Pärast revolutsioonide lõppu riigid säilivad

Mul oli Enekese ühe köite lugemine pooleli, aga Toomas küsis sama köidet. Juhatasin talle, kus see on. Mõtlesin, et mul on pooleli "Loomade elu" putukate köite lugemine, aga ajalooeksamiks valmistumiseks oleks parem lugeda imetajate köidet, sest inimese käitumine sarnaneb rohkem imetajate omaga. Kõik, mis ma olin Helina kohta kirjutanud, oli õnneks hävinud, sest ma olin need paberid torust alla lasknud ja torus paber lahustus. Tänu sellele oli võimalik temast kirjutada. Üks mees küsis mult ühte raamatut laenuks ja tahtis selle Venemaale kaasa võtta. Ütlesin talle, et ta selle pärast revolutsiooni lõppu tagasi annaks. Ajaloolased teadsid, et pärast revolutsioonide lõppu riigid säilivad ja inimestel on jälle võimalik üksteist üles leida. Me olime palunud, et sõja korral saadetaks meile kirjad sugulaste aadressil. Seda sellepärast, et sõja ajal kavatsesime ennast sugulaste poole peita. Seal oli paksem lagi, mis oleks pommitamisele paremini vastu pidanud. Kõndisime muuseumis, kus oli palju lugemist. See oli Paide muuseum. See koosnes kolmest majast, mis olid omavahel maa-aluste käikudega ühendatud. Kui me muuseumist väljusime, nõuti meilt selle külastamise eest raha. Mõtlesin, et võibolla me tegime valesti, et siia tulime, sest nüüd ei olnud kindel, kas kojusõiduks bussipiletite raha jätkub. Jõudsime selle asula kirikuni. Olin seal varem ka käinud, aga nüüd ei mäletanud enam, kuidas sinna siseneda tuli. Küsisin kohalikult elanikult, kas siseneda tuleb tagauksest. Ta vastas, et ei, eesuksest. Läksime eesuksest sisse. Kirikus seisin kõrgel ja ei julgenud alla minna, sest minu peale haukus kirikuõpetaja koer. Kirikuõpetaja ütles talle, et ta ei hauguks minu peale, sest ma olen küll halb poiss, aga tema tahab minule head teha. Mina olin enda arvates hea, mitte halb. Aga ma ei hakanud vaidlema, sest kirikuõpetajaga võrreldes võis asi teisiti olla. Kirikuõpetaja rääkis, et ta on siin kukkunud ja murdnud puusaluu. Arst oli talle öelnud, et tema vanuses see enam ära ei parane. Läksime trepist alla. Trepp oli nii halvas seisundis, et sellest ei olnud võimalik ühtegi korda komistamata alla jõuda. Viimane aste oli nii kõrge, et sellest oli väga raske alla laskuda. Hakkasime mööda jõge kodu poole ujuma. Sain selgeks uue ujumisstiili, et ei liigutanud käsi kordamööda, vaid korraga. Ma ei hinganud enam kaenla alt, vaid tulin hingamiseks hüpetega veepinnale. Liigutasin korraga nii käsi, pead kui ka jalgu. Kunagi oli ujuma õppimine mulle raske tundunud, aga nüüd mõtlesin, et kui ma teisi teadusliku pilguga jälgin, ei ole mingeid raskusi. Ujusin vennaga kõrvuti. Üks käsi käis kogu aeg vastu kallast. Tahtsime ujuda sillani. See oli kaugel. Kui lõpuks sillani välja jõudsime, ujusime veel edasi, et jõuda raudteejaama. Raudteejaamas ei teadnud, kuidas me oma rongi üles leiame.

*
Raadiost tuli jalgpallivõistluse ülekanne. Jälgisin malepartiid. Must kaotas etturi ja seejärel viguri. Aga ma ei olnud kindel, et valge võidab, sest viguri löönud valge ratsu jäi musta kuninga lähedale kinni. See võis lõpuks omakorda kaotsi minna. Seis oli kinnine ja valgel oli raske rünnata. Aga kuidagi võis tema enamratsu ka lõpuks mõjule pääseda. Võibolla pidi lõpp saabuma sellega, et valge murrab a-liini lahti ja tuleb sealt vankriga sisse, pääsedes ründama teisel tiival asuvat musta kuningat. Raadiost tulev saade oli kordussaade. Teised olid jälginud jalgpalliülekannet juba varasemal kellaajal. Vennapoeg ütles, et tema oli valge poolt. Mina olin musta poolt. Vennapojale vastati, et jalgpallis ei ole valgeid ja musti. Mina ütlesin, et aga jalgpalliülekannet kuuldes kujutlen mina seda malepartiina. Isa tahtsi magama minna ja raadio kinni keerata. Kui ma pausi järel jälle raadiot kuulsin, öeldi, et must on seisu võrdustanud ja seis on 1:1. Ütlesin, et ma arvasin kohe, et hoolimata vähemvigurist must võidab. Lõpuks must võitiski 2:1.

*
Lõppes pikk maleturniir, kus mul läks väga halvasti. Karba ütles, et teisipäeval algab järgmine turniir. Vastasin, et mina arvasin, et neljapäeval. Kui oleks alanud neljapäeval, siis ma oleks jõudnud valmistuda ja oleks võinud paremini mängida. Aga teisipäeval alguse korral võis mul jälle halvasti minna. Karba ütles, et minu ema helistas, et neljapäeval ei saa turniiri teha, sest siis on sünnipäev. Ema oli sellise kõne võtnud sellepärast, et mul oli kodus ka valesti meeles olnud, nagu oleks algus neljapäeval. Vaatasin partiiprotokolli. Mängu oli võitnud üks pool kaotusseisust. Mul oli valesti meeles, nagu oleks tegemist olnud kinnise seisuga. Tegelikult oli tegemist mänguga, kus ma olin pannud Karbale odaga sidumise, mille teised minu eest jätkates olid võiduks edasi arendanud.