kolmapäev, aprill 18, 2012

Luuleridade päritolu

Mul pidi ilmuma uus luulekogu. Ja Haavaoksa järgmises luulekogus pidi üks tsüklitest koosnema minu luuletustest. Isa oli tulnud sellele mõttele, et need luuletused kusagilgi ära kasutada. Haavaoksalt endalt oli mitu tsüklit. Viimane tema tsükkel ei koosnenud luuletustest, vaid proosalugudest. Seda ma ei viitsinud lugeda. Mõtlesin, et tegelikult ei ole mul Haavaoksa luulekogusse oma tsüklit vaja, sest kõik need luuletused ilmuvad ka minu luulekogus. Mul keerles peas üks luuletus. Lamasin voodis. Ema tuli ja luges ette kaks rida sellest luuletusest, küsides, kuidas see jätkub. Nüüd ma enam ei mäletanud. Ütlesin, et sellist luuletust mul ei ole. Ema läks teise voodi juurde Hennu äratama. Hennu peal oli üks ämblik. Ema küsis, kas see imeb verd. Tavaliselt ämblikud inimese verd ei imenud, aga see oli erand, kui ta just puuk ei olnud. Minu voodi nurgas olid ka ämblikuvõrk ja ämblik. Lükkasin nad tekiga voodist välja, nii et ma ise ei näeks, kas ämblik jääb terveks või läheb katki. Tegelikult ämblikud arvatavasti selle peale ründasidki inimesi, kui inimesed neid vigastasid. Kaks jalga kaotanud ämblik võis ka veel rünnata. Läksin kööki. Seal ütles ema, et see luuletus, mida ta tsiteeris, on ikka kuskilt tuttav, ta ei mäleta seda ainult üleni. Mina pakkusin, et võibolla see oli hoopis Haavaoksa luuletusest, mille ma perekonna listi saatsin. Ema ütles, et Haavaoksa luulekogu kahest tsüklist üks on minu kirjutatud. Vaidelsin vastu, et seal on rohkem tsükleid. Läksin väiksesse kööki, et arvutist vaadata, kas Haavaoksal on sellised read. Väikses köögis oli Klaus oma arvutiga. Võrgujuhe oli pandud minu arvutist Klausi arvutisse. See tuli ümber tõsta. Hakkasin seda algul tõstma suurde arvutisse, aga siis panin ikkagi enda väiksesse arvutisse, põhjendusega, et see on kiirem ja müriseb vähem. Esikus kaklesid Toomas ja üks mees. Klaus läks nende juurde ja lõi nad kaks korda suure kõmakaga peadpidi kokku. Läksin Tooma ja selle mehe juurde suurde tuppa. Ütlesin neile, et kui neil nüüd peapõrutus on, siis pöördugu arsti poole. Üks neist heitis põrandale pikali. Ütlesin, et väga õige, peapõrutusega on parem lamada. Läksin väiksesse kööki ja võtsin Klausi haardesse. Ta oli must tugevam, aga haare oli nii õnnestunud, et ta ei saanud käsi liigutada. Käisin vahepeal suures toas ja siis tulin ja võtsin Klausi uuesti haardesse, et ta päid kokku oli löönud. Küsisin, kas ta tahab, et ma ta lõpuks lahti ka laseks. Klaus vastas, et ei taha. Ütlesin, et täpselt see vastus, mida ma arvasin. Kõik läheb nii, nagu ma ette näen. Klaus tahtis ilmselt, et ma teda kauem kinni hoiaks, et ta saaks minu vastu viha kasvatada ja kui ma olen lõpuks sunnitud ta lahti laskma, vihasemalt kallale tulla.

*
Vaatasin entsüklopeediast pilte. Seal oli kujutatud kunstiteost, mille puhul torkas silma, et sellel oli palju auke. Igast august oli inimese sõrm välja torgatud, sealhulgas püksilukuaukudest. Pildi nimi oli "Püksid", sest sellised emotsioonid pidid inimestel tekkima meeste jalas pükse nähes. Mõtlesin, et entsüklopeedias olevaid pilte saab pildistada ja levitada, sest keegi neid ei tunne. Entsüklopeedia on küll kõigile kättesaadav, aga inimesed pole sellest hoolimata neid pilte vaadanud. Läksin oma tuppa. Vaatasin aknast välja. Õu oli täis päikesevalgust. Päike parajasti loojus. Mõtlesin, et päikesevalguses on hea pildistada. Võtsin riiuli pealt fotoaparaadi, et pildistada läbi aknakardina väljas kõndivat naist. Enne pildistamist suurendasin teda maksimaalselt ja pärast klõpsu tegemist kavatsesin valmis pilti omakorda suurendada. Varem ma ei olnud võõraid naisi pildistanud. Nüüd ma ei saanud enam oma fotoaparaadist teistele fotosid näidata. Aga nad võisid ise fotoaparaadi võtta ja vaatama hakata. Ma sain juba tehtud fotod uuesti ära kustutada. Aga kui ma tehtud fotot vaatasin, siis sinna ei olnudki jäänud see, mida ma enne pildistamist nägin. Naise asemel oli pildile jäänud rannaliiv. Väljas sadas lund. Kogu aprillikuu oli muudkui lund sadanud. Täna oli ta nii paks, et sai vist juba uuesti suusatada. Suusad olid küll juba keldrisse viidud, aga need sai sealt uuesti välja tuua. Ütlesin, et läheks suusatama, ainult et kui sellisel kuupäeval veel lumi maas on, ei ole suusatada hea tunne. Üks seal vist suusatabki.

*
Tõnu osatas Hennu, et Henn oleks justkui öelnud, et te ei tea, Jeesuse tapmine oli ebademokraatlik, aga atentaat ühele Eesti poliitikule ei olnud. Televiisoris näidati filmi selle atentaadi kohta. Kõigepealt arutati teemat dokumentaalkaadrites ja siis tulid vist lavastatud kaadrid atentaadi enda kohta. Näidati, kuidas poliitik kõndis oma koduõuel hirmunud näoga. Siis näidati ühte akent, millest ta läbi kumas. Sellesse aknasse tulistati kolm lasku. Aga poliitik jäi ellu. Ta oli pärast atentaati julgelt käitunud ja vist ilma ihukaitsjata ringi käinud, eeldades, et atentaati ei korrata. Tallinnas pidi toimuma paraad tema toetuseks. Olime Paides. Klaus ei kavatsenud sõita Tartusse tagasi, vaid Tallinnasse sellele paraadile. Jagati nööre, mis olid selle paraadiga seotud. Need tuli üksteise küljest lahti tõmmata. Ütlesin, et ärge neid endale kaela pange. Aga pandi siiski ja võidi varsti lämbuma hakata. Mõtlesin, et paraadile lähevad inimesed Vene-vastasuse tõttu, aga see poliitik valimisvõidu korral toob just enda parteiga liitunud venelased võimule. Võibolla oli atentaat isegi tema enda lavastus. Nendel, kes Tartusse hakkasid sõitma, paluti seal ühele sugulasele öelda, et Klaus ei sõida Tallinnasse Tartust, vaid otse Paidest. Olin ühes poes ja vaatasin pliiatsitopsi. Proovisin sealt kollast vildikat, kuni ta ära kuivas. Ma olin sellise pliiatsitopsi koos sisuga ostnud ükskord varem ja ostsin ka nüüd. Kui vildikat poleks proovinud, ei oleks ta vast ära kuivanud. Ma ei pidanud selle topsi pastakaid eriti headeks. Oleks saanud osta ka paremaid, aga ostsin harjumuse järgi. Sõitsin kodu poole jalgrattaga. Igal pool ei olnud aru saada, kas jalgrattatee läheb mööda kõnniteed või autoteed. Mõtlesin, et varem ma olen jalgrattaga autoteel sõitmist kartnud, aga nüüd näen, et midagi hullu ei ole. Siis sain aru, et asi on selles, et ma sõidan vales tee ääres. Kui sõita nii, et autod tulevad vastu, ei ole tõesti hullu, aga liikluseeskiri nõuab nii sõitmist, et nad tuleks selja tagant. Muidu võib teine jalgrattur vastu tulla ja kitsaks minna. Sõitsin kodu poolt kaubamaja juurde. Mõtlesin, et inimesed imestavad, et ma hakkasin kõigepealt fotoaparaadiga ja nüüd jalgrattaga ringi liikuma. Mõnel aastaajal jäeti jalgrattateed väga kitsaks ja lisaks tuli veel jalakäijatele ruumi anda.

0 vastukaja: