laupäev, mai 28, 2011

Sirelid

Sirelitelt õnne otsinud olen Peedul vanaema suvilas. Pika otsimisega võis leida nii mõnegi õie, millel oli õielehti rohkem kui neli. Mõned arvavad, et sellised tuleb ära süia, aga seda ma pole vist teinud. Leidsin ka sellise õie, millel oli kuskil 14-16 lehte. Vanaema ütles, et ma paneks selle raamatu vahele, siis on hea külalistele näidata. Püüdsingi seda säilitada, aga kui ta ära kuivas, pudises ta tükkideks. Kuskil mujal nägin sirelit, millelt õnne otsimine tundus mõttetu, sest viielisi õisi oli liiga palju.

Paides kasvasid samuti maja kõrval sirelid, aga seal käisime tavaliselt ajal, kui nad ei õitsenud. Seevastu kasutasime seal sirelilehti mängurahadena. Lapsed olevat vanasti kasutanud mängurahana lepalehti, või vähemalt inflatsioonis väärtusetuks muutunud raha nimetatakse lepalehtedeks, aga meie kasutasime lepalehtede asemel sirelilehti. Need olid ilusad siledad. Tartus nägin ka selliseid sireleid, millel tuli vist külge sireliõis, aga lehed polnud üldse sirelilehtede moodi, vaid koledamad.

Peedul kirjanike suvilas kasvasid jasmiinid, sarapuud ja vist ka sirelid. Ühel korral võtsid naabrid oma aias murdumisohtlikke puid maha, aga autod ei mahtunud nende oma väravast sisse. Siis nad sõitsid läbi meie aia, mida autod lõhkusid. Langetatud puud viidi läbi meie aia teise naaberaeda ja selleks võeti aia äärest põõsaid maha. Avaldasin rahulolematust, et seda tehti ilma meie luba küsimata. Naaber tuli pahandama, et autod peavad ju kuidagi läbi pääsema. Ta ütles, et põõsad taastuvad mõne aastaga, aga kahju on majadest, mis meie aias lagunevad. Tegelikult ei kuulunud suvila siis enam kirjanike liidule, maju oleks pidanud hooldama ülikool.

Lillad sirelid hakkasid mulle meeldima eriti aastal 2000. Nimetatud aasta kevadel hakkas mulle algul kõik väga ilus ja kurb tunduma, seejärel langesin depressiooni ja ilumeel kadus peaaegu täielikult. Tänavatel jalutades püüdsin siiski midagi ilusat leida. Ja üks ilusamaid asju oli lilla sirel, mis sel ajal õitses. Valged sirelid on mulle vähem meeldinud.

Nagu sirelid, nii jagunevad ka ristikheinad valgeteks ja lilladeks, kuigi lillat nimetatakse ametlikult vist punaseks. Ristikeheinte puhul on mulle ka lillad rohkem meeldinud. Lilla ristikhein on pikema varrega ja teda imedes tuleb suhu magusam maitse. Neid imesin eriti aastal 1986 Kaunase puiesteel natuke enne sealt ära kolimist. Olin lugenud läbi esimese kriminulli, kus tegelased suitsetasid. Nii mängisin ristikheina imedes, et suitsetan erinevat marki sigarette. Kuigi ma päriselt kunagi suitsetanud ei ole, arvan, et suitsetamisega kaasneda võivad positiivsed emotsioonid sain juba ristikheinast kätte. Ja vast veel positiivsemad, sest sellega ei kaasnenud tunnet, et ma teeks midagi keelatut või tervistkahjustavat.

Varem Kaunase puiesteel elades hakkasime õnne otsima ka ristikheinast. Mitte õitest, vaid lehtedest. Räägiti, et kui leida nelja haruga ristikheina leht, siis see on õnn. Ühtegi sellist ma ei leidnud. Näitasin vist, et kuue haruga leidsin. Aga õde ütles, et see ei loe, seal on lihtsalt kaks lehte kokku kasvanud.

0 vastukaja: