reede, august 20, 2010

Petuülikool

Üks tüdruk kaotas koolis palli. Andsin selle talle tagasi ja ta hakkas mind huvitama. Helina töötas usaldustelefonil ja rääkis, milline kõne talle oli tulnud. Jutu sisu järgi oli aru saada, et helistanud oli see tüdruk. Kõik tüdrukud, kelle vastu ma huvi tundsin, rääkisid midagi üksteisele ja kõik jutud jõudsid minuni. Muidu poleks aru saanud, et kõik need jutud on minuga seotud, aga miski pidi raamatu tervikuks siduma.

*
Läksin ühte ülikooli. Selgus, et see oli petuülikool, kus midagi ei õpetatud. Aga ükski üliõpilane ei nurisenud, sest neile oligi peaasi, et saaks kerge vaevaga diplomi kätte. Läksin duši alla. Duširuumil oli klaassein, nii et pesija paistis tänavale ära. Sinna saabusid tüdrukud, kes riietusid samuti lahti ja tulid ka duši alla.

*
Oli minu sünnipäev. Esimese külalisena saabus Kerstin. Lugesin oma raamatut. Hakkasin naerma. Seletasin, et naeran seda, et raamatus on palju venekeelseid sõnu, mis on kirjutatud vene tähtedega, aga need sõnad on suuremalt jaolt ilma tähenduseta. Ema vastas, et Piret ka väiksena rääkis enda väljamõeldud keeles. Kerstin ütles midagi, mis läks mul kõrvust mööda. Aga järgmisel hetkel sain aru, et ta pidi ütlema, et väljamõeldud keeles rääkis hoopis tema ja sellest saigi kamba tegevus alguse. Kommenteerisin, et kõik lapsed räägivad enda väljamõeldud keeles, Joosep ka räägib. Pidu jätkus. Vanaema vaatas Kerstini poole ja küsis siis minult, et ma annan vist vanu käsikirju välja. Seda ütles ta sellepärast, et Kerstin oli teistsugune kui raamatu põhjal oleks võinud arvata. Vastasin, et ühe raamatu andsin. Ja lisasin, et nüüd tahan ma valitud luuletusi välja anda. Trepikojas andis isa mulle kingituse ja ütles, et ma annaks selle Kerstinile. Kingitus koosnes kitarrist ja ühest laulust, mis mulle üldse ei meeldinud. Kitarr oli Kerstinil juba varem olemas ja pealegi polnud tal aega seda mängida. Ma võisin kingituse edasi anda, aga ainult koos sõnadega, et see on isalt, mitte minult.

*
Üks inimene suri ära. Teda mõõdeti aparaadiga ja teatati, et ta kehatemperatuur on 3 ja vererõhk 4. See tähendas, et ta veel päris surnud ei olnud, sest need ei olnud nullis, aga siiski nii surnud, et võis maha matta. Talle hakati panema selga matuste jaoks sobivaid riideid. Aga seda tuli teha ettevaatlikult, sest surnu nägi välja, nagu võiks ta iga hetk istukile tõusta ja lüia. Kodus tehti ümberkorraldusi. Selle tulemusel ei olnud enam üldse ruumi, kõik oli mingeid virnasid täis. Jalad ei mahtunud enam kirjutuslaua alla. Kirjutuslaud oli muudetud tänaval kõnnitee sillaks ja läksin sellest üle. Arvutimängus oli selline seis, et ühe poole laev võis jõuda iga hetk polaaralale. Sellega oleks tal võit käes olnud, sest polaaralale jõudmine oleks olnud lippu minek. Seal oleks ta vist muutunud lahingulaevaks, mis oleks saanud vaenlaste linnad tühjaks tulistada. Aga vahel võis juhtuda, et lahingulaev lastakse ka põhja. Polaaralale jõudsid mitme riigi laevad korraga ja mäng ei saanudki läbi, sest nüüd oli neil kõigil lipp. Ema näitas, et ta hoidis ühe raamatu alles, sest seal oli kirjutatud nii inglaste võidukäigust kui ka vabadussõjalastest. Vaatasin oma vana töövihikut, kuhu olin kirjutanud kontrolltööd. Pärast olin kõigile õpetaja märkustele lisanud iroonilised kommentaarid. Tol korral ei saanud ma aru, miks õpetaja mulle kolme pani, aga nüüd tundus, et ta võis pidada minu seisukohti fašistlikeks.

0 vastukaja: