Autasustamisruum

Olin käinud eile jalgrattaga kirjandusmuuseumis. Täna tahtsin uuesti minna, aga ei leidnud jalgratast kodust üles. Hakkasin minema jala. Siis leidsin jalgratta maja kõrvalt. Tundus, et see on meie oma, kuigi asi oli veidi kahtlane. Sõitsin sellega kirjandusmuuseumi. Kummid ei olnud päris korras. Kui kirjandusmuuseumist lahkusin ja võtsin selle eest ratta, olid kummid päris katki torgatud, ka väliskummid. Seda oli teinud arvatavasti Ariel. Aga võis ka olla, et olin ise väliskummid ära lõhkunud, sellega, et sõitsin katkiste õhukummidega. Igatahes nüüd pidin ratast käe otsas veeretama. Kodus ütles ema, et see ratas ei olegi meie oma, vaid siiski naabrite. Naabrid olid seda vahepeal otsinud. Mõtlesin, et ei vii seda neile kätte, vaid poetan sinna, kust ma ta võtsin, et nad ta sealt ise leiaksid. Sellelt poisilt, kelle ratas see oli, oli tulnud kiri, et ratas on tema oma.

Üks kursusevend oli teinud võrgulehekülje Lissaboni lepingu kohta. Ta pooldas Euroopa Liitu kuulumist, aga ei olnud Lissaboni lepinguga rahul. Vaatasin seda võrgulehekülge. Mulle öeldi, et lehekülje autor on ju Euroopa Liidu pooldaja. Selgitasin, et ta on Lissaboni lepingu vastu. Selle lepingu järgi läks kogu võim Komisjoni kätte. Lubasin, et enne lähen ma vangi, kui Komisjonile allun. Õpetaja küsis mult, milline peaks olema Eesti majanduspoliitika, kui ta Euroopa Liidust lahkuks. Vastasin, et seda tuleks küsida majandusteaduskonnast. Õpetaja küsis, kas see ongi kogu vastus. Ta nimetas ühe majandusteaduskonnas töötava eurovastase õppejõu nime, et las see siis räägib. Seal oli neid teisigi. Mõtlesin, et võibolla majandusinimesed pole siiski kõige õigemad vastajad, sest nad on moraalsetes küsimustes nõrgad. Võtsin laualt ühe ajaloo ajakirja uue numbri, et see koju viia. Mul tekkis kahtlus, et võibolla eile ühe eksemplari juba viisin.

Olin pannud võrku üles need kiirmaleturniiri partiid, mis mul meelde jäid. Nüüd näidati, et teisel võrguleheküljel on ka muid selle turniiri partiisid. Seal oli ka neid minu partiisid, mis mul endal meelde polnud jäänud. Neid ei olnud saadud automaatselt üles kirjutada, sest turniiril ei kasutatud elektroonilisi laudasid. Aga mänge oli filmitud ja nähtavasti olid käigud üles kirjutatud video järgi. Mängisin ühe vastasega ja nägin lauda uduselt. Vastase nupud olid nii kaugel, et paistsid halvasti. Praegu jätkus veel osavõtjate autasustamine. See toimus kõrvalruumis. Kui kellelegi auhind kätte anti, siis meie ruumis viibijad plaksutasid, kuigi nad kuulsid autasustamist ainult kõrvaga. Auhinna kättesaajad lahkusid läbi meie ruumi. Üks poiss ütles mulle, et ta peab minema autasustamisruumi enne mind. Küsisin, miks. Ütlesin, et see tuleb ainult tema ahnusest. Lugesin oma viimase mängu kohta õhukesest raamatust ülevaadet. Seal oli nimetatud ühe tegelase nime, kelle üks nimi oli tavalises kirjas, teine jutumärkides ja kolmas kaheosaline suurte tähtedega. Oli öeldud, et see tegelane lõhkas tuumapommi. Autasustamisruumis oli väike laps, kes kartis mängutiigrit. Tal oli ka teisi mänguloomi. Hakkasin koju minema ja ütlesin, et võtan mängutiigri kaasa. Välisuksel mõtlesin, et kui lapselt tiigrit ära ei võtaks, siis ta harjuks sellega. Otsustasin, et järgmine kord toon tiigri tagasi.