pühapäev, juuli 18, 2010

Kodusõja lõpetamine

Kõndisin Põik tänaval ja sellega ristuval sama pikal tänaval. Seal oli väga suur kuritegevus. Aiad olid okastraadiga kindlustatud. Leidsin, et see on halb, sest kui kohata sel tänaval kurjategijaid, ei saa niiviisi ühtegi aeda põgeneda. Majas võtsid kaks vaenutsevat poolt vastakuti pingiridades kohad sisse. Nad olid relvastatud nugadega. Mõtlesin, et jään pealtvaatajaks. Istusin kolmandasse, kõige tagumisse ritta. Aga ka sinna hakkas nugadega relvastatud inimesi istuma. Varsti leiti, et nugadest on vähe, ja võeti kätte ka tulirelvad. Neist hakati tulistama. Põgenesin koos vennaga. Puhkes üle-eestiline kodusõda. Sain teada, et selles on surma saanud 90% eestlastest. Ka mina tapsin ühe inimese, sest tundus, et muidu ründaks ta mind ise. Aga ma tahtsin verevalamisele lõppu teha. Selleks võtsin kasutusele meetodi, et kui kedagi näen, ei hakka ma teda tapma, tapku kasvõi tema mind ise. Läksin ühe vaenutseva poole kindlusesse ja soovitasin seal viibijatele sama meetodit. Nad jäid nõusse. Kindlusel heisati sinimustvalge lipp. Aga kuna teine vaenutsev pool võis seda pidada rünnakusignaaliks, siis heisati hoopis valge lipp. Vähesed ellu jäänud eestlased olid kogunenud kõik kas seda kindlust kaitsma või piirama. Piirajatel olid samuti hambad irevil. Nende rahu tegema panemine oli raskem, aga ka see õnnestus. Kõik eestlased leppisid omavahel ära. Nii olid varem lõppenud ka teiste rahvaste sõjad. Mina sain Eesti presidendiks. Pidasin Riigikogu ees kõnet. Ütlesin, et mina tapsin sõja ajal ainult ühe inimese ja sellepärast sain presidendiks. Minu vend ei tapnud ainukesena ühtegi, aga teda ma peaministriks ikkagi ei nimeta, muidu küsitaks, miks kogu võim ühe perekonna kätte läheb. Vend saab ehitusministriks, sest ta ehitas meile sõja ajal palju häid peidikuid. Teeme nii, et mina peaministri kandidaate Riigikogule ei nimeta, vaid Riigikogu liikmed nimetavad neid mulle ise ja mina teen nende hulgast valiku.

Algas uus õppeaasta. Õpetaja küsis õpilaste kohta andmeid. Ta küsis, kellel on uriinipidamatus. Keegi ei andnud enda kohta märku. Üks klassivend küsis, et mida ta seal räägib. Vastasin, et arutatakse avalikult kõikide haigusi. Õpetaja tuli minu juurde, andis mulle kilekoti ja ütles, et tõi mulle minu rohud. Küsisin, mis rohud need on. Siis sain aru, et pudelis on hambaloputusvedelik. Ainult et varem olin seda saanud teistsuguste pudelitega.

Üks naine avaldas oma päeviku raamatuna. Raamatu pealkiri oli "Mammuttiiger". Tahtsin seda isale näidata, sest isa oli mul keelanud panna oma raamatu pealkirjaks "Mammut". See naine oli pealkirja pannud arvatavasti minu mõjul, sest olin avaldanud luuletuse "Mammut ja tiiger". Panin raamatu silmadele lähemale. Isa küsis kohe, kas mul on prillid liiga nõrgad. Vastasin, et ei ole.

0 vastukaja: