neljapäev, september 03, 2009

Keegi siiski

Kirjutasin internetti. Kirjutasin seda televiisori ja juhtimispuldi abil, istudes televiisorivaatamis kaugusel. Klaus pani televiisori teisele kanalile. Protesteerisin, et mul oli tekst salvestamata. Aga tagasinoolega sain endise pildi veel kätte. Klaus vahetas uuesti kanalit, ja võis karta, et nüüd enam minu teksti kätte ei saa. Kui ma kirjutamist jätkata püüdsin, hakkas Klaus ekraanilt lugema, mida ma kirjutan. Karjusin, et ma ei saa kirjutada, kui keegi loeb. Ma polnud selle vastu, kui loetakse valmis teksti, aga kirjutamise ajal lugemine segas. Pealegi võis lugeja öelda kommentaare, mis teksti sisu mõjutama hakkavad. Otsustasin, et lähen kirjutan hoopis väikses köögis oma arvutiga, seal kedagi ei ole. Aga kui ma väikse köögi ukse avasin, kostis sealt ruumist naeru, mis sundis ukse uuesti sulgema. Mul ei olnud prille ees, seetõttu ma ei näinud, aga ütlesin, et asi on vist selles, et keegi on ilma riieteta. Tahtsin varsti prillidega tagasi tulla, selle ajaga pidi ta riidesse panna jõudma. Mul olid keel ja põsed paistes. Kartsin, et kui paistetus süveneb, võin ma lämbuda. Seisin pidulaua kõrval ja kallasin endale morssi. Minu juurde astus üks agressiivne tunduv klassivend. Ütlesin, et temasuguseid inimesi võiks vähem olla. Ta küsis, kas ma tahan, et teda poleks olemas. Vastasin, et seda ma ei öelnud.

0 vastukaja: