Liiga selge luuletus

Istusin pargis. Olin hankinud endale just fotoaparaadi ja maki. Seega olid mul olemas vahendid nii heade piltide kui ka heade helide jaoks. Kõigis raamatutes, mida ma lugesin, hangiti need asjad esimestena. Läksin ehitusele. Seal ronisid Henn ja Toomas maas vedelevale betoonvaiale. Henn seisis selle keskele ja Toomas otsa. Kui Henn hakkas maha astuma, hakkas Tooma ots tasakaalukaotuse tõttu ohtlikult kõrgemale kerkima, nii et Henn pidi peale tagasi minema ja teise otsa suunas kõndima. Läksin ühte majja. Sinna kogunesid noored vene kirjanikud. Nad viskasid asju ruumi ühest otsast teise. Öeldi, et kui inimene ei saa teatud vanusesse jõudmise ajaks kirjanikuks, siis hiljem see tal enam ei õnnestu. Minu arvates oli see väide vastuolus sellega, et mul läks luuletuste kirjutamine järjest raskemaks. Läksin koju. Tahtsin emale öelda, millise kolme venna romaane ma lugenud olin, aga mul ei tulnud nimi meelde. Kõik need romaanid olid ilmunud "Varamu" sarjas ja hakkasime neid riiulist otsima.

Ema küsis mult kirjandusmuuseumi telefoninumbrit. Tahtsin öelda, aga paberil oli see teisiti kirjas kui mina mäletasin. Paberil oli koguni kaks varianti. Ütlesin emale, et ta küsiks 08-st või 09-st. Ema valiski selle numbri ja hakkas rääkima. Või jutu sisu järgi tundus, et ta oli siiski helistanud juba kirjandusmuuseumi. Vastu võttis üks venelane. Ema rääkis temaga, kust ruumist tuleb mis kuhu viia. Asusin koos emaga kirjandusmuuseumi suunas teele. Läksime jala, aga kui lähenesime Pärmivabriku peatusele, tuli selja tagant buss. Ajalehes oli kirjutatud, et viimasest uksest sisenemine on keelatud, aga see buss tegi küll viimase ukse lahti. Otsustasin, et sisenen sealt ja edasi kõnnin keskmise ukse juurde. Panin jala liikuvasse bussi, aga see ei peatunud ikka veel, mistõttu tõmbasin jala tagasi, et mitte kukkuda. Buss läbis peatuse meid ootamata ja me ei saanudki peale. Ema kõndis kirjandusmuuseumi suunas edasi, mina hakkasin teisel pool teed koju tagasi minema. Olin mõelnud, et ma ei saa enam luuletusi kirjutada, sest ma ei taha sama riimi mitu korda kasutada, aga nüüd otsustasin, et püian otsida selliseid riime, mida ma veel kasutanud ei ole ja nendega segaseid luuletusi välja mõelda, mis oleksid minu senistest luuletustest paremad. Hakkasin aegamööda mõtlema, aga luuletus tuli ikkagi liiga selge. Kõndisin koos Klausiga. Ma ei tahtnud, et ta juttu ajaks, muidu poleks saanud luuletust mõelda. Luuletuse teema oli sõiduõpe. Kasutasin riimi, et lasen autoga traavi, aga ma polnud kindel, kas seda sõna saab tegelikult auto kohta kasutada. Lõpuks valmis selline luuletus:
Seitse aastat käin ma koolis,
et võiks sõita autoroolis.
Lastes metsa vahel traavi,
sõidan vahel lausa kraavi.
Ühel päeval viljapõllul
keerles ratas Suurel Tõllul.
Kui ma varsti pole hoolas,
vilets tunnistus on soolas.
Mõtlesin, et kirjutan niiviisi mitu luuletust järjest valmis ja alles seejärel panen kõik korraga blogisse. Selle, mis esimesena valmis, saadan enne poeesia listi.