neljapäev, juuli 05, 2012

Tühjad veinipudelid

Olime kuninglikus kohas. Kõndisin sealt mööda pikka tänavat minema. Tänava ääres oli palju puid. Pöörasin ringi ja tahtsin tagasi minna, aga ei leidnud enam seda tänavat, mida mööda olin tulnud. Võis veel proovida sinna teist teed minna. Paar noort inimest hüppasid kõrgelt müürilt alla. Neile hüüti, et nii kõrgelt ei hüpata. Üks vana inimene hüppas nende eeskujul. Noortele inimestele oli hüpe olnud ainult meelelahutus, aga vana inimese luude ehitus oli vanadusest muutunud ja tema sai surma.

*
Vennad leidsid Pille toast tühje veinipudeleid. Nad hakkasid neid kokku korjama ja rääkisid, et neist on joonud Stalin. Isa segas vahele, et neist jõi ta ise, Stalin ei ole siin majas käinud, maja ei ole nii vana. Mina ütlesin, et maja ehitati aastal 1986. Isa parandas, et 1968. Mina ütlesin, et minu meelest 1986, enne olid siin kased ja garaažid. Vennad küsisid, et aga kas Rüütel on siin käinud. Vastasin, et Rüütel on küll. Pidin hakkama toimetama Ehlvesti raamatut. Saal kogunes rahvast täis, kes tahtsid kuulata Ehlvesti esinemist. Pärast esinemise lõppu lükati toolid kokku. Tegin käsikirja lahti. Käsikirjas oli ka minu kui toimetaja foto. Aga see oli pandud tagurpidi, nagu tahaks Ehlvest öelda, et ma olen kurat. Lehti edasi keerates nägin siiski, et sealt alates ongi kõik lehed tagurpidi.

*
Räägiti, et ühes kohvris oli liiga suur pomm, nii et selle plahvatusel ei saanud surma mitte ainult see, kellele atentaat korraldati, vaid ka korraldajad ise. Praegu taheti teha atentaat Stalinile. Üks mees pani kohvri pommiga laua peale ja hakkas vajutama nuppu, et pomm plahvataks. Mõtlesin, et nüüd tuleb eemale viskuda, sest see pomm on arvatavasti ka liiga suur. Või siiski ei ole hea paigast liikuda, sest kui pomm jääb millegipärast plahvatamata, siis eemale viskumisega näitan Stalinile ära, et olen vandenõu kaasteadja. Stalin kutsus mind enda juurde, et ma temaga kaarte mängiks. Läksin istusin tema kõrvale, aga kaarte mängima ei hakanud. Stalinile jäi mulje, et ma olen tema parim sõber, kuigi ma olin ainuke, kes talle vastu hakkas. Aeg-ajalt tõusis keegi peolauas püsti ja ütles mõne aforismi, mille peale kõik naerma puhkesid. Naersin kaasa, kuigi minu jaoks ei olnud need naljad eriti naljakad.

*
Lõpetasin söögiaega. Vend rääkis, et üks arst oli käskinud edasi öelda, et ma näen väga paks välja, nagu minu vanaisa. Küsisin, kumb minu vanaisa paks välja nägi. Vastati, et isapoolne. Ütlesin, et ma ei ole ju paks, ma jaksan tänaval teistest inimestest kiiremini kõndida. Võibolla paks mulje jääb sellepärast, et mul on suur jopp ja laiad püksid. Ega arst ei öelnud, et ma olen paks, vaid et ma jätan paksu mulje. Mõtlesin, et aga kui ma nii palju söön, siis ma võin paksemaks minna. Ehk tuleks söömine katkestada. Sõitsin bussis. Lamasin kõhuli ja hoidsin jalgu tooli seljatoel. Ühed tüdrukud selja taga rääkisid, mida tuleks minu jalgadega ette võtta. Nad näitasid, et autonumbril tuleb nullid eraldada piirjoonega ühte hulka, nii et üksik muu number jääks sellest välja. Vaatasin Riia mäest üles sõites aknast välja, et siin kandis sõidab palju lühema numbriga autosid. Õppisin numbrid valemite järgi pähe. Ühe auto number oli 119 G. Selle jätsin meelde valemi järgi, et 119 oli õpetaja Kalme klass ja G sarnaneb Kalme nime algustähele. Ühes majas tuletasin meelde pimemalet. Vennapoeg tuli uksest sisse ja ütles, et hakkame pimemalet mängima. Vastasin, et ei, pimemalet me ei mängi, me mängime nuppudega malet. Pimemale jaoks oli ta veel liiga väike.

0 vastukaja: