Laenatud piip

Üks väike vend halvustas teist väikest poissi, et kohe näha, et sellel on potil käimata. Üks vend kaebas isale, et mina kiusasin teda. Mina küsisin, et kui kolm inimest kaklevad ühega, kuidas saab siis öelda, et see üks teisi kiusab. Isa ütles, et õigus. Üks vend rääkis, et talle ei meeldi meie perekond, sest me hakkasime eelmine kord sõjaohu puhul välismaale põgenema. Isa õigustas seda sellega, et kirjanikke represseeritakse kõige rohkem. Panin raadio käima. Seal loeti uudiseid, et Horvaatia ja Horvaania vahel algas tuumasõda. Naishääl küsis, kas maailma lõpp on paratamatu. Meeshääl vastas, et kindlasti.

*
Lamasin voodis. Teised käisid mind torkimas. Ma ei reageerinud sellele. Seejärel hakkasid nad tuumasõja eest välismaale põgenema. Ma ei läinud nendega kaasa. Ma ei teadnud, kas pääsemine on võimalik. Kui üksi olin jäänud, tulin voodist välja ja hakkasin mööda tuba ringi liikuma. Panin raadio mängima, et unenägu huvitavamaks läheks. Sealt tuli muusikat. See tundus kõige pikem unenägu, mis ma elus näinud olin. Hakkasin joonistama paberile, kus osa pildist oli juba varem valmis. See, mis varem oli joonistatud, oli väga hea, aga praegu juurde joonistatav tuli kehvem. See oleks võinud tulla sama hea, sest mõlemad olid minu enda ettekujutus. Joonistasin ühte pidu. Seal küsis üks mees teiselt piipu. Endal tal piipu ei olnud. Teine mees andiski. Nad panid piipude sisse moosi. Kohe pidin ärkama. Haarasin pildist kahe käega kinni, et see unenäost kaasa võtta. Tegelikult teadsin, et ärgates see kustub. Mind muutis kurvaks, et pärast ärkamist tuli kõike otsast peale joonistama hakata.