esmaspäev, juuni 25, 2012

Olümpiahoone

Ameerika ähvardas alustada tuumasõda. Selle peale tulid inimesed Taani lippudega tänavale. Ameerika võttis ähvarduse tagasi. Aga karikaturistid olid saanud juba kasutada ultimaatumit kondise ameeriklase joonistamiseks. Ameeriklased olidki tahtnud näha, kas tullakse lippudega tänavale. Jõudsin ühte seltskonda. Mul tuli valida värve. Ütlesin, et kui valiks punase värvi, siis see oleks nagu Taani lipul.

*
Istusin raamatukogus. Eemalt üks poiss hüüdis, et raamatukogu ei võta enam paberraamatuid vastu, ainult elektroonilisi, aga need võib ju keegi ära muuta. Hüüdsin vastu, et kellele seda jama vaja on. Poiss hüüdis, et raamatukogu direktor Lang lasi isegi juba olemas olnud 2007. aasta paberraamatud uuesti likvideerida. Hüüdsin vastu, et siis ei ole neil vist varsti seda maja ka vaja. Inimesed hakkasid arutama, et tõepoolest, kui kõike hakatakse säilitama elektrooniliselt, siis võidakse nii suur hoone lammutada. Olin hüüdnud riimis, sest mul olid riimid hästi käes, kuigi riimi maja-vaja oli ühes raamatus kritiseeritud. Inimesed kommenteerisid, et meie hüüdsime valju häälega, et kõik kuuleks. Üks raamatukogu meestöötaja tuli minu juurde ja küsis, kas mul on täna sünnipäev, temal on. Vastasin, et mul ei ole täna sünnipäev, mul on 1. mail. Võtsin ostukorvi ja panin sinna riiulitest kolme toitu. Mõtlesin, mida veel võtta. Aga ma pidin meeles pidama, et ostan süia ainult endale, koju oli ema juba ostnud. Mõtlesin, et homme ma alustan tööpäeva varem, juba hommikul. Mõtlesin ümber, et igal hommikul peab tund aega vaba aega ka olema. Rääkisin, et mulle ei meeldiks, kui kõik raamatud elektrooniliseks muudetaks. Praegu ma loen vanu ajalehti vaheldumisi võrgust digiteeritud kujul ja arhiivis paberilt. Ja digiteeritud variant ei ole nii hea, et seal oleks kõik sõnad loetavad, mis paberil. Nüüd on hakatud mingeid e-raamatuid müüma, aga mina neid ei osta. Läksin välja. Nägin, kuidas Pekingi olümpiahoone ette oli kogunenud eestlaste seltskond. Hoone küljes oli kaheosaline toru, mille esimene osa kiikus edasi-tagasi. Vist selleks, et see vajadusel mõnele inimesele selga lendaks. Eestlased püüdsid seda toruosa sihilikult kukkuma panna. See oli kõrgel, aga nad tegid suuri hüppeid, et seda puudutada. Tagasi kukkudes käisid nad suure matsuga vastu maad, aga hüppasid kohe uuesti. Paistis, et nad hüppavad hasarti minnes niikaua üles-alla, kuni on vigased. Üks hüppas veel nii, et ta libises üle toru ülemise külje. Hüüdsin neile, et nad ei tohi hüpata. Selle peale võttis naistennisist R. Narva tennisepalli ja viskas Põhja-Eestist minu suunas Lõuna-Eestisse. Pall põrkas minu selja tagant Eesti lõunapiiri vastast tagasi ja lendas must lähedalt mööda tagasi Põhja-Eestisse. Hüüdsin viskajale, et päris täpne vise, aga liiga tugev. Ta loopis palli minu suunas edasi. Oli karta, et visked lähevad järjest täpsemaks ja lõpuks põrkab pall mulle kuklasse. Tuli selline vise, et pall põrkas mitu korda Põhja- ja Lõuna-Eesti vahet edasi-tagasi. Otsustasin, et lähen eest, et minu pihta ei saaks sihtida. Seejuures ei tohtinud ma kõndida ühtlase kiirusega, sest muidu oleks saanud välja arvetsada, millal ma mingisse punkti jõuan. Pall kukkus minu ette maha ja nägin, et ta on hoopis lind. Panin talle jala peale. Ta ütles, et ta on sorr. Ütlesin, et selge, lind lendab ise, mitte ei pea sihtima, see on ebaaus. Kõndisin lõuna suunas, kuhu visked ei pidanud ulatuma. Jõudsin lasteaia aeda, millest teisel pool oli minu maja. Eelmine kord läbi lasteaia aia minnes oli meie peale kuri koer haukuma hakanud. Seetõttu läksin seekord teiselt poolt maja. Aga kartsin, et seal võib olla teine koer või et juba tuttav koer võib minna ka sinnapoole maja. Isa oli kiitnud, et koer peabki oma aias kallale tulema. Olin peaaegu juba aiast läbi, aga kõndimisoskus hakkas kaduma ja ma poolkinniste silmadega enam eriti ei näinud.

0 vastukaja: