pühapäev, oktoober 23, 2011

Heal lapsel 50 nime

Muinasaja kirjanduse antoloogias oli kellelgi 50 nime. Mõni lehekülg hiljem mainiti arvu 60, vist pidi tulema 60 häda. Babüloonias oli vist kuuekümnendsüsteem. Hetiidi ajaloos oli mõrvarluse sajand. Mitte aasta või aastakümme, vaid terve sajand. Aga see sai läbi. See aasta olen saanud läbi rohkem raamatuid kui eelmine aasta detsembri lõpuks. Seda sellepärast, et olen lugenud õhemaid. Üks mees küll ütles, et õhukesed teosed ei olegi raamatud, vaid brošüürid. Aga seda ma ei ole kuulnud, et luulekogu brošüüriks nimetataks, kuigi need on ka õhukesed ja veel väiksema tähemärkide arvuga. Eelmine aasta läksid Anna Haava kogutud luuletused kirja ühe raamatuna. Pärast selle lugemist kirjutasin blogis, et võibolla loen seda veel. Üksikuid luuletusi algusest olengi lugenud, aga tervikuna mitte. Reedel küsiti mult, kuidas ma oma vanavanaema raamatut lugenud ei ole. Vastasin, et mu sugulased on nii palju raamatuid avaldanud, et kõiki ei jõua. Lisasin, et võibolla ma veel loen. See raamat tuli jutuks sellepärast, et räägiti, et eesti talurahval oli väga vähe toite. Mina ütlesin, et minu vanavanaema kirjutas talurahva toitudest terve paksu raamatu. Küsiti, mis toidud need olid. Nimetasin ainukesena körte. Vahel võib teha mäluharjutust, et nimetada mingist liigist võimalikult palju asju. Kui neid ei tea, tekib juba tahtmine järele vaadata. Või kui juhuslikult näeb, jäävad need ka paremini meelde kui nende peale juhuslikult mõtlemata. Vahel imetletakse minu mälu, aga vahel ka halvustatakse selle eest, et ma midagi mäletan. Kui ütlesin, et kirjutasin mälestusi korvpallist, öeldi, et ma pole ise maailmameistrivõistlustel käinud. Ütlesin, et ma olen avaldanud 78 peatükki mälestusi. Selle peale öeldi, et ise ma pole nii vanagi, iga eluaasta kohta peab üks peatükk olema. Aga kui ma varem nimetasin, et olen kirjutanud 200 000 tähemärki mälestusi, öeldi, et seda on raamatu jaoks liiga vähe. Ühes mõtteloo sarja raamatus võib olla kuni miljon tähemärki. See teeb umbes 500 lehekülge. Ajalehel võiks olla eraldi lehttaigna rubriik. Kuigi siis võidakse öelda, et ajalehes kirjutavad tainapead. Kui ajalehes avaldatakse laest võetud horoskoope, miks peaks siis midagi muud selles lehes avaldatavat uskuma? Raadios keegi rääkis, et ta küll usub horoskoope, aga kui koostaja nime juures ei ole, siis ta ei hakka neid üldse lugema, sest tegemist ei pruugi olla asjatundja kirjutisega. Inimene võib saada tuntuks asjatundmatusega. Kui keegi esitab rumala küsimuse, võib sellest saada kuulus anekdoot. Aga rumalaid küsimusi esitamata targemaks ei saa. Üks hea küsimuste liik on palve midagi ära arvata, sest siis tuleb küsimusele vastata küsimusega. Või tegelikult kui mul on endal palutud midagi ära arvata, mida ma ei tea, siis pole ma ennast väga hästi tundnud. Aga selline küsimus paneb mõtlema ja on seega pikemas perspektiivis kasulik. Kui ei taha piinata selliste küsimustega kedagi teist, võib neid esitada vähemalt endale. Ise uudishimulik olla on vähemalt enda suhtes viisakas. Minu blogis avaldatakse nii uudiseid kui ka mälestusi. Võibolla tuleks eristada uudishimu ja mäletamishimu.

0 vastukaja: