teisipäev, detsember 06, 2011

Tolmuvabrik

Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Ühel laual mängis Kanep, kes oli Eesti meister. Tema kõrvallaual mängis Peebo. Peebo hakkas mängu ajal rääkima. Selle peale tegin mina ka häält: "Ega Tartu meistrivõistlused on tugevamad kui Eesti meistrivõistlused." Olin seda varem ka öelnud. Rei näitas mulle, kui palju mul punkte on. Kõigi mängude eest oli mulle kirjutatud null koma millegagi. Ma ei teadnud, kas seda on vähe või palju. Seda oli vist siiski vähe, sest sellel turniiril andis võit kolm punkti ja teistel oli punkte rohkem. Aga minu punktide arv võis vist ka kiiresti muutuda. Selleks piisas ühest mängust, et kõik ümber arvutataks. Panin järgmise mängu jaoks nuppe lauale. Nupud olid keerulise kujuga, ja ma ei saanud aru, milline on milline. Ma ei vaadanud, et mina vastasest rohkem nuppe saaks, vaid kuhjasin lihtsalt lauale mõlemale võimalikult suure hunniku. Lootsin, et saan punkte ainuüksi seisu pealepanemise eest. Kanepi ja Tulva mäng oli lõppenud ja nad analüüsisid seisu. Laual oli väga keeruline lõppmäng, kus oli tohutu hulk ettureid. Mõlemad ähvardasid lippe peale panna. Kanep näitas, et tema võidab, sest ta saab lipu niimoodi peale panna, et võtab kõrvalruudule peale pandava Tulva lipu ära.

*
Vaatasin aknast välja. Silmapiiril kerkisid üles tolmupilved. Need lendasid tuulega lähemale. Kui nad meie majani jõudsid, hingasin läbi padja, sest tolmu tungis ka tuppa. Kui tolm oli majast üle lennanud, jäi taevas ikkagi mustaks. Vend arvas, et kuskil on toimunud tuumaplahvatused. Minu arvates oli lihtsalt tolmuvabrik õhku lennanud. Ütlesin, et kui tegu oleks tuumaplahvatustega, jääks pikaks ajaks pimedaks, aga taevas hakkab juba uuesti siniseks minema. Liikusin mööda tänavaid. Lähenes kurat mootorrattaga, kes mind otsis. Püüdsin põgeneda mööda selliseid tänavaid, kus kurat mind ei näeks.

*
Sõitsime bussiga. Pidime sõitma Jakobi mäe otsa. Tegin ettepaneku, et lähme bussist välja juba üks peatus varem, Jakobi mäe nõlval. Pille ei olnud sellega nõus. Kui mäele jõudsime, siis nägime, et see oli ümber ehitatud. Üks kõnnitee oli tõstetud sõiduteest tükk maad kõrgemale. Ütlesin, et Kingissepa tänav on muutunud kasutamiskõlbmatuks. Majast välja tulevad inimesed peavad saama minna otse üle tee, aga nüüd saavad nad seda teha ainult tänava otstes. Läksime ühte majja. Seal räägiti, et joodiku näoga inimesed on hakanud kaduma, sest on leiutatud parem ravi. Aga vastati, et üks suitsetaja oleks saanud minna operatsioonile, aga ta ei teinud seda, vaid suri noorelt. Sellest klassist oli juba mitu inimest surnud. Olime oma kooli saalis ja meil pidi tulema kehalise kasvatuse tund. Selleks pidi pikkuse järgi rivvi võtma. Mina olin vabandaja ja pidin seisma seetõttu rivi lõppu. Aga vabandajaid oli rohkem ja nad pidid omakorda võtma pikkuse järjekorda. Nooremates klassides oli nendele kaks pandud, kes ei osanud raporteerida. Võibolla tegi õpetaja õigesti, sest tahtmise korral oleks saanud kodus valmistuda ja raporteerimise selgeks õppida. Aga õpetaja oleks võinud õppimist kergendada sellega, et oleks öelnud ette, kes järgmises tunnis raporteerima peab. Kuigi siis oleks arvatavasti raporteerima pidaja tundi tulemata jätnud. Sel juhul oleks saanud raporteerima panna temast järgmise.

0 vastukaja: