*
Tegin ühele väiksele poisile köögis märkuse, et ta ei pistaks kätt toidu sisse. Ta oli pistnud selle küünarnukini. Kõndisime läbi linna ja jõudsime jõeni. Ütlesin, et lumi on läinud, jää on läinud, lumi on teist korda läinud. Teiste järele ootamiseks tegin osa samme õhus. Poliitiline olukord nõudis, et vahel tuli teisi järele oodata. Ühe väikse maja kõrval seisis uhke punane auto. Selle tagumisele otsale oli kirjutatud lause: "Kui teil on Otter, siis teil on parim sõber". Auto esiotsas oli numbrimärk. Number oli 007 BND. Näitasin vennale seda numbrit, mille järgi ta pidi ära tundma, et tegu on Otteri autoga. Mõtlesin, et Otterist ei ole tükk aega midagi avalikkuse ees kuulda olnud. Aga võibolla ta tegi varjatult mingit väga tähtsat niiditõmbamise tööd, mille eest makstav palk võimaldas tal sellise auto osta. Vend läks mööda koridori minust eemale. Läksin tuppa, kus olid raamaturiiulid. Seal oli selliseid lasteraamatuid, mida meil kodus ei olnud, näiteks "Jõehobune Hugo". Ema ja isa olid öelnud, et Nõukogude ajal me ostsime kogu kirjanduse välja. Suurem ostmine lõppes siis, kui hakkas ilmuma rohkem raamatuid, muidu ei oleks need koju ära mahtunud. Aga me ei olnud tegelikult varem ka kõike ostnud, sest teistel külas käies oli näha, et kõiki tolleaegseid lasteraamatuid meil ei ole.
0 vastukaja:
Postita kommentaar