laupäev, märts 06, 2010

Koogipuru

Lugesin ühte raamatut. Vend seostas seda ühe õudusraamatuga. Ütlesin talle, et ta on õpetaja Toomperelt liiga palju kommunismi õppinud. Toomperel oli olnud põhiteema, mida ta õpetas, kommunism, aga minul oli olnud teine õpetaja, kelle põhiteema oli Vana-Kreeka. Ta oli terve õppeaasta ette lugenud kreeka eeposte ümberjutustust. Vend hüüdis, et ta ei saa minu pärast hingata. Läksin tänavale. Mõtlesin, et mina saan hingata, sest ma ei lähe paanikasse. Kuigi päris kindel see ei ole. Sõitsin jalgrattaga autoteedel ja tegin isegi pöördeid.

Ema ütles isale, et oli telefoni teel teada saanud, et isal on varem juba kaks naist olnud. Ema nimetas ka nende naiste nimesid. Need olid mõlemad kultuuritegelased. Isa oli ise sellest ühes luuletuses kirjutanud, aga seni polnud teada, et luuletusel on tõepõhi olemas. Imelik oli, et need naised siis isa juubelil polnud käinud. Vaatasime peofotosid. Mind oli pildistatud naervana. Selgus, et mul on naerdes üks silmaots ümmargune ja teine pilukil. Ema ütles ühe fotol oleva noore naise kohta, et tal ei tule selle nimi meelde. Pakkusin, et võibolla Janne. Ema näitas teiselt fotolt, et Janne on hoopis see. Selgus, et Janne oli vanem. Pille hakkas midagi ütlema, mida Oudekki oli talle rääkinud, kui nad eelmine nädal kokku said. Kõndisin üksi raudteejaama suunas. Mõtlesin, et Oudekki saab Pillega vist iga nädal kokku, aga minuga ei taha ta isegi mitte iga aasta kokku saada, isegi kui ma kokkusaamist taotlen. Mõtlesin rääkida järgmine kord psühhiaatrile, et need, keda mina olen oma parimateks sõpradeks pidanud, ütlevad minuga kohtudes, et nad ei mäleta mind. Mõni hakkab minu blogi lugema, aga varsti pettub ja lõpetab selle. Ma ei läinudki rongi peale, vaid kõndisin raudteejaamast meie kooli ees olevasse bussipeatusesse. Seal hakkasin koopast koogipuru kaevama, et panna see koogivormi. Mind aitasid tädi Ann ja Maaja. Küsisin, kas koorikupuru tuleb ka panna.

Lähenesid valimised. Laar võttis veel viimast korda sõna. Ta ütles, et loodab, et peale tema partei läheb hästi veel sotsiaaldemokraatidel ja Rahvaliidul. Keskerakonda ta ei nimetanud. Võibolla lihtsalt harjumusest. Savisaar võttis omakorda sõna ja hüüdis sõnavõtu lõpus, et ta ütleb presidendi volitusel: elagu vaba Eesti! President polnud arvatavasti tal seda öelda soovitanud, aga oli nähtavasti samu sõnu kasutanud. Võis ka olla, et president seda poliitiliste jõudude tasakaalu nimel soovitas. Ütlesin, et Savisaar on jälle seda nägu läinud, nagu ta oli aastal 1988. Räägiti, et Nõukogude ajal oli Savisaar tööl Aafrikas. Üks üliõpilane olevat uurimistöös näidanud, et Savisaarel on Aafrikas palju lapsi, kellele ta alimente ei maksa. Öeldi, et kahjuks pole Savisaar ise seejuures eestlane, vaid vene marssali poeg. Olime vanaema pool Tähtveres. Taevas lendasid mõned Vene sõjalennukid või helikopterid. Paistis, et nad viskavad pomme. Maaja näitas, et pommitamise tagajärjel on üks maja silmapiirilt kadunud. Aga süstemaatilist pommitamist ei olnud, vaid esialgu hävitati eestlaste hirmutamiseks ainult mõned majad. Kartsin, et pomm võidakse visata ka sellele majale, sest siin olen mina. Läksime rõdule. Varsti tuli sinna joostes üks Vene luuraja. Me ei lasknud teda maha. Luuraja oli vist tulnud vaatama, kas selles majas on mõned raamatud, sealhulgas minu raamat. Ta rääkis meile, et Venemaa ei taha sõda kiiresti lõpule viia, vaid venitada see kümne aasta pikkuseks. Me ei teadnud, kas see on kuulujutt või on tal kindlad andmed. Varsti oli luuraja jälle läinud. Õhtul pidi suur kari inimesi kõik samasse tuppa magama minema. Tšetšeenid sünnitasid sõja ajal kaotuste kompenseerimiseks rohkem lapsi, seda oleks võinud teha ka eestlased. Õpetaja Toompere oli öelnud, et sõja ajal sünnib rohkem lapsi igavuse tõttu, aga minu arvates oli põhjuseks ärevus.

0 vastukaja: