reede, juuli 08, 2011

Sama tänava mees

Ema rääkis vanasti kahe sugulase kohta, et need on vanapoisid. Üks oli emapoolne onu ja teine isapoolne onupoeg. Õde ütles selle kohta liivakastis naabritele, et meil on kaks sugulast, kes võivad jääda vanapoisiks. Nüüd on mõlemad abielus ja mõlemal on kaks last. Kolmas vanapoiss oli meiega samal tänaval elanud Kopvillem, kes vahel isal külas käis ja meid suvel autoga maale sõidutas. Ta elas tänava kaugemas otsas. Ühes õudusunenäos tuli meie kodu uksest sisse lõvi, kes ütles: "Tere, kas peremees on kodus?" Ärgates teadsin või õde juhtis tähelepanu, et nii ütleb külla tulles Kopvillem. Ühel korral loeti raadios järjejuttu, kus kirjeldati kellegi suremisviisi, et see tõusis vankri peal püsti, teatas, et ta sureb, ja surigi. Samuti oli järjejutus midagi 13. sajandi Eesti ajaloost. Järgmisel päeval tuli Kopvillem külla ja rääkis sellest järjejutust. Ta ütles, et eestlased jäid vallutajatele alla, sest neil polnud raudrüüsid. Sakslasi olnud ainult käputäis, kahe käe sõrmedel kokku lugeda, aga said eestlastest jagu. Selle jutuga seostus kellegi jutt, et Eestis oli soomaaki küll. Ühel korral rääkis Kopvillem, kuidas oli tänaval võõraste lastega pahandanud. Ta oli neilt vist küsinud, kes nad on, aga need ei olnud öelnud. Meil ei olnud oma autot ja seetõttu palus isa maale suvitama sõidutamiseks ja tagasitoomiseks eri kordadel erinevate juhtide abi. Lisaks ei olnud meil ka suvilat, mistõttu ka need suvituskohad olid iga kord erinevad. Üks autojuhtidest oli Kopvillem. Tema auto oli pikap. Kui me kotte autosse tassisime, tiirutasid meie maja poisid auto ümber ja imestasid, et see on nii pikk. See ei olnud eriti tavaline automark, sest põhiliselt olid inimestel moškvitsid, žiguliid, žaparoosetsid ehk sapakad, tähtsamatel inimestel ja taksopargil volgad, kuulduste järgi veel tähtsamatel tšaikad. Meie naabermaja ees parkis pisike invaauto, mida ma iseautoks nimetasin. Kuigi pikap paistis tavalistest autodest suurem, oli sees ruumi vähem, sest lisaks meile olid peal ka omaniku kalapüügi asjad. Ükskord käisin koos isaga Kopvillemi korteris. Ta elas majas või majadereas, kus elas ka üks minu klassiõdedest, keda nägin bussi pealt sinna minemas ja bussipeatusesse tulemas. Kopvillem ei olnud seal korteris üksi, ta elas vist koos oma emaga. Kas sellest külaskäigust või mõnest hiljem öeldud lausest teadsin, et Kopvillemile meeldis juua Värska vett. Ise jõin hilisemas lapsepõlves vahepeal Värska vett regulaarselt, sest piim mulle pole kunagi eriti maitsenud. Ühel päeval lugesime ajalehest, et Kopvillemi ema on surnud. Hiljem tuli sellest tema endaga juttu. Ta ütles, et tema ei pannud kuulutust, keegi teine pani. Pärast 9-aastaselt uude korterisse kolimist ma Kopvillemit enam ei näinud. Hiljem kuulsin televiisorist ja raadiost sama perekonnanimega lauljat ja arvasin vist algul, et see on sama mees.

0 vastukaja: