pühapäev, jaanuar 15, 2012

Abstraktne mõtlemine

Keelasin Tõnisel ja Joosepil akna peal kõõlumist. Siis vaatasin, et me oleme esimesel korrusel. Algul oli mulle tundunud, et palju kõrgemal. Varsti küsis Tõnis, kus Joosep on. Vastasin, et Joosep sõitis linna. Läksin trepist alla välja ja kontrollisin, et auto on tõesti ära sõitnud. Läksin tuppa tagasi. Lugesin ühte raamatut. Kui lugesin parajasti tšehhikeelseid sõnu "naši" ja "vaši", mis olid vene keele analoogia põhjal arusaadavad, kuulsin, et Pille ja Maaja tarvitasid selja taga samu sõnu. Küsisin neilt, kust nad sellised sõnad võtsid. Maaja palus mul viimati loetud lause ette lugeda. Hakkasin kaks korda lugema, aga kummalgi korral sõnade kokku lugemine ei õnnestunud. Ütlesin, et kogu see lause on tšehhi keeles. Maaja pani lausele sõrme juurde ja ütles, et loe-loe. Iga sõna kohta oli joonistatud pilt. Piltidel tundusid olevat naised, kes koosnesid pirnidest ja muudest puuviljadest, aga ma ei olnud piltide tähenduses kindel ja seetõttu ei teinud teist nägu.

*
Kuulasin raadiot. Seal räägiti, et maadlemisvõistlustel oli käinud üks hüpnotiseerija, kes oskas inimesi sõrmedega magama panna. Ta tegi seda ka oma maadlemisvastastega. Rääkijale oli soovitatud, et ta ei laseks endaga nii teha. Ta mainis teise koha saavutamist. Ma ei saanud aru, kas ta ise saavutas teise koha ja hüpnotiseerija esimese või vastupidi. Teistel olevat raske silmaga nähtu põhjal täpset hüpnotiseerimisviisi selgeks õppida. Panin vahepeal raadio kinni ja siis tahtsin edasi kuulata, aga kõigilt jaamadelt tuli nuppu kruttides muusikat. Isa küsis juba, kas ma kuulan nii kehva muusikat. Mina küsisin, kus jutusaade on. Leidsin selle lõpuks üles ja kuulasin oma toas üksi edasi. Seal rääkis see mees, et abstraktset mõtlemist on raske omandada. Ta rääkis, et abstraktse mõtlemise võime tekib nendel, kellel on raskusi sinise ja rohelise värvi eristamisega. Mõtlesin, et võibolla olen mina ka selline, sest mina pidasin lapsena siniseks sellist munatopsi, mida Klaus pidas roheliseks. Hiljem hakkasin mina ka selles rohekaid toone nägema. Aga seda ei saanud teine inimene mõõta, kui hästi keegi värve eristab. Mees küsis raadios teiselt stuudios olevalt mehelt, mitme inimese tunnist puudumine tal kooliajal kõige rohkem meelde jäi. Teine mees vastas, et ta arvab, et kui kogu klass oleks puudunud, siis oleks see meelde jäänud. Esimene küsis, et aga edasi. Panin raadio kinni, sest pidin hakkama arsti juurde minema. Läksin ja rääkisin teistele, mida olin raadiost kuulnud. Mõtlesin, et võibolla jäävad meelde nii suured kui ka väikesed arvud, aga mitte vahepealsed.

*
Kohtusin Peebu, tema naise ja lapsega. Laps oli parajasti rääkima õppimise eas. Peep õpetas lapsele, et ükski inimene ei ole halb, isegi mitte Savisaar. Laps ütles: "Savisaar on loll." Peep õpetas last edasi. Laps ütles: "Savisaar on depressiivne inimene." Peep pöördus teiste poole ja seletas, et laps ütles "depressiivne inimene" ainult selle peale, et kuulis sõna "arendamine". Minu meelest oli see seletus vale.

*
Olin koolis. Olin pidžaama väel, sest olin teel arsti juurde. Mööda kõndis üks õpetaja, kes oli mind ka õpetanud. Märkasin, et ema ja vend, kes pidid minuga arsti juurde kaasa tulema, on ka pidžaama väel. Küsisin, miks me oleme selliste riietega kooli tulnud. Paberi peale oli kirjutatud, millisel tänaval arst asub. Ütlesin, et see tänav ei ole mulle tuttav. Aga kirjeldus, et see asub Lutsu majamuuseumi lähedal, ütles rohkem. Algul sain aru, et see tänav jääb Lutsu muuseumist teisele poole Riia maanteed. Seejärel taipasin, et arsti asukoht on hoopis Lutsu muuseumiga samal küljel ja sellest edasi. Asusime mööda Riia maanteed teele. Seal kohtusin Tõnisega, kes andis mulle üleni liivase käe. Surusin ta kätt ja ütlesin: "Tere, ei ole sind mitu tundi näinud." Kui kõndimist jätkasin, hoiatasin Tõnist et ta ei kõnniks autoteel. Autotee ja kõnnitee vahel ei olnud piiri. Kui Tõnis läks kõnnitee teise serva, kukkus ta ühe aia äärde prakku. Nutma hakkas ta alles siis, kui nägi, et teda kohe välja ei aidata. Nii oleks võinud juhtuda, et me kõnnime edasi, ei kuulegi ta nuttu ja ei tea, kust otsida.

*
Neli musketäri olid läinud labürinti. Athos ütles, et ta tegi õigesti, et joonistas endale ümber selle labürindi kaardi. Tal oli see kaart kaasas. Kaardi teisel küljel oli kaardimängu laud. Selle peal oli mängitud ja tulemus oli, et labürindi kaardi servad olid maha kulunud, nii et ei olnud näha, mis suunda värav jääb. Nii nad ei osanud labürindist välja minna. Aramis ütles, et võiks hakata kaarte mängima. D'Artagnan küsis, kas me jääme lootma, et leiame lahenduse kaardimängu käigus. Aga siis kuulsid nad seina tagant, kuidas möödusid mingid muud inimesed, kellest üks ütles: "Me leiame lahenduse." Nende inimeste järgi sai hakata väljapääsu otsima. Ei tohtinud enda seal viibimist neile inimestele reeta.

0 vastukaja: