Kui 26 parlamenti olid ELi aluslepingu heaks kiitnud, jäi selle jõustumine sõltuma ühe liikmesmaa elanike jah-sõnast ja ühe poosetava presidendi allkirjast. Lugu on absurd. Iirlased moodustavad ELi elanikest vaevalise 0,8 protsenti ja Vaclav Klausil puudub õigus seadusandjate otsust vetostada.
Kas need 0,8 protsenti iirlasi ei ole siiski suurem hulk inimesi kui kõikide liikmesriikide parlamentide ja valitsuste liikmete arv kokku? Ja kas enamvähem sama dokumendi tagasi lükanud Prantsusmaa ja Hollandi rahvaga koos ei muutu 0,8 juba suuremaks protsendiks? Ja kuidas saab kindel olla, mismoodi oleks hääletanud need rahvad, kellel hääletada ei lastud?
Tšehhi presidendist rääkides ei ole selge, kas artikli autor peab silmas juriidilise või moraalse õiguse puudumist. Tšehhi põhiseadust ei ole ma lugenud, aga arvatavasti on Tšehhi presidendi õigused võrreldavad Eesti presidendi omadega. Eesti põhiseadus ütleb:
§ 107. Seadused kuulutab välja Vabariigi President.
Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Kui Riigikogu võtab Vabariigi Presidendi poolt tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, kuulutab Vabariigi President seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui Riigikohus tunnistab seaduse põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuulutab Vabariigi President seaduse välja.
Kas ratifitseerimiskirjadele allakirjutamine on presidendile kohustuslik või võib ta sellest ka keelduda, seda Eesti põhiseadus ei täpsusta. Aga sisuliselt on tal edasilükkav keeldumisõigus olemas, sest lepinguid ratifitseeritakse ratifitseerimise seadustega. Tšehhi president ei olnud ainus, kes ratifitseerimisele allkirja andmisega viivitas, vaid seda tegid ka Saksamaa ja Poola president.
0 vastukaja:
Postita kommentaar