pühapäev, detsember 04, 2011

Ajaloolaste maja

Saabus paberkiri, et Lemmiti pool toimub luuleklubi kokkutulek. Vahepeal ei olnud klubi pikka aega tegutsenud, nii et ei olnud oodata, et ta pärast seda koosolekutki alaliselt tegutsema hakkaks. Koosolekule pidi minema Klaus. Koosolek oli juba läbi ja mina sinna ei jõudnudki.

*
Raun oli eurovastaste lehe juhtkirja kohalt minu artikli ära kustutanud ja pannud sinna ühe teise mehe oma asemele. See teine mees süüdistas mind ja kirjutas, et professorid on hingetud inimesed. Mõtlesin, et see on kõrghariduseta inimeste leht, kes mind kui kõrgharidust omavat ei salli. Või kirjutaja siiski õppis ülikoolis, aga tal ei olnud see veel lõpetatud. Kuna europooldajad enam seal klubis ei käinud, tundusin mina kohalkäijatele kõike tugevamalt Euroopa Liitu pooldava inimesena. Kõndisin võimalikult maja ääre lähedal, sest tundus, et üks auto püüdis mind alla ajada.

*
Nägin, et ühe maja uksel on silt, et see on ajaloolaste maja. Läksin sisse. Leti tagant anti mulle enne raha tagasi, kui ma ise maksta jõudsin. Nüüd pidin maksma nii, et tagasi antud raha õige oleks. Samuti pidin ostma sellist kaupa, mille hind makstud rahaga klapiks. Läksin oma kooli. Seal nägin Särgavat. Ta käis viimasel ajal meie koolis juttu ajamas, kuigi polnud olnud selle kooli õpilane. Ma ei teadnud, miks ta just meie koolis käis, kui oleks sama hästi võinud käia ka mõnes muus.

*
Jõudsin kesklinna bussijaama, kus buss oli ees. Aga mind ta ei oodanud, vaid pani uksed kinni ja hakkas sõitma. Tagusin vihaselt uksele. Ühe teise inimese pealelaskmiseks buss peatus ja tegi uksed lahti. Aga kuigi nüüd oli ka minul sisenemine võimalik, ei hakanud ma seda tegema, kui olin juba üks kord maha jäänud.

*
Mõtlesin, et igasugused inimesed, kes tulevad esimest korda malet mängima, võivad mind võita. Näiteks Bristol võib mind võita. See tuleb sellest, et esimest korda mängijad mängivad vaimustusega, aga minu jaoks on mäng muutunud rutiiniks.

0 vastukaja: