Suust suhu

Kui ma Tõnist ja Joosepit viimati korraga nägin, siis nad enam üksteist juustest ei sikutanud. Varem olid nad üksteiselt mänguasju ära võttes nutma hakanud, aga seekord võtsid nad rahulikult üksteisel kordamööda mängukaru suust välja ja panid oma suhu, kuni see jälle teise suhu läks. Joosep sirutas ise kätt mänguasjaga Tõnise poole, öeldes aitäh. Ükskord kui õpetaja oli mulle hindeid pannud, ütles ta, et tema ütleks aitäh. Vastasin ahah. Vastamiseks võib nimetada nii seda häälitsust kui ka seda, mille eest neid hindeid pandi. Maksimaalsed hinded need ei olnud. Hiljuti kirjutasin, nagu oleks koolis laulmises kolmesid pandud. Laulmise vastamise eest sain tõesti kolme, aga tunnistusel oli see aine siiski viis, sest osa hindeid tuli muude asjade eest. Mul ei ole kõik tunnistused alles, vähemalt ma ei tea nende asukohta. Aga mitmed on. Kui kirjutasin, et koolis oli mu käitumishinne enamasti eeskujulik, siis pooltel säilinud tunnistustel tõesti on see ka aastahinne, aga pooltel on madalam. Ma kirjutan blogis üldse sageli hinnetest. Ükskõik kas unenägude või muul kujul. See ei ole vast lugejale kõige huvitavam, sest hinnete arv on piiratud ja need hakkavad korduma. Aga males on võimalikke mängutulemusi veel vähem, ometi loevad osad blogist ainult malet. Jaanuaris on malehuviliste arv jälle langema hakanud, nagu eelmise aasta jaanuariski. Aasta esimene sissekanne oli maleteemaline, aga see ei tähenda, et alanud aasta oleks maleaasta. Täna olen lugenud luuletusi ja ajalugu. Uue ajalooraamatuna ostsin Jaapani-teemalise. See räägib ajast, kui kogu Jaapan ei olnud veel ühendatud, mistõttu ma ei ole kindel, kas maalt väljasaatmine tähendab seal teise Jaapani ossa või kaugemale saatmist. Kui Eestis oli Nõukogude okupatsioon, siis ei tähendanud väljasaatmine Nõukogude Liidust, vaid Eesti NSV-st väljasaatmist. Eestlasi saadeti Siberisse, aga ma ei tea, kuidas karistati Siberi põliselanikke. Pooleli olevas Siberi teemalises romaanis viidi keegi niigi Siberis viibija vanglasse. Kui olin haiglas, siis olin samas palatis mehega, kes oli oma sõnade kohaselt umbes 60 korda arestimajas olnud. Ütlesin talle, et mina pole ühtegi korda, me ei sobi ühte palatisse. Tema vastas, et küll ma veel jõuan, elus ei ole kõik manna. Üks minu kehalise kasvatuse õpetaja rääkis manna söömisest halvustavalt ja arvas, et süia tuleb hoopis leiba. Mina söön mõlemat ja olen kuulnud, et toit peab olema vaheldusrikas. Üks vennapoegadest ei saa allergia tõttu kõike süia. Ennustasin aastaid tagasi, et Euroopa Liitu astumise korral eestlaste allergiasse nakatumine suureneb. Aga onupojal oli allergia juba varem. Vahel kasutatakse sõna "allergiline" tähenduses "ei meeldi". Mulle ei meeldi, et paljud asjad on ebameeldivad. Üks psühholoog arvas, et ma ise tahan, et mul halb oleks. Vaidlesin vastu, kuni leidsime, et me ei saa koostööd teha. Hiljem ei ole ma ühegi psühholoogi juures käinud. Ühe psühholoogiga käin küll koos saunas, aga mitte sellepärast, et ta psühholoog on. Ja võibolla on ta hoopis endine psühholoog. Ühe teksti puhul protesteerisin selle vastu, et ühte Eesti ajaloo autorit oli nimetatud ajaloolaseks, teist ajakirjanikuks, aga teine oli tegelikult lõpetanud ajaloo osakonna cum laude. Sel aastal, kui mina lõpetasin, räägiti cum laude lõpetamise asemel kiitusega lõpetamisest, kas siis minuga koos lõpetanuid cum laude saajateks nimetada pole täpne?