esmaspäev, juuni 07, 2010

Meenub mõtteid

Kui ma laupäeval turniiri toimumise koha suunas kõndisin, kohtasin kaarsilla lähedal järjest nelja erinevates suundades liikuvat jooksjat, aga mitte ühtegi kõndijat. Ühes sissekandes kirjutasin, et kaarsilla ja Raekoja platsi vahel olev foor näitab jalakäijatele rohelist tuld liiga vähe sekundeid. Hiljem olen kontrollinud, kas kirjutasin ka õigesti, ja on selgunud, et kui need sekundid läbi saavad, siis roheline tuli veel natuke vilgub, mis pikendab teel olemiseks lubatud aega. Selle sissekande saatsin edasi ka "Tartu Postimehele", aga minu teada seda ei avaldatud. Põhiline polnud minu jutus küll see foor, vaid teises kohas olev autofoor, mis põhjustas liiklusummiku. Selle autofoori juurde ma pole enam hiljem sattunud. Otsisin otsingumootoriga välja, et mõne aasta eest seal veel foori ei olnudki, see pandi alles silla ehitamise järel. Seda kirjutati samuti "Tartu Postimehes". Minu kirja eesmärk ei olnud, et avaldataks kindlasti just minu tekst, vaid et probleem lahendataks. Oleks võinud kirjutada ka kuskile mujale kui blogile või ajalehele. Aga vahel reageeritakse kaebustele alles selle peale, kui neile saab osaks ajakirjanduse tähelepanu. Kui ma aastal 1995 tulin Tartu pika male meistrivõistlustel kümnendaks, pandi isegi see koht veel üle-eestilisse ajalehte, aga nüüd ei pandud minu teada isegi esikohta. Mina oma blogisse panin, aga sellel on suhteliselt vähe lugejaid. Mul on õnnestunud ka suure lugejaskonnaga ajalehes avaldada artikkel, millele ei tulnud ühtegi võrgukommentaari. Kultuuri teemal on üldse vähem kommentaare. Vist sellepärast, et see ei aja kedagi vihale. Ükskord kui minu luulekogu kohta karme sõnu tarvitati, oli mitu kommentaari, millest osad olid arvustaja vastu ja osad minu vastu. On öeldud, et võidelda tuleb millegi eest, mitte millegi vastu. Aga minu meelest ühe asja eest võitlemine on ühtlasi teise asja vastu võitlemine. Oleneb küll ka, millele rõhk panna. Terrorist, kes ennast rahva keskel pommiga õhku laseb, ei tee pärast seda enam midagi ülesehitavat. Aga ta ise võib arvata teisiti, et sellega ta ehitabki üles oma elu paradiisis. Piiblis on palju inimeste patte selles maailmas kirjeldatud, aga kuigi tähtsamaks on kuulutatud hauatagune elu, ei saa hauataguse elu kohta suurt midagi teada. Ma pole küll Piiblit kaanest kaaneni läbi lugenud, aga siit-sealt siiski ja piiblilugude raamatu tervikuna. Kodus on olemas ka ingliskeelne Koraan, aga seda olen lugenud veelgi vähem. On ka mingeid idapoolsemate maade pühasid raamatuid. Vaatasin ühel päeval järgi, et jaapanlastel ei ole oma pühakirja. Aga võibolla nad veel kirjutavad selle? Raamatust Jaapani kohta paistab, et seal on suur tähtsus igasugustel koolkondadel. Ühel päeval mõtlesin, et koolkonna esimene liige on vist alati loomingulisem kui viimane.

0 vastukaja: