teisipäev, juuni 29, 2010

Spordipõhine lähenemine narkomaaniale

Eilses "Postimehes" oli pealkiri "Narkoraport andis Eestile hävitava hinnangu". Selle alt saab teada, et maailma narkoraporti järgi on Eesti Euroopas Šotimaa järel teisel kohal oopiumibaasiliste narkootikumide tarviatmises ja et seda teeb meil 1,5 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Viimane arv on ilmselt saadud Eesti enda käest, sel juhul oli juba varem teada. Hävitav hinnang seisneb siis nähtavasti kohas riikide pingereas. Selles võib näha spordikeskse mõtlemise mõju. Asjale sisuliselt lähenedes oleks tähtis, et narkomaane oleks vähem, tulgu kasvõi koht pingereas veel halvem. Ajaleht omakorda toob välja ainult kõige äärmuslikuma koha pingereas. Teisi narkootikume kasutatakse veel rohkem, aga koht ei ole vist nii äärmuslik, mistõttu neid uudises ei mainita.

Räägiks veel ka positiivsete ja negatiivsete programmide teemal. On öeldud, et ärge olge lihtsalt millegi vastu, vaid olgu teil positiivne programm. Kui panna programmi punkt, et mina narkootikume ei tarvita, kas see on siis positiivne või negatiivne seisukoht? Ühelt poolt oleks justkui millegi suhtes negatiivne, teiselt poolt on narkootikumid ise negatiivne nähtus ja matemaatikas annavad kaks miinust kokku plussi. Asja võib ka teisiti sõnastada, et hoian tervist ja austan seadust. See oleks juba positiivne sõnastus, ainult et mitte nii konkreetne. Sportlase positiivne programm on saada ise tugevamaks. Negatiivne ja mitte kiiduväärne oleks muuta vastane nõrgemaks, käsitledes teda vaenlasena. Kui Eestis on palju karistada saanud inimesi, siis räägitakse jällegi, justkui oleks asja juures kõige halvem arv, mida saaks muuta karistuse ärakaotamisega. Tegelikult peaks eesmärk olema halbade tegude enda ärahoidmine ja heade soosimine. Kuritegu on halvem tegu kui karistamine. Spordis on olemas ka selline mõiste nagu ebasportlik käitumine, kui kõrgemat kohta püütakse saavutada lubamatute võtetega.

0 vastukaja: