pühapäev, aprill 29, 2012

Valmimine ja äraviskamine

Meeleheide võib lõppeda hinge heitmisega. Mehi saab küll naistest rohkem surma optimismi tõttu. Naised elavad kauem, aga neil on rohkem depressiooni. Võibolla on see üks põhjus, miks nõutakse naiste vastu suuremat viisakust. Mõni naisautojuht paistab arvavat, et kui ta on naine, siis peab jalakäija talle teed andma. Liikluseeskiri ütleb, et ülekäigukohas peab teed andma auto. Nüüd on vist liiklusseadus, mitte liikluseeskiri. Läbi uste liikumise puhul õpetatakse, et naine tuleb uksest enne välja lasta. Aga kas see on kõige õigem tegu, kui ma tänaval lähen temast uuesti mööda? Täna kõndisin tänaval sellisel kellaajal, et uksest väljudes päike loojus ja tagasi jõudes oli ikka veel enam-vähem valge. Otse enne väljumist tuli kaks telefonikõnet kahel erineval telefonil. Kui üks kõne lõppes, algas kohe teine. Üks helistaja küsis, kas ma luuletusi kirjutan. Vastasin, et luuletusi ma väga ei kirjuta, aga iga päev midagi siiski kirjutan. Võibolla kui mul veel valmis luuletusi ei oleks, tegeleks ma nende kirjutamisega praegu. Minu esimese raamatu ühes arvustustest öeldi, et arvatavasti on mul ka hoopis teistsuguseid luuletusi, kasvõi kirjutamata kujul. Üks selle raamatu arvustustest ilmus "Õpetajate Lehes". Kui ma eile feisbukis kirjutasin, et interdistsiplinaarsuse seisukohalt on Eesti parimad ajakirjad "Akadeemia" ja "Horisont", siis vastati, et nädalalehtedest "Õpetajate Leht". Mina olen nädalalehtedest lugenud peamiselt "Sirpi". Kunagi käis kodus ka "Nõukogude Õpetaja", aga siis ma olin selle jaoks liiga noor. Nüüd ei ole vanu aastakäike ka alles. Ajalehtede äraviskamise järel jõuab järgmise sammuna kunagi arvatavasti ka raamatute vähendamiseni. Ajakirjadest on osade kõik aastakäigud alles, aga vähem huvi pakkuvad likvideeritud. Lasteajakirju pole alles sellepärast, et lapsed lõhkusid need ära.

0 vastukaja: