Lugesin hõimule luulet

Minu fotoaparaadiga oli üks teine inimene teinud foto tänaval, kus seisid Tristan ja tema sõbrad. Lisaks oli seal Kristina. Ütlesin, et kui mul veel fotoaparaati ei olnud, siis tuli klassikaaslasi vastu ainult kord poole aasta jooksul, aga nüüd on neid igal pool mitu tükki. Kristina loetles, kes talle juba varem vahel vastu tulid. Teiste hulgas nimetas ta mind. Mina polnud teda ühtegi korda ära tundnud.

*
Ma olin just avaldanud raamatu. Tõnu ja teised hõimu liikmed nutsid ja karjusid, et ma ei taha seda neile kinkida. Lugesin ette hetkel välja mõeldavaid luuletusi. Teised hõimu liikmed püüdsid õhutada, et minu luuletused oleks vägivaldsemad. Tõnu tahtis, et need oleks meie hõimujumalat ülistavad. Hilisemal ajalooperioodil oli ta propageerinud hoopis ateismi. Kõndisime mööda tänavat ja olime ainsad sel ajajärgul elavad inimesed. Aga tõin oma luuletusse sisse hilisema aja, kus tänava ääres on ka majad, milles on teisi inimesi, aga me ei näe, kes nad on, sest kardinad on ees. Need majad olid olemas ka praegu, aga meie hõimu liikmed ei olnud neist teadlikud.

*
Klaus näitas, et kaardil on ühele Pärnumaa maanteele kirjutatud, nagu oleks seal Põlvamaa. Ütlesin, et ema näitas enne samasugust asja. Või oli ema näidanud isegi täpselt sama kohta.

*
Mina ja üks mees olime tagumises vannitoas. Mina seisin vannipõhjas ja pesin, mees seisis vanni kõrval. Kui pesemise lõpetasin, hakkas vesi ära voolama. Esialgu oli seda pool vanni. Mees ahhetas, kui nägi, et seda on nii palju. Ütlesin, et torus on vist ummistus. Kraanikausi kohal seina peal oli seebivahtu. Hakkasin selle mulle suuga suuremaks puhuma.