud, visates tema pastakat ja raha põrandale. Kui keegi otsib tunni ajal põrandalt pastakat või raha, olevat see häbiasi. Nüüd hakkas Tristan minu asju loopima.

Mängisin maleturniiril Ojastega. Seis oli umbes võrdne, aga siiski ohtlik. Ojaste läks lauast kaugemale. Mõlemad kellanooled lähenesid poolele tunnile, mis oli kaks tundi mängu algusest hilisem kellaaeg. Mõtlemisaega oli antud kaks tundi. Kui Ojaste kellanool liikus üle poole, näitasin, et ta kaotas ajaga. Läksin ütlesin seda ka kohtunikule, kes märkis tabelisse minu võidu. Mulle hakkas tunduma kahtlane, et teistel laudadel mängud rahulikult jätkusid. Kui läksin oma laua juurde tagasi, näitas üks mees Ojastele, et tegelikult oli pool tundi mõtlemisaega veel alles, see oleks läbi saanud alles täistunnile jõudes. Asi oli selles, et ajakontrollini jõudes oli kella keeratud, nii et kahe tunni möödumine ei olnud enam poole, vaid täistunni peal. Võibolla tuli nüüd mängu jätkata, mis oleks tõenäoliselt tähendanud minu kaotust nagu varasemate jätkamiste puhul. Aga oli siiski lootus, et arvestatakse, et Ojaste allkiri on juba protokollil all. Üks reegel ütles, et pikas mängus tuleb valekäigust alates partii uuesti mängida. Mängu kaotatuks lugemist võis pidada valekäiguks.

Kirjutasin riidehoius. Kirjutatav tulp pidi olema sama lai nagu ühe riidehoidja teenindusala laius. Riidehoidjate arv ja seega nende alade laiused kõikusid. See sõltus moest. Eestis olid juba kõigil parteidel rahvusvahelised nimed - sotsialistlik, konservatiivne, liberaalne ja vabariiklik. Kõiki peale sotsialistliku peeti parempoolseteks. Asi oli selles, et sotsialistid nimetasid teisi kodanlikeks parteideks. Kui mõni partei oleks võtnud endale mitterahvusvahelise nime, siis oleks tal olnud raske saada vastava internatsionaali liikmeks, sest rahvusvahelise nime oleks ära võtnud mõni teine partei, keda oleks internatsionaali võtmisel eelistatud.

kolmapäev, august 19, 2009

Avalikustajast salastajaks?

T. Madisson sai kunagi tuntuks MRP-AEG tegelasena, mille eesmärk oli Ida-Euroopat jaganud Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa salalepingu avalikustamine. Nüüd lehvitab sama Madisson haakristilippu - MRP ühe osapoole lippu. Kus on siin loogika?

Tänav kadunud

Jätsime lapse ühte majja. Unustasime ära, kus see tänav asub. Linnakaardile ei olnud seda tänavat märgitud. Nii ei olnud meil lootust enam kunagi last näha. Aga ma tundsin linnakaardilt siiski kuju järgi ära maja, mis paiknes selle tänava lähedal, nii et saime selle üles otsida. Laps lamas suures voodis, oli oht, et kui suur inimene temaga samas voodis magab, lämbub laps ära.

Maleklassis oli uus ajakirja "Informaator" number. Küsisin, kas see on Rei või Kanepi oma. Vastati, et Rei. Ütlesin, et siis hakkan ma seda lugema. Kui oleks Kanepi oma, siis ei hakkaks. Isa ütles, et tänapäeval pannakse igale poole liiga palju pilte. Näitasin, et selles ajakirjas ei ole ühtegi pilti. Pidi alagama turniiri uus voor. Pidin mängima ühe väikse poisiga. Jäin laua juurde kõvasti hiljaks, aga poiss ei olnud kella käivitanud. Kirjutasin riiulis olevate raamatute selgadele, et tahan seda "Informaatori" numbrit lugeda, tehes iga tähe erinevale seljale. Alumisse ritta tuli teha väiksemaid tähti, sest seal olid madalamad raamatud. Poiss alustas mängu käiguga 1. f3, et valmistada ette 2. e4. Selle takistamiseks vastasin 1. ... d5. Läksime üle lageda platsi, kus oli toimunud lääneriikide vastu suunatud pommiplahvatus.

teisipäev, august 18, 2009

Tähendused

Filosoof kirjutab oma artiklis, et tähendused on seotud eluga. Võib nõustuda, et tähenduste tajumine. Arvuti reageerib klahvivajutusele õigesti, aga arvatavasti ei taju üksi arvuti osa seda sama moodi nagu elusolend. Tähendused on siiski olemas sõltumata sellest, kas on elusolendeid. Kui taevas on vikerkaar, siis see tähendab, et on olemas vastavad eeltingimused. Seevastu kui elusolend ütleb, et taevas on vikerkaar, ei pruugi see seda tähendada. Elusolend võib näha viirastust või valetada. Seega võib öelda, et eluta maailmas on tähendused isegi selgemad.

Artiklis on öeldud, et inimese maailm on palju suurem kui füüsikaseadustega seletatav maailm, sest inimene saab mõelda välja teistsuguseid maailmu. Ma arvan, et inimese mõtted on siiski samuti füüsikaseadustega seletatavad. Inimene ei saa mõelda lõputult keerulist mõtet, sest tema aju on selleks liiga väike. Vastupidist väites tuleb eeldada, et ei mõtle aju, vaid hing. Siis saaks aga arvatavasti rääkida ka hingede kohta kehtivatest seadustest, mida ei ole füüsikud lihtsalt veel avastanud.

Kui oletada, et hing on surematu ja surnute hinged jälgivad meid, siis võib küsida, kas meid jälgivad elusolendid või surnud olendid. Õige vastus oleks vist poolsurnud, sest keha on neil surnud, ainult hing elus. Keegi kindlasti ütleb selle peale, et keha surres tõeline elu alles algab. Aga keha on ikkagi surnud, kui hing just mõnes teises kehas ümber ei sünni. Kui sünnib, siis see hing meid enam ei jälgi.

Unes lugemine

Üks sugulane ütles teisele, et ta paneb vist endale närviarsti aja kinni, ta on juba varem mõelnud seda teha. Ma ei teadnud, kas ta mõtleb närviarsti all neuroloogi või psühhiaatrit. Aga paistis, et neuroloogi, sest ta kaebas oma silma üle. Teine sugulane küsis vastu, millal esimesel esimest korda närviarsti mõte tuli. Esimene sugulane vastas, et eelmine aasta. Teine sugulane ütles, et siis on saanud minemata jätmisest kokku hoitud rahaga 37 korda kontserdil käia. Jäin kööki üksi. Tahtsin kärbseid aknast välja ajada. Aga kui ma selleks akna avasin, tuli neid ainult sisse juurde, sest akna taga oli suur kärbsepilv. Isegi üks hiigelsuur porikärbes tuli sisse.

Karjusin, et ma olen alati hea kirjanduse ära tundnud, sealhulgas enda teosed. Ajasin Tõnut ümber kapi taga, aga ei jõudnud talle lähemale. Tõukasin kapi ümber, et Tõnu tee sulgeda. Tõnu ütles, et selle eest ma saan. Kapi ülemises servas olid naelad püsti ja kartsin, et need võisid Tõnu jalgade peale kukkuda. Aga paistis, et naelad kukkusid üle jalgade. Tõnu hakkas mulle plastmasspudelist jooki kallama. Ta kallas seda klaasi, kust oli enne seda keefiri joodud. Nõudsin, et Tõnu võtaks puhta klaasi. Seepeale kallas ta määritud klaasist joogi pudelisse tagasi ja pudelist veelkord samasse klaasi. Väike Henn ütles, et kui isa ei kuule, siis võib naerda. Hakatigi naerma. Rääkisin läbi une. Kasutasin sõna "siin", võttes sellega kokku kõik kohad, kus ma elu jooksul maganud olin. Praegu olime Meelval. Nägin toas Pillet, kuigi tegelikult oli tegemist emaga, sest olime Meelvale tulnud ema ja isaga kolmekesi. Teised tõusid üles. Teadsin, et ma ka varsti ärkan. Liigutasin juba läbi une jalgu. Kõndisin raamatu juurde ja hakkasin seda ette lugema. Esimene lause tuli veerimise moodi. Laused koosnesid seostamata sõnadest. Kui ma lugesin sama lauset kaks korda, oli see muutunud. Teised tulid minuga samasse tuppa. Näitasin sõrmega, millist lauset ma loen, et saaks võrrelda, kuidas näeb sama lauset magaja ja ärkvelolijad. Sellist katset ei olnud varem tehtud. Lugesin ette lause, mille viimased sõnad olid: "rüpped ei ripu herilana." Tõnu hakkas naerma.

esmaspäev, august 17, 2009

Idud kauntes

Meelval käies kaasa toodud herned said täna otsa. Kõige imelikumad kaunad avasin eile. Ühes kaunas olid enamus herneid normaalsed, aga üks oli ussitanud ja see oli ühtlasi idanema läinud. Teises kaunas olid idanenud kõik herned, kuigi ei olnud usse. Mõtlesin, et võibolla tuleb idanemine sellest, et kaunad olid vahepeal külmutuskapis ja hiljem pandi jälle sooja kätte, võibolla herned siis arvasid, et on kevad.

Eilsed unenäod lähevad järjest täide. Nägin unes liiga suure lihaportsu ette tõstmist. Eile päeval pakutigi sellist liha, mida oleks tahtnud järjest juurde tõsta, sest see oli nii maitsev, pehme ja rasvane. Veel nägin eile unes, et kellelegi kukkus midagi silma peale, mis osutus vapsikuks. Täna tänaval kõndides lendas mulle endale üks putukas silma, kuigi mul olid prillid ees. Silm hakkas vett jooksma.

Võrgust leidsin täna värske kommentaari minu viimase raamatu kohta.

Kivi veeretamine

Vaatasin merd. See oli ilus. Mõtlesin, et sinna ma tõenäoliselt kunagi upun. Seetõttu tundus meri ühtlasi õudustäratav. See oli unenägu, ja ma ei mäletanud, kuidas unenägudes täpselt merd ette kujutada tuleb. Ma ei mäletanud, kui kõver peab olema silmapiir.

Sel aastal oli meie klassil jälle uus koosseis. Kümnendas klassis oli tulnud C-klassi osa A-klassi õpilasi. Nüüd algas üheteistkümnes klass ja sinna oli tulnud õpilasi B-klassist. Näo järgi ma neid enamvähem tundsin, aga nimed ei olnud selged. Tundidest puuduti palju ja õpetajad ise soovitasid seda teha. Täna kavatsesin koolis vanni minna. Toomas kutsus, et ma pärast vannis käimist läheksin ka sauna. Vanniskäik oleks tähendanud puudumist tagant kolmandast tunnist ja saunaskäik kahest viimasest tunnist. Kodus ütles isa, et tal hakkab raha otsa lõppema, sest Henn avaldas soovi magistrantuuri astuda. Vastasin, et Toomas tahab koguni doktorantuuris õppida. Oudekki oli varem õppinud politoloogiat ja siis sotsioloogiasse üle läinud. Seetõttu oli ta vihiku kaanele kirjutanud sotsioloogia, aga tegelikult oli selles vihikus ka vanu politoloogia konspekte.

Lähenes võsitluse algus. Klaus küsis, kus Tõnu on. See tähendas, et Klaus lootis võistluse ära võita, aga kui Tõnu oleks ka osalenud, oleks ähvardanud oht, et võit läheb Tõnule. Võistelda tuli kivide mäest alla veeretamises. Tõnu tuli ja püüdis ühte suurt kivi mäest alla tõugata. See ei jäänud veerema. Tõnu veeretas mõned sammud kiviga kaasa kõndides, siis hakkas see siiski iseeneslikult veerema. Veeredes ta kasvas laviinina väiksemate kivide lisandumisega. Laviin ei kasvanud mitte kera-, vaid kettakujuliselt. Mäest kõndis alla kaks meest. Paistis, et nad jäävad kivile ette. Aga üks mees keeras paremale ja teine vasakule, nii et kivi veeres nende vahelt läbi. Tõnu tahtis panna kivi keskele lõhkeainet ja selle õhku lasta, aga siis oleks ta tõenäoliselt ise kildudega vigastada saanud. Klaus oli vahepeal eemal kive õhku lasknud. Nüüd tuli ta meie juurde tagasi. Ta ütles, et kaotas ühe sõrme ja et üks mees ütles talle, et ta koguaeg mökerdab ja et temal ja Tõnul ei saa olla ühine auto. Minu meelest Klaus ainult teeskles sõrme kaotamist, peites seda käelaba taga. Ta oli käe ühe vedelikuga kokku teinud, et jääks mulje, et see vedelik tuleb haavast.

pühapäev, august 16, 2009

Seisuslikud tütred

Seisuslikus ühiskonnas elasid täiskasvanud tütred vanematest seda kaugemal, mida kõrgemast soost nad olid. Talupoja tütar võis abielluda naabertallu, mõisniku tütar naabermõisa ja kuningatütar naaberriiki. Külas käimiseks ei olnud nii suuri võimalusi kui tänapäeval. Aga kõrgematel seisustel oli alamatest suurem kirjaoskus, nii et vast vahetati kirju.

Esimehe kriitika

Läksin maleliidu kongressile. Avasõnavõtuga alustas maleliidu esimees. Ta rääkis, et kongressi kokkukutsumise põhjus on see, et on hakatud mängima halba malet ja esineb isegi partiide päheõppimist. Sellega paistis ta pidavat silmas, et mina avaldan blogis oma partiiprotokolle. Ütlesin enda lähedal istujatele, et ega ma ei õpi partiisid pähe, vaid kui mängu ajal hästi mõelda, jäävad need ise meelde. Krister oli nõus. Võibolla esimees kartis, et niiviisi võidakse teooriat pähe õppima hakata, nii et tugevatel mängijatel läheb raskeks. Või tahtis ta öelda, et kui oma partiid meelde jätta, siis mängin kogu aeg sama varianti ja see on igav. Eesti maletajatel oli neli reitingutabelit. Ühes tabelis olid mehed, teises naised, kolmandas alaealised poisid ja neljandas alaelised tüdrukud. Erik oli ainuke, kes oli endale reitingu raha eest ostnud. Reitingute jaoks olid kohal rästikud ja nastikud. See, keda rästik hammustas, pidi minema kaitsesüsti tegema. Võibolla mind oli hammustanud, aga kuna ma polnud hammustust tähele pannud, ei saanud ma süsti tegema minna.

Tõnu tõstis endale ette tohutu portsu liha. Ütlesin, et ta ei sööks nii palju, muidu saab liha ruttu otsa. Tõnu vist mõtles, et mida suurem ports, seda uhkem. Suures toas olid raamaturiiulid paika pandud. Laste suuremaks saades tuli neid riiuli servale tõsta. Aga paistis, et niiviisi võib riiul ümber minna. Ütlesin, et need riiulid, mida mööda me ükskord vanavanaema pool ronisime, olid kindlad, aga meie riiulid kõiguvad juba sõrmega puutumisest. Riiulid oleks vist pidanud olema vastu seina, aga riiuli ja seina vahele oli jäetud väike pragu, et mitte seina määrida. Tänaval kõndisime koos Helena ja Liviaga. Nemad kõndisid koos Pillega eespool ja meie natuke tagapool.

Tahtsin vaadata internetist Euroopa kaarti, et õppida uusi linnade nimesid, aga lahti tuli hoopis Eesti oma. Tahtsin liikuda edasi Euroopa kaardile, aga pilt jäi samasse mõõtkavasse ja nihkus ainult Läti peale. Hakkasin lugema Läti linnade nimesid. Eesti piirist ainult natuke lõunapool tuli üks suur linn, mida ma varem ei tundnud. Sellest veidi lääne pool oli teine linn, mille nimest ma nägin, et see peaks tulema soome-ugri keelsetest sõnadest "maja on aida taga". Klassiruumi sisenes paralleelklassi õpetaja, kellel pidi seal paralleelklassiga tund algama. Olin arvanud, et tuleb minu klassi tund. Sellele õpetajale ei meeldinud, kui õpilased vahetunnis klassis viibisid, seetõttu läksin välja. Õpetaja kutsus oma klassi sisse, sest vahetund sai läbi.

Olime maal. Üks mees ütles, et talle kukkus silma peale midagi pehmet. Selgus, et see oligi vapsik, keda me kartsime ja kes oli vahepeal vaateväljast kadunud. Üks meist pandi edasi lendavat vapsikut jälgima. Aga ta kaotas selle silmist. Kui uuesti märkasime, kus vapsik on, oli ta ühte mesilast nõelanud, et tema sisse muneda. Selle tagajärjel oli vapsik ise surnud, nii et teda edasi jälgida polnud enam vaja. Tavalised vapsikud mesilase nõelamisest ei sure, vaid viivad ta oma pessa. Aga see tundus olevat sellist liiki vapsik, kellel pesa ei olegi, vaid kes elavad üksikult.

laupäev, august 15, 2009

Kõik plaanikohaselt

Viimasel ajal on mul õnnestunud päevaplaanist kinni pidada. Tänasel päeval jõudsin lõpule kahe paksu teose lugemisega, kuigi lugesin neid aeglases tempos. Mõlemad on ajalooteosed. Järgmiseks loen ajalehti, blogisid ja maleraamatut. Ma loodan, et minu maletulemused hakkavad uuesti paranema, kui ma hakkan iga päev pool tundi treenima. Tulemused on halvenenud võibolla ka turniirikoosseisude tugevnemise pärast. Aga reitinguarvestuses on vaja tugevamate vastaste vastu vähem punkte. Sellest hoolimata ei ole mu reiting enam rekordkõrgusel. Kõige kõrgemal oli vist siis, kui koostasin Kerese raamatut. Siis olin sunnitud igast päevast põhiosa malele pühendama. Küll mitte otsesele treeningule, aga kaudsele siiski. Ja ka otsest treeningut püüdsin tol ajal iga päev teha. Lisaks jäi raamatu koostamise alustamise ja magistrantuuri lõpetamise vahele kaks kuud aega, kus mul polnud mingeid kohustusi. Ühest kohast käisin tööd küsimas, aga ei antud. Mõned arvavad, et need, kes tööd ei tee, on laisad, aga inimene ei pruugigi kuskilt tööd saada. Arvatakse, et majanduskriis võib läbi saama hakata. Aga ta ei pruugi lõppeda kõigil maadel ühe kiiresti.

Ainuke programm

Meie ukse taha tuli öösel kaks vana meest raha kerjama, et selle eest alkoholi osta. Nende elu seisnes joomises. Nii isa kui ka mina pidime nende kätt suruma. Meile ei meeldinud, et pärast seda, kui nad olid juba meilt raha saanud, läksid nad veel ülemiselt korruselt Siiri käest juurde küsima. Köögis küdes kamin. Kaminasse olid sattunud minu margialbum ja postkaardialbumid. Margialbum keeras ise lehti. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et sellised head vanamehed ukse taga käisid. Aga edasi taipasin, et lehtede keeramine tuleb põlemisest. Mul õnnestus veel mõned margid päästa. Postkaardid olid juba täielikult põlenud. Postkaartidest oli mul vähem kahju kui markidest. Pidin marke otsast peale koguma hakkama. Jätsin tulest päästetud margid kamina teise punkti, aga äkki märkasin, et nad on uuesti tuld võtnud. Ülikoolis oli õpetatud, et iga arhiivi ajaloos leiab aset suur tulekahju.

Üks naine oli seotud raamatute võrku riputamisega. Olin vastanud tema kirjale, et raamatuid saavad teised ka üles riputada. Nüüd tuli talt selle peale neli kirja järjest. Ta ütles, et saab riputada üles lingi raamatule, aga mis edasi. Maailmas ei olevat olemas teist programmi, mille abil raamatuid üles riputada. Minu meelest nende meetod oli just ebamugavam, sest nende üles riputatud luulekogudes pidi iga luuletuse lugemiseks eraldi pealkirja klikkima. Ma ei vastanud neile neljale kirjale. Oleks võinud vastata, et naine kirjutaks eesti keeles, sest tema kirjades oli iga teine sõna inglise keeles. Seisin koos Pillega ühe maja ees. Rääkisin, et see naine saatis mulle neli kirja järjest, kuigi ma neile ei vastanud. Ütlesin, milline ajakirjandusõppejõud selles majas elab. Pille muutus kohe tähelepanelikuks, sest õppejõu eesnimi kattus ühe tuttava tüdruku eesnimega. Aga nad olid siiski kaks erinevat isikut. Olime Paides. Eile olin siin juba Taimoga kohtunud, aga oli jäänud talle raamat kinkimata. Täna pidi ta jälle siia majja tulema ja siis oleks saanud veel kinkida. Olime rahvast täis platsil, kust rahvas lahkuma hakkas. Ma pidin teised pereliikmed kätte saama, et nendega koos minna. Läksin hoopis vastassuunas pikka hämarasse koridori. Kõndisin seda mööda ja mõtlesin, et oma raamatus kirjutasin varjunimede all, mida inimesed päriselt öelnud on, aga selle asemel oleks võinud kirjutada, mida need inimesed küll ei ole öelnud, aga minu arvates võivad öelda. Kui jõudsin koridori lõppu välja, keerasin ümber ja hakkasin tagasi minema.

reede, august 14, 2009

6 vooru

Kaalusin pisut nii Põlvasse pikale turniirile minekut kui ka mänguvaba nädalat. Valisin vahepealse variandi, et läksin järjekordselt päevakeskusesse kiirmaleturniirile. See peeti 14 osavõtja ja 6 vooruga. Esimeseks tuli Trohhelev 5,5 punktiga, teiseks Peebo 4,5-ga ja kolmandaks Harujõe 3,5-ga.

Mina sain punkte 2,5. Minu tulemusele võis halvasti mõjuda see, et mängisin neli korda mustadega. Esimeses voorus kaotasin mustadega Harujõele, teises viigistasin valgetega Viikmaaga, kolmandas võitsin mustadega Arsti, neljandas valgetega Volpertit, viiendas kaotasin mustadega Peebole ja kuuendas samuti mustadega Marksoole.

Minu võidupartiid olid umbes sellised:

Arst-Runnel
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. Od2 d5 5. cd Rd5 6. e3 0-0 7. Rf3 Rc3 8. bc Oe7 9. Oe2 b6 10. 0-0 Ob7 11. Lc2 Rd7 12. e4 Rf6 13. e5 Oe4 14. Lc1 Rd5 15. Re1 c5 16. Of3 Of3 17. Rf3 cd 17. cd Vc8 18. Lb2 Ld7 19. Vac1 Vc1 20. Vc1 Vc8 21. Vc8 Lc8 22. h3 Lc7 23. Lb3 h6 24. a4 a5 25. Lb5 Ob4 26. Ld3 Od2 27. Rd2 Lc1+ 28. Kh2 Rf4 29. Le3 g5 30. g3 Rd5 31. Le2 Lc2 32. Le1 La4 33. Rf3 Lb4 34. Lc1 Lc3 36. Lc3 Rc3 37. Rd2 a4 38. f4 a3 39. Kg2 a2 40. Rb3 Rb5 41. d5 ed 42. fg hg 43. Kf2 Rd4 44. Ra1 Rc6 0:1

Runnel-Volpert
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 bc 5. d4 Rf6 6. Rc3 e6 7. Oe3 La5 8. 0-0 Rg4 9. Of4 cd 10. Rd4 Rf6 11. Rb3 Lb4 12. a3 Lb7 13. Od6 Od6 14. Ld6 Lb8 15. Vad1 Ld6 16. Vd6 Ke7 17. e5 Rd5 18. Rc5 f6 19. Rd5+ cd 20. f4 a5 21. Vf3 Vb8 22. Vg3 g6 23. Vb3 Vb3 24. cb fe 25. fe Vf8 26. Vb6 Vf5 27. Vb8 Kd8 28. Rd3 Kc7 29. Va8 Ob7 30. Va5 d4 31. Vc5+ Kb6 32. Vc4 Oa6 33. Vd4 Od3 34. Vd3 Ve5 35. Vd7 Ve2 36. Kf1 Vb2 37. Vd6+ Kc5 38. Ve6 Vb3 39. Ve7 h6 40. Vg7 Va3 41. Vg6 Kd4 42. Kf2? Siit jõudsime seisu, kus mul oli h-ettur ja mõlemal vankrid. Vastane pani kuninga ja vankri samale liinile, andsin tuld, vahetasin vankrid välja ja pääsesin lippu.

Nõupidamine

Eesti ajal oli üks kirjanik ennast milleski süüdi tundnud ja enesetapu teinud. Sellest oli kirjutatud ajalehes. Ajakirjanik oli väga pealetükkiv ja esitas vastikus stiilis küsimusi. Surnud kirjaniku stiil oli palju parem ja ajakirjanikuga võrreldes ei olnud ta milleski süüdi. Eilses ja tänases "Postimehes" oli esikülje artikli autoriks märgitud isa, kelle nime juurde oli eksikombel kirjutatud, et ta on "Postimehe" reporter. Tegelikult isa neid artikleid kirjutanud ei olnud. Tänasel artiklil oli kaasautoriks märgitud Veljo, kelle nimi oli kirjutatud Vejo. Tuli välja, et see on õigem kirjapilt, kuigi nii ei hääldatud. Ja sain teada, et veel õigem on üks pikem variant, Veljo on ainult hüüdnimi. Isa ütles, et tema andis soovituse sel teemal artikkel kirjutada. Teemaks oli ühe poliitiku matused. Veljo korporatsioon oli palunud luba viia läbi omapoolne lisamatusetseremoonia, sest see poliitik oli kuulunud nende korporatsiooni. Luba oli saadud, aga kui veel üks seltskond oli soovinud pidada tseremooniat ülikooli peahoone ees, siis selleks polnud isa luba andnud. Laual olid kartulid. Ema ütles, et need on kollased. Isa vaidles vastu, et ei ole kollased. Minul kukkus kartuli tükikesi kampsuni peale. Tahtsin öelda, et kuna kampsun on kollane ja kartul on sama värvi, siis on ka kartul kollane.

Filmis näidati, kuidas ühes ruumis toimus nõupidamine. Laua all teiste jalgade vahel hiilis kaks luurajat, kes seda nõupidamist pealt kuulasid. Neid ei märgatud. Aknast vaatas sisse veel luurajaid, aga nõupidajatest ei vaadanud keegi akna poole ja nii ei nähtud ka neid luurajaid. Üks akna taga viibija karjatas erutusest, aga ka karjatust ei pandud tähele. Järgmiseks päevaks olid nõupidajatest järele jäänud ainult kuningas ja tema tütar. Kuningas ulatas tütrele lepingu. Akna taga oli pikk rida loomi, kes vahepeal vaatasid korraga aknast sisse ja vahepeal peitsid kõik korraga pea akna ääre alla. Kuningatütar andis järele ja kirjutas allkirja, et on nõus abielluma sellega, kes lepingule teisena alla kirjutab. Aga kuningatütar seadis tingimuse, et ta on nõus tegema seda alles pooleteist aasta pärast. Võis eeldada, et nüüd järgneb võitlus selle pärast, kes saab teisena allkirja anda. Aga film oli lahendatud hoopis nii, et leping viidi otsejoones selle kandidaadi kätte, kelle huvides luurajad olid tegutsenud. Kandidaatidena olid nõupidamisel kõne all olnud ka muud isikud, aga need oli otsustatud kõrvale jätta. See, kellele leping viidi, kirjutas sellele alla. Lepingu järgi hakkas kuningatütar kandma kindlat riietust. Isa ütles, et halb on see, et teised naised võtavad sellest eeskuju ja talle on juba hulk sellise riietusega naisi vastu tulnud. Need riided jätsid jalad ülevalt liiga paljaks. Televiisoris näidati katkendeid vanadest olümpiamängudest. Prantsusmaal toimunud olümpiamängudel olid jooksus esikohal juba kaks prantslast. Teisel kohal olija söötis palli esikohal olijale. Hakkasin naerma. Liider jäigi liidriks ja jooksis palliga finišisse. Publik huilgas kohutavalt. Ütlesin, et selliste hetkede pärast on mõtet sporti vaadata. Prantsusmaa oli tulnud kaks korda jalgpalli maailmameistriks. Ühel neist kordadest olin öelnud, et see oli sellepärast, et neil oli hea väravavaht. See väravavaht oli pikk neeger, kes käitus väga rahulikult. Talle tundus vist elu igav.

Läksin üle Sõpruse silla. Tahtsin küsida, kas silla kõrval ka kõndida saab. Aga kõrvale astudes nägin ise, et seal on asfalt maas. Silla ülemus seletas siiski, et ka asfaldist vajuvad vahel autod läbi. Läksin koju. Pidin ühe tüdrukuga telefoni teel kokku leppima, kas tema tuleb minu poole malet mängima või lähen mina tema poole. See, kellega ma pidin malet mängima hakkama, oli Vihmand. Kõndisime koos tema kodu suunas. Tänaval olevad inimesed ütlesid, et need on Runneli poeg ja liiklushuligaan Vihmand.

neljapäev, august 13, 2009

Kõlav loosung

Kuskil hiljuti jälle tsiteeriti ütlust, et ärge küsige, mida riik saab teha teie heaks, vaid küsige, mida saate teie teha riigi heaks. Eelmine kord kuulsin, kui üks raadiosse helistaja soovitas isegi küsida, mida saab teha Euroopa Liidu heaks. Kõlavaid loosungeid on hea meeldejäävuse tõttu kerge tsiteerida, aga tsiterimiseks peab neil olema ka tõepõhi või õige idee. Näiteks Nõukogude riigi heaks ma küll midagi teha ei soovinud. Püüdsin seda hoopis kahjustada. Võibolla ei oleks pidanud vene keele õpikutest lehti välja rebima, sest keele tundmisest võib ka kasu olla, aga niiviisi ma vähemalt väljendasin protesti sundvenestamise vastu. Eesti riigi heaks teeks küll midagi, eeldusel, et ta on parem kui Nõukogude riik. Kui ma püiaks teha riigi heaks midagi sõltumata sellest, kas tema teeb minu heaks, siis ma oleksin ori. Või teeksin ma midagi riigi parandamiseks ehk teise riigiga asendamiseks. Nagu püüdsingi teha Nõukogude ajal.

Suvaline muster

Meil olid külas välismaa poisid, kellega rääkisime inglise keeles. Nad parandasid meie hääldust. Vennad andsid välismaalastele minu iseloomustuse. Hakkasin koos Erikuga kodust linna poole minema. Siis märkasin, et olen küll kampsuni selga pannud, aga mitte joppi. Läksin seda võtma. Erik läks üksi edasi. Tahtsin hakata lugema vanu ajalehe malenurkasid. Osadest malenurkadest olin üksikud partiid eraldi välja lõiganud, et neid avangute järgi sorteerida, teised malenurgad olid tervikuna koos fotodega säilinud, ainult ajalehest välja lõigatud. Maleklubis ütles Seljodkin, et ühel aastal aastakümneid tagasi tuli ta Tartu meistriks ja selle turniiri tabel ripub stendil. Ta püüdis käega selja tagant tabelit kobada. Seda tabelit seal ei olnud. Ütlesin, mis aastast kõige vanem tabel stendile on jäänud. See oli natuke uuem. Tegelikult stendil ainult üks tabel oligi. Pidid algama uued Tartu meistrivõistlused. Üks naine ütles, et kõik selleks enda valitud seisu peale paneksid. Küsisin, mis põhimõttel see seis panna tuleb. Naine ei vastanud. Lõin käega ja panin peale suvalise mustri. Varsti pidi esimene voor juba käima. Kaks meest, kes pidid omavahel mängima, protesteerisid, et naine ütles ainult, et pange seis peale, aga ei öelnud, kuidas mängida tuleb. Protestiks hakkasid need mehed omavahel kaklema. Üks alaealine poiss nägi, et nüüd saab kakelda, ja hakkas täiesti sihitult peksma. Võtsin enda peaeesmärgiks selle poisi kasvatamise. Pidasin talle loengu, et ta peab käituma hoopis teisiti. Viive pidas ka talle loengut. Artur sosistas kommentaariks roppusi.

Ma olin erinevates kohtades öelnud endal olevat erinevaid elukutseid. Üks elukutse, mida ma olin nimetanud, oli poliitik. Võidi vaielda, et mis poliitik ma ikka olen. Aga ma kirjutasin internetis poliitikast ja ka minu raamatu üks kahest peateemast oli poliitika. Mõtlesin, et selleks, et ma saaksin ennast poliitikuks nimetada, panen blogis poliitikateemalised sissekanded aukohale. Blogi avalehe jagasin kolemks veeruks. Vasakpoolses veerus oli viimane sissekanne sildiga "arvamus", parempoolses sildiga "kommentaar" ning keskmises ja laiemas sildiga "unenäod". Blogi külastaja sai valida ise taustavärvi - sinise, punase või halli. Proovisin erinevaid värve. Tõnu ütles, et ühes käsiraamatus on kirjas, et korralik töötaja tööajal taustavärvide vahetamist ei proovi. Hüüdsin vihaselt, et mina käsiraamatuid ei loe, sest tean ilma nendetagi, kuidas käituda. Blogi oli kõrge liivasammas keset tuba. Klaus seisis samba kõrval. Hoiatasin teda, et ta kaugemale läheks, muidu võib variseva liiva alla jääda. Võibolla tuli sammas ohutuse nimel madalamaks teha. Aga kõrge samba eelis oli, et sellel oli suurem pindala ja niiviisi sai blogisse rohkem asju panna. Toomas ajas äri nime all Juhan Vannituba. Öeldi, et see on väga suur äri. Aga ühel hetkel Toomas põgenes. Isa ütles, et kui ühed ütlevad, et äri on väga suur, aga teised pole sellest kuulnud, siis seda äri pole olemas. Mõtlesin, et kuidas Toomas sai põgeneda, kas ta ei taha siis meiega enam kunagi rääkida. Võibolla ta pidi millalgi jälle välja ilmuma. Isa kutsus mind õue kaasa, et Toomast otsida. Mina arvasin, et otsimist tuleks alustada toast. Tuleks ema käest küsida, ega Toomas ei öelnud, kuhu ta läheb. Ja tuleks vaadata, ega ta toas peidus ei ole.

kolmapäev, august 12, 2009

On toimunud loendusi

Ajakirjas kirjutati, et Eestis on toimunud Piiblite ja Uute Testamentide loendus. Ükskord oli vaja vastata inglise keele õpetaja küsimusele, mitu raamatut kellelgi kodus on, milleks ma püüdsin raamatuid umbkaudu kokku lugeda. Lugesin mõned jupid ära ja siis hakkasin saadud arve riiulite arvuga korrutama. Midagi oli kastides ja nii ma korrutasin ka kaste, ilma neile sisse vaatamata. Kastides võisid olla ka ajalehed või ajakirjad. Kui ma blogipidamist alustasin, nimetasin seda ajaleheks või häälekandjaks. Kui ajalehtedes keelevigade avaldamine ära keelatakse, on kasulik mitte ajaleht olla. Mind häirib, kui ajalehes on kirjutatud "päeva kommentaar" asemel "päeva komm". Varem mindi vist teise äärmusesse, et ei tahetud isegi maiustusi kommideks nimetada, vaid need olid kompvekid.

Jutuka vanema lapsed

Istusin arvuti taga. Võrgu teisest otsast hakkas keegi mulle küsimusi esitama. Kuigi ma neile ei vastanud, tuli küsimusi kogu aeg juurde. Viimane küsimus oli, kas ma ei tahaks küsimuste esitajaga kokku saada. Üks minu vendadest oli väike. Olime tema ja teistega köögis. Väike vend sai juba vaidlemise selgeks. Ta küsis, kas mina mängisin lapsena nukkudega. Vastasin, et nukkudega eriti mitte, ma mängisin mänguasjade, mänguautode ja malenuppudega. Väike vend ütles, et aga nukkusid mul ju oli. Vastasin, et nukud olid Pille omad. Väike vend küsis ühe mänguasja kohta, kas see on nukk või mänguasi. Vastasin, et see on rohkem mänguasi. Laps tahtis tark välja näha ja pani selleks kellegi teise prillid ette. Seda ei saanud talle lubada, sest nii ta kahjustas nägemist. Lapsi oli kaks tükki ja nad olid Tooma lapsed. Paistis, et nad saavad varsti rääkimise selgeks. See oli varem kui teiste laste puhul. Ütlesin, et neil on jutukas isa ka. Üks laps õppis rääkimist siiski aeglasemalt kui teine. Tuli teade, et öösel oli üks professor autoõnnetuses surma saanud. Oletasin, et seda tegi ta sihilikult seoses sellega, et eile oli isa sünnipäev, sest isa ja see professor olid tülitsenud. Professor oligi jätnud maha hüvastijätukirja. Selles ta ütles, et ema on talle rääkinud küll oma pojanaistest ja näidanud, et on järelkasvu eest hoolitsenud, aga nüüd on aeg rääkida tütrest. Pillel olevat ka mees olnud, ilma et ema seda oleks teadnud. Selle mehe esimene naine oli surnud.

teisipäev, august 11, 2009

Leidsin informatsiooni

Lõin jälle oma nime otsingumootorisse. Neljanda raamatu ilmumisest on möödas mitu kuud, aga otsingumootori andmetel on ta alles nüüd ülikooli raamatupoodi jõudnud. Kummaline on see, et kui raamat Apollos maksab 95 krooni, siis ülikooli poes maksvat ainult 25. Kirjastuseks ei olnud andmebaasis märgitud seda kirjastust, mis minu teada raamatu välja andis, vaid pood ise.

Kolmanda raamatu kohta lugesin kommentaari ühest võõrast blogist. Kommenteerija ühelt poolt soovitas raamatut lugeda, teiselt poolt väljendas tüdimust, et ma olen unenägudest mujal ka liiga palju kirjutanud. Ma arvan ka, et raamat on parem kui blogi. Aga blogi oli enne. Alles kui blogisse oli suur hulk unenägusid kokku kirjutatud, sai raamatu jaoks valiku teha ning valitut sorteerida ja toimetada. Kuna pärast raamatu ilmumist on elu jätkunud, olen blogi edasi kirjutanud. Kui inimene võib iga päev rääkida, võib ta vast ka iga päev kirjutada. Või mõtles kommenteerija ka võrdlust minu teise ja neljanda raamatuga. Neid pean ise jällegi kolmandast halvemaks, sest mõlemad on varem kirjutatud ja väiksemate oskustega. Aga neli erinevat raamatut oli vast siiski suurem mõte avaldada kui neli ühesugust.

Kaheköiteline käsikiri

Siiri elas nüüd meie kõrvaltrepikojas. Küsiti, kas ta vahel Peedul ka käib. Vastasin, et pärast vanaema surma ei ole käinud. Läksin koos teise vanaemaga oma trepikotta. Räägiti, et kui ajad halvemaks läksid, tahtis vanaisa malelauda Nõukogude võimu eest ära peita. Võibolla oligi peitnud, sest ma ei olnud seda malelauda enam näinud. Pärast vanaisa surma olin tema asjade hulgast ühe malelaua leidnud, aga see oli teine.

Ema toimetas Nikluse raamatut. Käsikiri oli kaheköiteline. Soovitasin teha käsikirja parandus, et Putini koht on vangis, selle eest, mis ta Gruusiaga tegi. Kuna satelliitidelt oli võimalik iga maakera punkti pealt kuulata, võis Putin seda juttu ka pealt kuulata. See oli siiski vähe tõenäoline, sest kõiki punkte korraga kuulata ei saanud. Aga Putin oli isa toas ja sealt tuli tema eestlasest esindaja, kes nõudis, et ma käsikirja välja annaksin. Vastasin, et ei anna, lüies esindajale rusikaga vastu lõugu. Pärast mõtlesin, et ma võin talle siiski käsikirja anda, aga enne teen sellest salaja endale koopia.

esmaspäev, august 10, 2009

Katastroof on tõenäoline

Kui ma täna kell 7 hambaarsti juurde läksin, ei olnud ukse taga ühtegi ootajat. Mina ka ootama ei pidanud, vaid võisin kohe kabinetti siseneda. Võibolla tuli see hilisest kellaajast. Aga tõenäoliselt käivad inimesed majanduskriisi ajal tõesti vähem hambaarsti juures. Midagi võib aastaajast ka sõltuda. Üks hambaarst, kes mind ei ravinud, ühel korral ütles, et aasta lõpul käiakse rohkem. Selle aasta lõpuks peab mul lepingu järgi raamatu käsikiri valmis olema. Raha sain juba varem kätte. Summa polnud eriti suur. Aga mul suurt rahavajadust polegi. Üks maletaja ütles, et need, kes 50 000 kuupalka saavad, kaebavad, et väike sissetulek. Nimeliselt ta kedagi ei nimetanud. Ühe blogi kommentaarides soovitati blogis mitte inimeste täisnimesid välja kirjutada, et otsingumootoriga joomiseteemalisi sissekandeid ei leitaks. Kui minu blogist on mõnda nime otsitud, olen kahetsenud, et olen selle välja kirjutanud. Kui otsitakse mõnda väikse tähega algavat sõna, siis ma tavaliselt ei kahetse. Väljaarvatud teatud sõnade puhul. Aga neid ma kirjutan nagunii harva, sest juba kirjutada on paha. Tõe huvides tuleb vahel koledamaid asju ka kirjutada. Oleks parem, kui tõde tuumapommi valmistamisviisi kohta poleks kunagi avastatud. Võibolla on selle leiutamine sõdade arvu vähendanud, aga piisab ühest selle abil peetud sõjast, et tulemused oleks katastroofilised. Tõenäosusteooria järgi peaks millalgi see sõda tulema. Ülikoolis räägiti, kui palju valehoiatusi on antud aparaatide näidatud tuumarünnaku alguse kohta, millele oleks võinud järgneda põhjendamatu vastulöök.

Kümme kirja

Helina ei olnud mulle ammu kirjutanud, aga täna ta saatis tervelt kümme pikka elektronkirja. Mina olin viimases kirjas öelnud, et võiks Helinale iga päev kirjutama hakata. Nüüd tema vastas, et kui ma talle naljajuttu saatma hakkasin, siis ma tegingi seda iga päev. Kõik kümme kirja olid hästi kirjutatud, aga nii suure tekstikoguse korraga lugemine võttis nii palju energiat, et ma ei jõudnud enam täna vastust kirjutada. See, et kirju tuli palju korraga, ei tähendanud, et jälle pikk paus järgneda ei võiks. Helina oli nii palju kirju ühe päevaga saatnud arvatavasti sellepärast, et nägi ohtu, et muidu ma hakkan varsti kellelegi teisele kirjutama. Koos kirjadega tuli ka mitu fotot. Ühel pildil oli mitu inimest, aga ma tundsin ära, kes neist Helina on. Algul kahtlustasin ka ühte teist inimest, aga kui võrdlesin selle fotoga, kus oli ainult Helina, siis sai asi selgeks.

Üks inimene vajutas televiisori juhtimispuldil nuppu, mille peale hakkas ekraanil jooksma kanalite otsing. See inimene ise ehmatas, aga meie mõtlesime, et võikski otsida üles mõne malekanali. Iga kanali pilt oli ees vaid hetkeks, aga kui Klaus nägi ekraanil vilksatamas sõna "chess", siis ta reageeris kiiresti ja peatas kanalite jooksmise. Varsti lasime siiski edasi joosta, et leida mõni parem malekanal. Klaus ütles, et praegu on läbi jooksnud ainult väike osa maailma telekanalitest - 1800 tükki. Kaadrid, mida näidati, olid valitud selle järgi, et nad oleksid sellele kanalile kõige iseloomulikumad. Põhiliselt oli tegemist reklaamidega ja palju oli ühe ja sama reklaami kordumist erinevatel kanalitel. Hiljuti olin oletanud, et maailmas on ainult kolm spordikanalit, aga nüüd nägin, et juba ainuüksi malekanaleid on rohkem.

Mõtlesin, et kui Helina mulle enam ei vasta, siis pean hakkama talle harvem kirjutama. Aga sünnipäeva puhul pean teda õnnitlema. Tema sünnipäevani olid jäänud ainult mõned päevad, see kuu oli juba käes. Pidin vanadest kirjadest järele vaatama, millal on täpne sünnikuupäev. Oleks võinud koos õnnitlusega saata mõne pildi, aga mul ei olnud ühtegi uut pilti. Siis oleks võinud saata mõne enda malepartii protokolli. Aga selle väärtust oleks vähendanud, et ma panin blogisse nagunii partiiprotokolle. Istusin isa arvuti taga. Mul läks hiir valesse kohta, nii et midagi võis ära kustuda. Panin arvuti korraks kinni, aga uuesti käima pannes ei olnud asi paranenud. Ette tuli teade, et ma olen mitu kataloogitäit isa tekste ära kustutanud. Küsiti, kas ma tahan need kustutada lõplikult või taastada. Enne taastamiskäsu andmist tahtsin kontrollida, kas need on tõesti kustunud.

pühapäev, august 09, 2009

Metsas oli riisikaid

Käisin lõpuks Meelval ära. Kõige suurem erinevus Tartuga võrreldes on see, et seal on rohutirtse. Puuke pidavat olema võimalik Tartus ka saada, eriti mõnes linnaosas. Tartusse tagasi jõudes hakkasin sööma õuna, mida maal ei olnud. Õunad on kasvanud Tartus ühe endise linnapea aias. Maal sõin herneid, mustikaid, sinikaid, pohli ja metsvaarikaid. Läksime metsa kavatsusega korjata marju, aga hakkasime korjama hoopis seeni. Põhiliselt olid need riisikad. Marju süies leidsin puhmaste vahelt seenenoa, mille kohta selgus, et see on meie oma. Peaaegu oleks ta ära kadunud. Meelvale saabusid hilisemal kellaajal ka töömehed aknaid vahetama ja nemad leidsid akende seest kolm vana kirja. Üks neist oli kirjutatud aastal 1924 ja saadetud minu vanatädile. Kirja saatja oli palunud kiri hävitada, aga seda polnud tehtud. Lapsena ma hävitasin oma pabereid, millega ma rahul polnud või millest arvasin, et keegi teine võib neist pahasti arvata, aga nüüd on kahju, et neid alles pole. Õnneks paljud paberid on ka alles. Aga nad võivad veel kunagi hävida. Blogi võib ka kunagi hävida, seetõttu on mõtet teha sissekannetest koopiaid.

Ruum 0

Oli matemaatika tund. Tunnis olid ka Tristan ja tema sõbrad. Tema sõprade hulgas oli nii poisse kui ka tüdrukuid. Neid ühendas see, et nad kõik huvitusid suitsetamisest ja muusikast. Tristan oli minu pinginaaber. Mina tegelesin tunnis matemaatikaga, aga Tristan ainult kargles muusika järgi. Ma ei teadnud, kus ruumis peab toimuma järgmine tund. Läksin stendi pealt vaatama. Mulle võis olla antud halva käitumise eest direktori käskkiri, mis võis ka stendil väljas rippuda, aga seda ma ei kontrollinud. Vaatasin pikalt ruumijaotusplaani. Lõpuks sain aru, et ma näen, et inglise keele tund tuleb ruumis 0, ma lihtsalt ei tea, kus see ruum asub. Mulle öeldi, et see asub peaukse kõrval. Läksin sinna. Pingid olid paigutatud ringi kujuliselt. Tundi andis õpetaja Kalme. Mina istusin tema lähedal ja otsisin kotist ühte paberit, mida ma kuidagi ei leidnud, aga otsimist lõpetada ka ei tahtnud. Õpetaja ütles, et ma läheks otsiks seina ääres paikneva laua taga, et minu krõbin ei segaks. Kui olin sinna läinud, tuli mulle meelde, et paber võib olla kileümbrises. Sealt ma ta leidsingi.

laupäev, august 08, 2009

Kohustuslik kirjandus lugemata

Ühes hiljuti ilmunud kirjandusarvustuses öeldi, et õnnelikku lapsepõlve pole olemas, sest kõik lapsed tahavad kiiresti täiskasvanuks saada. Mina küll ei tahtnud. Ma ei tahtnud isegi 7-aastaseks saada. Astrid Lindgreni raamatus on toodud võlusõnad, mida lugeda, et mitte suureks saada. Kuigi paljud Lindgreni raamatud olen läbi lugenud, ei kuulu see nende hulka, vaid neid sõnu kuulsin televiisorist. Jätsin lugemata just need kaks Lindgreni raamatut, mida koolis lugeda kästi. Kolmandat õppisime ka, aga selle olin läbi lugenud aasta varem. See oli "Hulkur Rasmus". Kui me seda koolis õppisime, ei hakanud ma seda teist korda lugema. Siis kästi kirjutada ühe peatüki kohta ümberjutustus, ja selgus, et mul pole see enam hästi meeles. Tegelikult võibolla pidimegi lugema ainult seda ühte peatükki, mitte kogu raamatut. Ühe raamatu toimetamisega seoses küsiti mult, et kui kasutatud kirjanduse nimekirjas on juba raamat tervikuna toodud, kas siis eri autorite kirjutatud üksikud artiklid välja tuua või mitte. Soovitasin mitte tuua. Üksikut artiklit võib mainida siis, kui ta on ilmunud ajakirjas. Joonealuses viites võib artikli tuua ka raamatu puhul. Viimane joonealune märkus, mida lugesin, käis selle kohta, et Taanis tarvitasid maainimesed kunagi palju alkoholi, aga hiljem asi paranes. Selle artikli järgi kaldutakse linnades rohkem alkoholi tarvitama kui maal. Kuidas asi tänapäeval on, ei oska öelda.

Märgid seinal

Meie tapeedi peale oli joonistatud igasuguseid märke. Seal oli isegi haakriste. Nii võisid külas käivad välismaalased arvata, et me oleme fašistid. Ema oli joonistanud märgi, mida nimetati päikeseristiks. See oli haakristi sarnane, aga veidi teistsugune. Viisnurga joonistamist oli välditud, selle asemel oli kuusnurk. Märgid nägid ilusad välja ja ei teinud kellelegi halba. Aga haakristi asemel oleks võinud joonistada midagi muud, näiteks lumehelbe.

Klaus ütles, et ta hakkab käima basseinis ujumistundides ja õpib ujumise selgeks. Tuletasin meelde, et ükskord ta juba oskas ujuda. Klaus ütles, et ta unustas ära. Ta kasutas ühte sõna, mille tähendust ma ei teadnud. See kõlas ühe ropu sõna sarnaselt, võibolla tähendas seda. Aga arvatavasti tähendas rühmakaaslasi. Sel juhul ütles Klaus, et eelmine kord võtsid rühmakaaslaseda tema rühmakoha üle.

Olime isa ja emaga köögis. Meile oli hakatud saatma "Õhtulehte". Isa ütles, et sellest tabloidist me enam lahti ei saa, kuigi me seda ei taha. Mina käratasin, et mina tahan, mida rohkem lehti, seda parem. Kui ma lamasin voodis, tuli tuppa vend ühe "Õhtulehe" numbriga, näidates selle esikülge, et ma vaataks, kui ilus naine. Hüüdsin, et ei vaata, ma loen sellest lehest hoopis teisi asju. Tõmbasin vennal küüntega üle sõrme. Vend läks röökides minema, hüüdes, et ma rebisin tal sõrme küljest. Enda arvates ei olnud ma sõrme küljest rebinud, sest ma ei tõmmanud nii kõvasti. Kuulsin, kuidas ema läks esikusse ja küsis vennalt, mis seal põrandal on. Vend vastas, et see on veerand tema sõrmest.

Mängisime etturilõppmängu. Olin minemas lippu. Vastane ei alistunud, vaid proovis, kas ma unustan mõnel käigul opositsiooni reegli ära. Kui ma tahtsin käiku teha, ütles vastane: "Oot-oot, oota natuke!" Jäingi ootama ja nii kukkuski minu aeg ära.

reede, august 07, 2009

Ajalehe jutt

Erik näitas ühte fotot. Fotol oli tema moodi inimene, kellel olid silmad kinni, aga see ei olnud vist tema. Nägin näost ära, et fotol olev inimene, Taago ja Taago moodi inimene on kõik omavahel sugulased ja mis moodi nad sugulased on. Ajalehes ilmus ilukirjanduslik jutt. B. Vaher luges seda ja ütles, et see on kehv plagiaat, selle eest kaebab ta kohtusse. Ta küsis mult, kas ma olen seda lugenud. Ma veel ei olnud. Aga nüüd hakkasin lugema. See jutt oli kirjutatud minu viimase raamatu põhjal. Vahe oli selles, et mina kirjutasin oma elu põhjal, aga ajalehe jutu autorid teadsid ainult seda, mis mina olin kirja pannud. Tegelased olid B. Vaher ja isa. Isa kohta oli öeldud, et tal on poeg Simonn, kes on täiesti vaimuhaige. Koduse aadressina oli kasutatud isegi meie tänavanime, kuigi majanumber oli muudetud. Ajaleht võttis klientide pangaarvetelt raha, ilma et oleks esialgu midagi vastu andnud. Ütlesin, et lepingu järgi neil ei ole õigust seda teha. Ajaleht vastas, et on küll.

Turniir liblikatega

Alustan turniiriülevaadet sellest, et kui viimases sissekandes sildiga "päev" kirjutasin, et linnas käies loendasin erinevates kohtades kokku viis valget liblikat, siis täna enne esimese vooru algust päevakeskuse aknast välja vaadates jäi vaatevälja korraga kaheksa liblikat. Enamus olid valged, aga ühte kirjut nägin ka.

Turniir mängiti šveitsi süsteemis 14 osavõtja ja 15 minuti mõtlemisajaga. Esimeseks tuli Vorobjov 7 punktiga 7 võimalikust, teine oli Harujõe 5 punktiga ja kolmas Metsoja 4,5-ga.

Mina kogusin punkte 3. Esimeses voorus viigistasin Volpertiga; teises jäin Ojaste vastu vähemetturiga, aga lõpus sain kätte tema vankri ja panin mati; kolmandas jõudsin Seljodkini vastu paremasse lõppmängu, kus mul oli aega ka rohkem, siis jätsin ühe etturi ette, vastane jõudis rutem lippu, aga tema aeg kukkus ära ja mäng lõppes viigiga. Neljandas voorus mängisin esimesel laual Vorobjoviga ja kaotasin. Viiendas Liivaga mängides kahisin kella kukkumise ennetamiseks viguri, aga kaotasin ikkagi ajaga. Segast lõppseisu edasi analüüsides jõudsime minu võiduseisuni. Kuuendas voorus võitsin Põvvatit. Seitsmendas voorus mängisin viimasel laual Arstiga. Sain enametturi, aga selle asemel, et lipuga vaba liin hõivata, läksin andma tulesid, igavest tuld ei olnud ja kaotasin.

Mõned mängud olid umbes sellised:

Volpert-Runnel
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rf3 b6 4. Og5 Oe7 5. Rc3 Ob7 6. Of6 Of6 7. e4 d6 8. Od3 0-0 9. 0-0 Rd7 10. Ve1 c5 11. e5 de 12. de Of3 13. Lf3 Re5 14. Ve5 Oe5 15. Le4 Oh2+ (See käik ei olnud vajalik.) 16. Kh2 g6 17. Vd1 Lc7+ 18. g3 Vad8 19. Lh4 Le5 20. Re4 f5 21. Rg5 h5 22. Rf3 Lb2 23. Vd2 Lc3 24. Le7 Vfe8 25. Lg5 Kg7 26. Of5 ef 27. Vd8 Vd8 28. Le7+ Kh6 29. Lg5+ Kh7 30. Le7+ Kh6 31. Lg5+ Kg7 viik.

Runnel-Vorobjov
1. e4 c6 2. d4 g6 3. f4 Og7 4. Rf3 d6 5. Rc3 La5 6. Od2 Og4 7. e5 Lb6 8. ed Od4 9. Le2 Rd7 10. h3 Of3 11. gf 0-0-0 12. de Re7 13. 0-0-0 Rd5 14. Rd5 Lb2++

Runnel-Põvvat
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rf6 4. 0-0 Rd4 5. Rd4 ed 6. d3 a6 7. Oc4 b5 8. e5 Rg4 9. Of7+ Kf7 10. Lg4 d6 11. Lf3+ Kg8 12. Ld5+ 1:0.

neljapäev, august 06, 2009

Külmad toad põhjas ja lõunas

Olen eluaeg lasknud iga päev samasse topsi sooja hambapesuvett. Nüüd vaatasin, milline on selle alumine ots, ja sinna oli kirjutatud, et see on mõeldud külmade toiduainete jaoks. Seda oli kirjutatud eesti ja vene keeles. Teises vannitoas on samasugune tops ja selle alla on kirjutatud ainult vene keeles. Ladina tähtedega on kirjutatud, et see on valmistatud Salvos. Kui eestikeelses raamatus esineb sõna "salvokas", siis võib tekkida raskusi selle tõlkimisega. Soojade maade elanikel võib üldse olla raskusi talvega seotud asjadest arusaamisest. Ühed välismaalased olid küsinud eestlaselt, et kui Eestis on talvel nii külm, kas me oleme siis toas ka mantlitega. Vastuse peale, et siin köetakse tube, olid nad üllatunud. Nad ütlesid, et nemad hoopis jahutavad. Soojal maal võibki tuba olla külmem kui meil, sest kütteseadmeid ei ole. Aga Eestis on ka külmi tube. Mõnes majas malet mängimas käies olen tõesti jopi selga jätnud. Mäng võib veel omakorda külmatunnet tekitada. Viimasel ajal ei ole seda minuga enam nii palju juhtunud.

India kirjasõber

Kaks poissi otsisid hieroglüüfide hulgast surmamärke. Ma ei teadnud, mida nad leidsid, muidu oleks saanud neid takistada. Vaatasin aknast välja. Ühes autos istus üks mees ja väljaspool autot oli tema koer. Tundus, et mees sureb kohe ära, mille peale koer tõmbab saba jalgade vahele ja sureb samuti. Aga mees tuli hoopis vasakpoolse rooliga autost välja, istus parempoolse rooliga autosse ja kihutas minema. Paistis, et ta on teel Inglismaale. Aga kuna Eestis oli enamusel autodel rool teisel pool, siis ei oleks pidanud niimoodi kihutama. Males olin saanud Kanepi ja Olde vastu võiduseisu, sest nemad mängisid rahulikus positsioonilises stiilis ja ei tulnud üldse selle peale, et keegi võib ründama hakata. Aga just tänu nende sellisele stiilile said nad minu ainukest viga ära kasutada ja minu nõrgestatud seisuga arvestades võita. Olde õpetas sellises stiilis mängimist ka oma õpilastele. Mõtlesin, et mängin kombinatsioonilises stiilis, aga positsioonilisi avanguid, mis ei sobi kokku. Peaksin avanguid vahetama, kuigi keeruline seis võib minu jaoks liiga keeruliseks minna. Laugu vastu alustan käiguga 1. f4. Selle peale teeb ta arvatavasti etturikäigu, et avaneks võimalus minu kuningat tulistada. Ta käib 1. ... d5. Niiviisi võib seis kinni minna. Selle vältimiseks käin 2. e4. Hakkan seda avangut ka päevakeskuses mängima. Valmistan igaks turniiriks uue avangu ette. Uut avangut ette valmistades vaatan kõigepealt läbi kõik selle kohta "Maleaabitsas" toodud variandid. Aga avangu korralik läbimõtlemine võtab palju aega, niiviisi pean ikkagi mängima iga kord sama avangut. Kui mul on võimalus Helinat võita, siis ei olegi tema võitmine vajalik. Kohtusin Helinaga hotellitoas. Ma olin talle saadetud kirjas öelnud, et saatsin ühe asja oma India kirjasõbrale. Aga nüüd vaatasin, et see lause oli mul halvasti sõnastatud. Helina võis aru saada, et ma nimetan India kirjasõbraks teda ja et jutt käib talle saadetud kirjast. Selle kirja mõjul oligi Helinat India huvitama hakanud ja ta oli seal kohal käinud. Need, keda mingi maa huvitas, käisid seal kaks korda. Piret oli kirjutanud, et ta loodab, et Oudekkil õnnestub teist korda Libeeriasse minna. Aga kui inimest huvitas ühel eluperioodil üks maa, võis teda teisel eluperioodil teine maa huvitama hakata. Rääkisin Helinaga pikalt, kuni ta ruumist välja läks. Mõtlesin, et kui ta tagasi tuleb, siis saan talt küsida kõiki neid asju, mida ma kirjades küsida pole saanud. Aga ta ei tulnud tagasi. Tuli hoopis üks meesmaletaja. Hakkasin kartma, et Helinaga rääkides on aeg kiiresti lennanud ja ma olen hommikusöögi mööda lasknud. Aga kui ma sellelt mehelt kella küsisin, selgus, et kell on hoopis vähe.

kolmapäev, august 05, 2009

Tähenduse meenumine

Käisin teisel pool jõge. Otsustasin teha ümbruse kohta tähelepanekuid. Atlantise lähedal muruplatsi kohal nägin kahte valget liblikat. Vastutulevate inimeste puhul imestasin, kui suur osa meestest oli habemega. Läksin hambaarsti aega kinni panema, kuigi hambad ei valuta. Riidehoid oli suvepuhkusel. Alles pärast selle nägemist tuli meelde, et mul ei olegi riideid ära anda. Registratuuris teenindas mind töötaja, kes kandis nii sõrmuseid, käevõru kui ka kaelakeed. Sain aja varasemaks kuupäevaks ja hilisemaks kellaajaks kui ma ootasin. Majast lahkudes märkasin, et seal on telefoniautomaat. Mõtlesin, et mobiiltelefonid on nii paljudel, et automaate on üldiselt raske leida. Läksin raamatupoodi. Kui ma eelmine kord selle ukse taga käisin, oli pühapäev ja pood suletud. Täna oli lahti. Minu raamatutega oli seis endine, et müügil olid esimene, teine ja kolmas, aga mitte neljandat. Ostsin "Tuna" numbri, mis maksis 74 krooni. Maksin täpse rahaga. Kassas seistes tegin kogu aeg midagi kätega, nii et kassapidaja nägu ei näinudki. Kuna uut "Ajaloolise Ajakirja" numbrit poest ei leidnud, läksin vaatama, kas seda arhiivis müiakse. Kuradisilla alt läbi kõndides vaatasin, mis on kirjutatud silla küljele. Seal olid aastaarvud 1613 ja 1913, aga mitte nende tähendust. Tähendus ei tulnud mulle endale ka esialgu meelde. Arhiivis öeldi, et nemad müüvad ainult "Tuna", "Ajaloolist Ajakirja" saab arhiivinduse õppetoolist. Hakkasin sinnapoole kõndima. Vaatasin ka Inglisilla kirjasid. Mäletasin peast, mis ladinakeelne kolmesõnaline lause seal on, aga nüüd nägin lisaks Parrot' nime. Kõike kirjutatut ei jõudnud silm haarata, enne olin alt läbi. Õppehoones ühte inimest nägin, aga see ütles, et arhiivinduse õppetoolis küll kedagi ei ole, kõik puhkavad. Seda olin jõudnud ise ka kahtlustama hakata. Koduteel nägin kahte valget liblikat Fortuuna tänaval. Mõtlesin, et ei tea, kas need on samad, keda enne nägin. Vist Pikal tänaval nägin ühte mesilast. Mõtlesin, et kui igaltpoolt muruniitjaga üle käiakse, ei jätku mesilastel vist linnas toitu. Puude õisi ei lõigata, aga puud kogu aeg ei õitse. Kodu lähedal nägin viiendat valget liblikat. Meenutasin, et see kui Meelva perenaine meil kapsaliblikaid hävitada käskis, oli vist ka augustikuus. Kodus rääkisin nähtud putukatest emale. Ema tuletas meelde, et praegu on meie pesukuivatamisrõdul herilasepesa. Mina meenutasin mõttes kõiki nõelatasaamisi. Kui esimest korda elus mesilaselt nõelata sain, hakkasin nutma. Nutu lõppedes ütlesin, et õnneks et ta ära suri, nüüd on vähemalt üks mesilane vähem. Tädi ütles selle peale, et mesilasi on palju. Teine kord tundsin kõigepealt midagi sõrmede vahel. Tahtsin enda kõrval istujalt küsida, kas see on tema takjas. Võibolla küsisingi, aga järgmisel hetkel sain hoopis nõelata. Kolmas kord olen vist ka nõelata saanud, see juhtus ka lapsena. Sel korral panin mulda peale. Praegu ei julgeks panna, sest mulle keelduti teetanuse vaktsiini tegemast. Herilane, kelle onupoeg ükskord oma sünnipäeval tikutopsist välja lasi, ründas nii onupoega kui mind, aga päris ei nõelanud. Võibolla oli nõela juba toosis olles vigastanud. Ühel korral hammustasin ühe herilase katki, kes oli jäänud tordi vahele. Siis ütles teine onupoeg, et ärge poisile kaasa tundke, herilasest peaks kahju olema.

Töökellaajal tegelesin täna artiklite arvutisse sisestamisega. Sisestamise vaheajal pärast jäätise söömist hakkasin raamatutest otsima, mida sillal nähtud aastaarvud tähendavad. Mõtlesin, et proovin leida raamatust enne kui internetist. Raamatutest ma selle kohta siiski midagi ei leidnud, aga raamatut lehitsedes tuli endal meelde, et need aastaarvud tähendavad 300 aastat Romanovite dünastiat.

Soovitused raadiole

Vaatasime maakaarte. Saksamaal trükitud kaardid olid väga detailsed, samal ajal kui Eestis trükitutel oli detaile vähem. Ajaloo kaartidelt oli näha, et Austria ühendati abielu teel mõneks ajaks Prantsusmaaga ja seejärel Venemaaga. Võis tekkida olukord, kus riike enam lahutada ei saagi, kui pole mõlema jaoks eraldi troonipärijat. Ühendatuse ajal korraldati piirid veidi ümber. Venemaal kardeti, et Austriast uuesti eraldumise korral jäävad vene alad üksteisest saksa aladega eraldatuks. Raadiole võis hakata saatma kirju, kuidas uudistesaadet paremaks teha. Saadeti terve lehekülje pikkuseid kirju. Mina mõtlesin, et võiks kirjutada, et kõige kehvem osa uudistesaatest on signaalid. Kehvade signaalide tõttu tunduvad uudistelugejate hääled ka kehvemad, nii et ema on nimetanud ühte uudistelugejat madalrõhutädiks. Viimast ei olnud vist küll viisakas kirja panna. Ema rääkis, et üks naine oli saatnud talle kirja, et on rõõmus, et sai Kultuurkapitalilt raha minuga korraga. Ma olin hakanud lõpuks Kultuurkapitalilt raha saama. Aga ema oli sellele naisele vastanud, et rõõmustamiseks pole põhjust, isa sealt sel korral raha ei saanud, osade inimeste jaoks on kirjutamine töö, aga teiste jaoks grafomaania. Hüüdsin: "Ah nii!" ja surusin emale karistuseks midagi vastu nägu, sest ema tundus nimetavat isa töötegijaks ja mind grafomaaniks. Sellest mõtlesin psühhiaatrile rääkida. Oleksin rääkinud, et kirja saatnud naist ma ei tunne, aga arvatavasti on ta noor. Mind küll rõõmustas, kui ta minuga korraga raha saamise pärast rõõmustas. Tegelikult ema võibolla ei pidanudki halvaks seda, et mina raha sain, vaid ainult seda, et isa ilma jäi. Võibolla ema siiski ei nimetanud grafomaaniks mind. Istusin arvuti taha. Kõrval oli Toomas teise arvutiga. Kõrvuti oli liiga kitsas istuda. Toomas ütles, et tal on arvuti rikki läinud. Kohe pidi selguma, kas sama kehtib minu arvuti kohta. Mõtlesin, et hakkan inimestega duelle pidama. Poeesia listis oli ükskord Elaan mind duellile kutsunud. Talle oleks võinud vastata, et mina nendega ei räägi, kes avaldavad soovi teisi tappa. Mina pean ainult sõnalisi duelle ja viin need kõik võiduni.

Seisime perega bussipeatuses. Bussi ei tulnud juba tund aega. Teised läksid üle tee, et sõita ringiga vastassuunas mineva bussiga. Mina ei oleks nii pikka sõitu kannatanud. Hakkasin jala kooli poole minema, vaadates aeg-ajalt selja taha, kas bussi siiski ei tule. Busse tuligi, aga mitte õiget. Olin juba kooli hiljaks jäänud. Läksin roomates. Mõtlesin, et niiviisi liigun liiga aegalaselt edasi, mistõttu tõusin lõpuks püsti. Ka püsti asendis liikusin edasi vaevaliselt ja korraks hakkasin käpuli tagasi langema. Esimene tund oli kehaline kasvatus. Kavatsesin õpetajale öelda, et ma ei pidanud selles kohal olema, sest jooksin ka kooliteel.

teisipäev, august 04, 2009

Milliste reeglitega mängida?

Inimene seisab loomast kõrgemal mõtlemisvõime poolest. Loomal võib olla parem haistmine või tugevamad lihased, aga see pole määrav. Inimene peab tegema nii vaimset kui ka füüsilist tööd, aga ka füüsilist tööd peab juhtima mõtlemine. Siis vist võib öelda, et mõttesport seisab füüsilisest spordist kõrgemal. Võiks vastu vaielda, et veel kõrgemal tasemel oleks ala, kus vaimne ja füüsiline pingutus on kombineeritud. Aga olemasolevatest aladest on rohkem mõtlemist ikkagi mõtlemisaladel. Autospordis peab kõigepealt leiutama hea auto, aga autosport ise ei ole mõistlik, sest kahjustab loodust ja ohustab inimeste elusid.

Male puhul võib öelda, et välkmale ei ole selle kõige õigem vorm, sest mõelda seal palju ei saa. Fischeri arvates on arvutite leiutamise järel vaja malet mängida üldse reeglite järgi, kus algseis loositakse, et mängija ei saavutaks edu mälu abil. Aga traditsiooniliste reeglite puhul saab siiski seisu üle mõtlemist alustada juba kodus. Miks ei või vähemalt ühte seisu korralikult läbi mõelda? Ka teooriat õppides on vaja selle üle mõelda. Kui oleks olemas maletaja, kes saavutab edu ainult mälu abil, siis piisaks tema võitmiseks teooriast väljaminekust ka traditsiooniliste reeglite puhul. Mäletamine ja meeldejätmine on ka vaimne protsess. Kui võisteldakse mälumängus, miks ei või siis males olla olemas mäluelementi?

Teiselt poolt võiks öelda, et maletaja ei peakski kodus malega liiga palju tegelema, kui tal on töö, perekond ja muid huvisid. Kellel ei ole koduseks ettevalmistuseks aega, sellele ehk oleks kasulikum mängida Fischeri reeglite järgi, kui ta on muidu intelligentne. Aga samas kui on olemas elukutselised jalgpallurid, miks ei või osa maletajaid olla elukutselised? Eriti kui eespool sai näidatud, et male tundub olevat kõrgem spordiala kui jalgpall. Elukutseline maletaja saaks teooriaga tegeleda kogu elu.

Peale Fischeri kritiseeritud arvutite abil male mälumänguks muutmise on olemas ka oht, et mõni elukutseline maletaja paneb arvuti enda eest mõtlema mängu ajal ja seda ei õnnestu tõestada. Ka sellisel puhul peaks Fischeri reeglid kasuks tulema, sest siis on arvutil raskem kasutada avanguraamatut. Fischeri reeglitega turniire võiks siiski senisest rohkem korraldada. Võibolla peaks aeg-ajalt leiutama ka päris uusi mänge, mille kohta veel arvutiprogrammi ei ole. Aga traditsioonilisel mängul on see eelis, et seda oskab rohkem inimesi ja eri maadelt kokku tulles saab neid mängida ka siis, kui ei ole ühist keelt, milles rääkida. Ja konservatiivsele inimesele on mäng, mida ta natuke õppinud ka on, vast siiski emotsionaalselt vastuvõetavam kui pidev uue katsetamine. Aga kõik inimesed ei ole ühe konservatiivsed.

Sõprade nimekiri

Sain ühelt mehelt elektronkirja. Kuigi see laekus rämpsu kataloogi, vastasin talle. Sain temalt omakorda vastuse. Varem oli ta mulle alati kirjutanud eesti keeles, aga nüüd tuli kiri inglise keeles. Varem oli ta mulle sageli kirjutanud, aga pärast seda oli saabunud vaikus, kui ma leidsin teda Helina sõprade nimekirjast ja mind samuti sinna nimekirja lisati. Nüüd tulnud ingliskeelsest kirjast ei saanud ma täpselt aru, aga seal ta vist küsis, milliselt võrgulehelt ma tema aadressi leidsin, tal on 60 võrgulehte. Mõtlesin vastata, et vastasin tema enda kirjale, aga see võis olla kellegi teise võltsing. Enne vastamist otsustasin siiski kõik tundmatud sõnad sõnaraamatust järele vaadata. Kirjutasin uued sõnad ruudulisele paberile, kus varem juba muud sõnad ees ootasid. Varem sõnu paberile kirjutades olin voltinud selle kolmeks, et kirjutada ühte tulpa ingliskeelne sõna, teise hääldus ja kolmandasse eestikeelne vaste. Aga murdejooned olid vahepeal nõrgaks jäänud ja esialgu hakkasin kirjutama sõnu ja hääldusi samasse tulpa. Allpool ma siiski jätkasin algsel viisil. Sõnaraamatu kasutamine muutis hoopis kirja veel arusaamatumaks. Helina sõprade leheküljel oli 12 sõpra, kellest mina olin 10. kohal. Kümme esimest olid avalehel, järgmisel lehel oli veel kaks sõpra. Seni esikohal olnud sõber oli langenud ühe päevaga üheksandaks. Järjestus sõltus arvatavasti sellest, mitu klikki Helina kellegi pildil oli teinud, ja sellel pildil oli ta siis vähem klikke tegema hakanud. Nii võisin varsti ise esimeseks tõusta. Aga kui ma vaatasin Helina tehtud klikkide arvu, siis oli paaril minust eespool olijal minust väiksem klikkide arv. Seega oli tegemist ilmselt hoopis liitumisjärjekorraga. Aga kui ühe sõbra koht järjestuses oli muutunud, pidi ikkagi olema tegemist teadlikult valitud järjekorraga.

Lähenes Euroopa Liitu astumise rahvahääletus. Käis kampaania. Kulbok ja Steinfeldt olid saanud õiguse riputada oma reklaam elektrialajaama seinale. Steinfeldt tõi selleks kohale enda valmistatud eesli. Mõtlesin, et sellisest reklaamist ei saa keegi aru, sest midagi pole juurde kirjutatud. Aga siis nägin, et Kulbok oli toonud omalt poolt ühe looma ja üks minu sugulane tõi hobuse. Ilmselt pidid veel muud inimesed muid asju tooma, nii et kõigest sellest valmib kokku suur kompositsioon, mis muutub arusaadavaks. Hobune oli riidega kaetud nagu muudki loomad. Vanasti ratsutati riidega kaetud hobustel. Sugulase naine ütles, et sugulane oli mesilaselt nõelata saanud ja pärast seda kaks nädalat haige olnud. Mina teadsin, et sugulane oli ühest raamatust lugenud, et üks mees pärast mesilaselt nõelata saamist suri. Ilmselt oli sugulasel sellest tekkinud hirm, et tema sureb sama moodi, ja just hirmu pärast ta oligi nõelata saanud ja ka haigus oli tulnud hirmust. Öeldi, et mesilasemürk üksi ei oleks haigust põhjustanud, aga kohe nõelas samasse punkti ka herilane, nii et tekkis kahe mürgi koostoime. Sugulasel olid endiselt põlved haiged. Arst küsis talt, ega ta noorena ratsutamisega ei ole tegelenud. Sugulane kinnitas, et noorena oli ta ratsutaja. Arst küsis, miks ta kohe ei öelnud. Põlvehaigus oli ratsutajate kutsehaigus. Arst kiitis, et sugulasel on ilusad eesti talupoja jalad.

Oli matemaatika tund ruumis 301. Lähenesid lõpueksamid. Kui seni olin mõelnud, et mina lõpueksamitele ei lähe, siis nüüd otsustasin, et just lähen. Ma polnud seni matemaatika tundides kaasa töötanud, aga nüüd hakkasin hoolega töötama. Õpetaja korjas vihikud tunni lõpus ära ja andis järgmisel päeval tagasi. Minu vihiku kohta ütles ta, et see on mõttetu. Nähtavasti oli ta seda vaadanud eestpoolt, kuhu olin kirjutanud ainult katkendeid tahvlil kirjutatavast, mitte terviklikke ülesandeid. Ta oleks võinud vaadata viimase tunni osa, kus olin kolm lehekülge korralikku teksti täis kirjutanud. Ütlesin õpetajale midagi solvavat. Ta ütles, et ma läheks õpetajate tuppa ühe mehega rääkima, see mees on direktor. Vastasin, et ei lähe ja et õpetaja ei saa oma tööga hakkama. Seepeale õpetaja lahkus klassist, arvatavasti direktorit kutsuma. Minu pinginaaber oli Sander. Ta küsis näha minu vihikut, et vaadata, kuidas arvutatakse ühe kõvera küljega kolmnurga pindala. Seda ma just ei osanud. Seda tehti kuidagi tuletise abil. Sander sai minu vihikust midagi aru, kuigi ma ise ei saanud. Ütlesin, et seda pindala saab lihtsama meetodiga ka arvutada - jagades kujundi kaheks kujundiks ja arvutades välja sirgete külgedega kolmnurga ja ringi pindala. Sander ütles, et see ongi vaidlusküsimus, kas kõik kõverjooned on osa ringjoonest. Mina ütlesin, et kui tegemist on ellipsiga, siis muidugi ei tea, mitme ringjoone lõikudest ta koosneb. Sander ütles, et keskkooli matemaatikatundides ta üldse matemaatikaga ei tegelenud, sest ta vahetas juba ühe ukse taga seisva mehega kirju. See mees oli sama, kelle olin leidnud Helina sõprade nimekirjast. Küsisin Sandrilt, kas ta siis ülikoolis matemaatikat ei õppinud. Sander vastas, et ei õppinud. Ütlesin, et ma ajasin Klausiga segi. Klaus õppis algul matemaatikat ja siis läks informaatikasse üle. Proovisin nüüd oma vihikule keskenduda, aga mul oli raske millestki aru saada. Õpetaja tuli tagasi. Ta küsis, miks ma ei tööta. Vastasin, et ma tahan töötada, aga ei saa, sest olen täna väga unine. Õpetaja soovitas, et ma läheks ja heidaks siis voodi peale pikali. Seda ma ei tahtnud teha, sest lamades oleks tekkinud selline närvipinge, et poleks unisust tähelegi pannud. Minu taga pingis istusid Peep ja Kristjan K. Õpetaja ütles ühe kohta neist, et ta ei saa matemaatikast midagi aru, aga tal on vihikus väga ilusad pildid. Mina ütlesin, et mul on ka väga ilusaid pilte, aga ma ei hakka neid näitama, sest keegi ei mõista neid. Ma ei olnud kirjutanud matemaatikat ainult ühte vihikusse, vaid ühes tunnis ühte ja teises tunnis teise. Tahtsin hakata nüüdsest kirjutama igas tunnis iga ainet õigesse vihikusse. Aga mulle tuli meelde, et nüüd on juba hilja, sest mul on kool lõpetatud.