reede, november 30, 2012

Väikeste riikide rünnak

Algas sõda. Kaks väikest riiki tulistasid suurel hulgal rakette teiste väikeste riikide suunas. Tulistavate riikide tähtsad isikud seisid lendu tõusvate rakettide all. Seal oli neil ohtlik seista, sest rakettide lendutõusmiskoha pihta võidi tulistada teise sõdiva poole rakett. Kuigi sõda alustasid väiksed riigid, jätkus asi nii, et Eestisse tulid suure vaenuliku riigi väed ja ei olnud enam elektrit. Liikusime pimedas ja püüdsime ennast vaenlase valvepostide eest peita. Oli kummaline, et ükskõik kus me liikusime, ei märganud meid ükski valvepost.

Hanged maas

Kui eilne turniir ära jäi, siis otsustasin, et lähen tänasele päevakeskuse omale. Selle jaoks hakkasin õhtul trenni tegema. Väga pingelist trenni ma ei teinud, vaid rohkem lugesin Trohhalevi müüdud raamatut. Kombinatsioonide üle siiski mõtlesin. Aga magama minnes otsustasin ümber, et ma ei lähegi mängima, sest kõige rohkem meeldib mulle lugeda ja kirjutada. Täna hommikul ärgates mõtlesin ka esimesel hetkel, et ei lähe. Aga minutipärast mõtlesin ümber ja siiski läksin. Eile mõtlesin, et mulle meeldib rohkem pimedas turniirile kõndida. Aga täna meeldis valges ka, sest hanged olid paksuks sadanud ja sai lumes sumbata. Minul tegi see tuju paremaks, aga minuga sama teed kõndivad inimesed rääkisid, et nad vihkavad talve ja lund. Enne turniiri algust vaatasin mängumajas veel ühte maleraamatut. Seal olid käigud üles kirjutatud inglise süsteemis. Süsteem oli mulle küll juba varem tuttav, aga ma ei ole sellega siiski harjunud ja see raskendas nuppude õigesti tõstmist. Katkestasin raamatust partii vaatamise, kui hakati õnnitlema sünnipäevalaps Liivat. Järgnenud turniiril mängisin täna uue avanguna mustadega Prantsuse kaitset. Sellega sain kolmest mängust kaks punkti. Muude avangutega läks mul halvemini. Kokku sain 4,5 punkti 11 võimalikust ja 8. koha 12 hulgas. Enne viimast vooru juhtis Trohhalev Peebo ees poolepunktise edumaaga. Aga viimases voorus võitis Tätte Trohhalevi ja Peebo mind, nii et lõpptulemus oli:

1. Peebo 8,5 p.
2. Tätte 8
3. Trohhalev 8

neljapäev, november 29, 2012

Lumine jalutuskäik

Teisipäeval sai kiire aeg läbi. Vaba aja tekkides võtsin ühe esimese asjana kätte malenupud. Täna tahtsin minna ka võistlema. Mõtlesin, et ülikooli klubis on parem mängida kui päevakeskuses, sest siis ei pea äratusega tõusma ja saab pimedas kodust väljuda. Täna oli lisaks värske lumi maas, nii et jalutada oli igal juhul meeldiv. Sellest hoolimata, et ma polnud kindel, kas seal klubis veel turniirid toimuvad või on juba talvevaheaeg. Ukse taha kogunes neli inimest, aga turniir jäi ikkagi ära, sest meil ei olnud võtit. Kaua ootama ei pidanud, sest Sandriga sai telefoniühenduse ja ta ütles, et ei saa kohale tulla. Ukse taga jutu ajamine oli ka mingi üritus. Kas eelmine nädal midagi toimus, see ei selgunud. Aga niipalju sain teada, et üle-eelmine nädal olid kohal olnud Vilbaste ja Laasmägi, kes olid kahekesi Fischeri malet mänginud.

Rahvusluse uus tunnus

Olime teel ühte kohta. Tee peal korjasin ühte rohtu, et seda põtradele sööta. Mõtlesin, kas põdrad ikka söövad rohtu, või söövad nad sammalt. Kohale jõudes hakkas Klaus minuga pahandama. Panin talle käe suu ette, et võõrad ei kuuleks, ja kõndisime kaugemale. Kui pahandamine oli läbi, kõndisime jälle teiste juurde. Varsti hakkasime koju minema. Enne teele asumist küsiti, kas rahvusluse tunnused on veel põllumajandus ja külaelu. Jagomägi ütles, et nüüd on tekkinud tööstuslik rahvuslus. Minu meelest tööstus sai tulla põllumajanduse asemele, aga külaelu oli eraldi element. Auto juurde jõudes märkasin, et olen ühe asja tee peal ära kaotanud. Läksin seda veel otsima, aga ei leidnud.

*
Medijainen lehitses ühte kataloogi. Ta näitas sealt ühte pealkirja. See oli "Kodumaa teenistuses!". Küsisin, kas see on arvustus. Medijainen vastas, et talt telliti jah selle raamatu kohta Läti ajakirjale arvustus. Ütlesin, et see raamat on meil olemas. Hakkasin otsima. Elasin Medijaineniga samas korteris, aga ta võibolla ei teadnud, et ma veel siin elan. Kui ma raamatut kohe ei leidnud, ütles Medijainen, et ei ole vaja, ega ta ei pea seda järgi tegema. Ta läks teise tuppa. Mina otsisin raamatut edasi. Otsisin kõik oma toa riiulid läbi. Nägin, et see on riiulis, kuhu ma vaatasin kõige viimasena, kuigi see oli voodist tõustes esimene silma ette jääv. Aga kui ma lähemalt vaatasin, ei olnud tegemist siiski selle raamatuga, vaid teise sarnase pealkirjaga.

kolmapäev, november 28, 2012

Eelmine nädal kirjutasin blogisissekannetele mustandeid ja viimistlesin neid enne avaldamist. Aga täna ma mustandit kirjutada enam ei viitsi. Võtke seda suulise jutuajamisena, mille jaoks mustandi koostamise võimalus puudub. Kuigi vahel olen enne suulist jutuajamist ka selleks paberil valmistunud. Aga kui vestluskaaslane esitab ootamatuid küsimusi, siis tuleb juba improviseerida.

Viimastel aastatel olen pidevalt blogisissekandeid sildistanud. Täna kirjutaks ilma sildistamata, et mitte ennast liigselt raamidesse suruda. Võiks ka pealkirja panemata jätta. Ühele kirjasõbrale saadan tavaliselt ilma pealkirjata kirju ja pealkirjale mõtlemata on rahulikum kirjutada. Mulle on soovitatud ka, et ma luuletustele pealkirju ei paneks, sest minu pealkirjad olevat ülejäänud luuletusest halvemad. Kui ma olen varem avaldatud luuletusi feisbukis uuesti avaldanud, olengi pealkirja sinna kopeerimata jätnud. Aga kui ma tahan, et keegi minu kirjutist blogikataloogist või otsingumootori abil loeks, siis oleks parem pealkiri panna. Aga kui ma olen ise põhilugeja, siis ma ei pea teiste lugejate peale nii palju mõtlema. Pealegi on mul siin pealkirjadega sissekandeid ka juba piisavalt.

Mulle meeldib, et lumi maha sadas. Aga iga talve ajal rikuvad mu tuju inimesed, kellele talv ei meeldi. Kui minu maitse jääb alati vähemusse, siis on ka vähem lootust, et minu looming kellelegi meeldiks. Kuigi alati mu maitse vähemusse ei jää. Feisbuki muusikagrupis meeldivad mulle rohkem need laulud, mis meeldivad rohkematele. Ja kui ma alaealisena mõtlesin, keda ma Tartu linnavolikokku valiks, siis langesid valimistulemused kolmveerandi ulatuses minu eelistustega kokku. Hiljem täiskasvanuna on mul õnnestunud järjekindlalt valida neid, kes viie protsendi künnise taha jäävad. Vaevalt et see sellest tuleks, et ma rumalamaks oleksin jäänud. Kuigi võibolla olen ka, sest 1980. aastate lõpul tekitas poliitika minus rohkem positiivseid emotsioone ja sellevõrra oli huvi selle vastu suurem. Ja suurema huviga kaasneb suurem asjatundlikkus.

Eile mõtlesin, et hakkangi blogis ainult unenägusid avaldama. Nii mõtlesin ka täna hommikul. Kuigi meeles oli endale võetud kohustus aeg-ajalt malest kirjutada. Aga praegu mulle seda sissekannet küll kirjutada meeldib. See on aastate jooksul nii kindlalt katseliselt kindlaks tehtud, et ma kaua kirjutamata olla ei saa, et ei ole oodata, et ma selle kunagi lõpetaksin, kui just tervis praegusega võrreldes märgatavalt ei halvene. Vahel ma olen mõelnud, kuidas oma soovi kirjutada paremini raha teenima panna. Olen mõelnud, kas ma ei tahaks olla näiteks ajakirjanik. Aga seda ma siiski eriti olla ei taha, sest ajakirjanik peab telefoniga rääkima ja inimestega näost-näkku suhtlema. Pigem tahaksin siiski ajaloo uurimise eest senisest rohkem teenida. Kuigi mõnel õnnestub ajalehtedes ka ajaloost kirjutada. Mulle on ka soovitatud, et ma seda teeks. Aga kui ma ei ole kaastöö avaldamises kindel, siis ma seda eriti kuskile saata ei viitsi, kui võrku saan ise selle ühe sekundiga üles riputada. Neis kohtades, kuhu ma ise saan riputada, on küll väiksem lugejaskond. Aga liiga suur tähelepanu mulle ei meeldigi. Tähelepanu peab olema paras jagu, mitte liiga palju ega liiga vähe.

Fischeri algseisu pealepanek

Üks naine hakkas rääkima midagi avaldatud raamatust. Algul mulle tundus, et ta räägib minu raamatust, aga siis, et enda omast. Olime Peedul ja tahtsime sealt ühistranspordiga ära sõita. Peedule saabusid Madis ja Tiina. Vanaema ütles, et nad on temasse halvemini suhtuma hakanud ja ei tule pakkuma, et nad võiks meid autoga Tartusse sõidutada. Mulle tundus, et asi võis olla hoopis selles, et suvila ei kuulunud enam meile, mistõttu Madis ja Tiina ei vaadanud tuppa sisse, sest ei kahtlustanud meie siinolekut. Olime ühes suures maamajas. Vanaema ütles, et ta on Jürgenis pettunud. Selle eest Jürgen lõi teda, nii et vanaema lendas uksest välja. Järgnevalt hakkas Jürgen lööma ka kõiki teisi, nii et kõlasid valjud matsud. Ütlesin, et mina ennast lüia ei lase. Kui Jürgen minu juurde tuli, hoidsin tal käsi kinni. Ta oli minust tugevam, aga millegipärast vabaks ei saanud. Võibolla ta ei proovinudki. Siis selgus, mis oli tülide põhjus. Ema oli mul palunud elektronkiri vanaemale edasi saata. Olin seda teinud. Aga kirjade kirjutajad olid arvanud, et ma saadan kõik kirjad, kuid mina saatsin ainult esimese. Kirjutajad arvasid niiviisi, et vanaema on nende kirju lugenud, vanaema seevastu, et talle pole kirjutatud. Jõudsin Tartusse. Kõndisin välja majast, kus olid mänguautomaadid. Mulle jooksid koridoris vastu mänguautomaatide omanik noor miljardär ja tema sõber. Miljardäri elu oli rikkuse tõttu pidevalt ohus ja seetõttu liikus ta joostes. Tahtsin minna koju ühelt poolt maju, aga seal nägin sellist vastutulijat, et läksin teiselt poolt. Koju mineja oli miljardär. Ta ei julgenud astuda viimast sammu hoonest välja, seetõttu tellis muudkui letist kaupa juurde.

*
Guugl oli ühendanud hulga teenuseid, mida üks ja sama inimene sai kasutada. Mina neid kõiki ei kasutanud, et minu kohta ei saaks liiga palju informatsiooni koguda. Kasutasin kahte teenust - postkast ja blogide lugemine. Guugl oli koostanud nimekirja inimestest, kelle blogisid ma loen. Mulle ei öelnud suurem osa neist nimedest midagi. Olin nähtavasti osasid neist külastanud ainult üks kord. Ma ei lugenud blogisid minu jaoks koostatud isikliku nimekirja alusel, vaid vaatasin blogikataloogist, millised sissekannete pealkirjad mind huvitavad.

*
Vaatasin pealt ühte malepartiid. Valgetega mängis naine ja mustadega mees. Mees kahis etturi. Selle eest sai ta raamatu vabale liinile. Mehel oli viis ja naisel neli raamatut. Naine tõmbus kaitsesse. Mees manööverdas raamatutega edasi-tagasi. Naine alistus. Ma ei saanud aru, milline oli mehe võiduvariant, aga niipalju sain aru, et tema paremus seisnes aktiivsemas seisus. See ei olnudki malepartii, vaid kabe. Nendele laudadele oli nihkunud kabeturniir. Maleturniiril pidi olema minu järgmine vastane Sven. Ta pani nuppe peale. Küsisin, kas ta tahab mängida Fischeri malet. Turniir peeti tavalises males, aga ma olin vastutulelik ja kui Sven pani peale Fischeri male seisu, võisin seda mängida. Aga ma ei tahtnud mängida sümmeetrilist seisu, sest seda võis Sven eelnevalt kodus analüüsinud olla. Sven oli peale pannud mustad nupud, mina tahtsin panna valged teistsugusel põhimõttel. Ütlesin, et see malelaud on ju suurem kui kaheksa ruutu. Siis nägin, et ta on isegi palju suurem. Panin oma kuninga a1, et ta oleks kohe äärel kaitstud ja ei peaks hakkama vangerdama. Nägin, et Svenil on diagonaali vastasotsas lipp, mis võis kuningat ründama hakata. Seetõttu panin b2 oda, et ta kuningat kaitseks. Nuppe tuli suurel laual peale panna mitu rida. Küsisin, kas ettureid võib esimesele reale ka panna. Sven oli viimasele reale pannud. Panin ettureid lauale mitte üksteise kõrvale, vaid diagonaalsete kettidena, et odal oleks mugav nende vahel liikuda. Vaatasin, et suurem jagu nuppe, mille ma peale olin pannud, olid laua aukudest uuesti välja tulnud. Ütlesin, et siis tuleb võistelda, kes jõuab rohkem nuppe peale panna. Piibuga mängisin ükskord Fischeri malet nii, et nuppude pealepaneku aega mõõtsime ka kellaga. Vaatasin, et Piip on praegu ka siin. Ütlesin, et mängisime nii, et iga nupu peale panek oli üks käik. Piip ütles, et tema seda ei mäleta.

teisipäev, november 27, 2012

Vaade katuselt

Klassiõdedel oli kombeks teha minust fotosid, kuhu ma nendega koos peale jäin. Neid fotosid tegid nad nii, et mina ei olnud nende lähedalolekust teadlik. Käisin ühes bussipeatuses raamatut lugemas. Selle bussipeatuse juurde oli juba teine klassiõde pannud foto, millele mina selles peatuses raamatuga istudes koos temaga peale jäin. Pildi nimeks oli ta pannud "Koos kuulsusega". Olin jõevees. Läksime koos klassiga matkale. Ronisin ühes seinast üles ja kõndisin mööda katust selle kaugema otsani. Sealt vaatasin alla. All oli kole hoov. Otse minu all vaatas üks kole mees üles ja küsis mult koleda häälega: "Mis siis nüüd saab?" Läksin tagasi. Kui olin jälle seina mööda alla roninud, varises selle trepp kokku, nii et järgmised ei saanud üles minna. Ivo ja Krister hakkasid seina kaevama, et neil üles minek võimalikuks muutuks. Ivo kaevas endale seina sisse uued astmed, mida mööda sai kõndida. Aga Krister kaevas seina sisse käigu, nii et ta kadus käiku. Mina ütlesin, et mina sinna rohkem ei lähe, sest see oli võigas, kuidas mult seal küsiti: "Mis siis nüüd saab?"

*
Istusin tunnis Eriku kõrval. Räägiti, et mõned inimesed peavad ennast asendamatuks, aga teiste korraldatud üritustele tuleb täpselt sama palju inimesi. Mõtlesin, et kui klassikokkutuleku korraldasin mina, siis mõni tuli võibolla sellepärast kohale ja mõni teine jättis sellepärast tulemata. Kiikusin lauaga. Laud kiikus järjest kiiremini. Siis lõpetasin uue hoo andmise. Laud kiikus veel inertsist edasi, aga järjest aeglasemalt. Mõtlesin, et kui laud kiikumise ajal katki läheks, võidaks mind süüdistada, et see on kiikumise tagajärg, kuigi põhjus oleks milleski muus. Õpetaja kirjutas tahvli peale mõned laused. Ta küsis tagumises pingis istujatelt, kas nad neid näevad. Seejärel küsis ta minult, kas mina näen. Mina istusin küll ees, aga ma kandsin prille. Proovisin ette uusi prille. Need olid liiga tugevad. Panin vanad prillid tagasi. Krister ütles vastuseks õpetajale, et õiged diktaatorid ei ole sellised nagu õpetaja kirjeldas. Krister kirjutas tahvlile mõned ebatõesed võrdused, ja ütles, et hoopis sellised, kes selliseid väiteid esitavad. Ta joonistas ka mõned diktaatorite pildid. Krister oli võtnud kodust kaasa seadmeid, millega ta hakkas näitama, kuidas ühte asja valmistatakse. Tema vanematele võibolla seadmete kooli toomine ei meeldinud. Minul ei olnud samasugune iseloom nagu Kristeril. Mina võisin küll kodust asjade kooli toomist kaaluda, aga ei teinud seda teoks. Väljas kõlas pauk. Õpetaja küsis, kas see oli püssipauk. Paistis, et meie kooli juures hakatakse ka tulistama, nagu oli juhtunud juba ühes Tallinna koolis. Õpetaja läks akna peale vaatama. Ta ei kartnud, et siis saab tema pihta sihtida. Või kui sihtima oleks hakatud, oleks ta saanud akna pealt ära minna.

esmaspäev, november 26, 2012

Minu võimed seisnevad lendamises

Kõndisin tänaval. Hakkasin lendama. Mõtlesin, et lendamise järgi teab alati ära, et tegemist on unenäoga, aga ma suudan sellest hoolimata lendamist nautida. Siis hakkasin kartma, et võin ikkagi ärgata. Tõusin järjest kõrgemale õhku. Lossi tänava õppehoone juures tõusin juba katusest kõrgemale. Hakkasin kartma, et kui ma nüüd kukun, siis kukun liiga kõrgelt. Laskusin natuke madalamale ja läksin neljanda korruse aknast sisse. Majas kohtasin tuttavaid, kes selle üle üldse ei imestanud, et ma lennata oskan. Läksin ühte väiksemasse ruumi koridori lõpus. Teadsin, et Helina oli seal seitse aastat luku taga. Sellepärast ma temaga varem tuttavaks ei saanudki, vaid alles tema välja pääsemise järel. Nüüd pandi minu tagant ka uks lukku. Pidin ka seal seitse aastat luku taga olema. Olin pettunud ja pidasin seda aega liiga pikaks. Surusin vastu seinu, et kas need annavad järele. Siis tuli mulle meelde, et minu võimed seisnevad lendamises. Tõusin jälle lendu, nii et ruumil tuli lagi pealt ja pääsesin vabaks. Helina ei olnud kohe sellise võimaluse peale tulnud. Lendasin nüüd veel kõrgemale kui enne, nii et Tartu linn paistis all järjest väiksemana. Lendasin kosmosesse. Mõtlesin, et seal ma olen nii kõrgel, et Maakera külgetõmbejõud enam ei mõju ja kukkumist pole rohkem karta. Aga hakkasin kartma, et kosmiline kiirgus võib mind hävitada.

*
Lahkusin ühest majast. Varsti läksin sinna tagasi. Nägin, et põranda lähedal kuumavee kraan jookseb. Tahtsin seda kinni keerata, aga isa ütles, et ta pani selle meelega jooksma. Istusin kahe tüdruku taga. Üks kaebas, et ma ei räägi nendega. Teine vastas, et räägin küll, ma kirjutan nendest pärast blogis. Läksin oma kooli. Seal oli koridori lõpus kahe viimase klassiukse ees koli. Tõstsin selle eest ja läksin inglise keele tundi. Ise olin kooli lõpetanud. Küsisin õpetajalt, kas ma võin seda tundi kuulama jääda, ma ei sekku sellesse, vaid ainult kuulan. Lootsin tunni kuulamise abil parandada oma hääldusoskust. Õpetaja ütles, et minu tundi jäämist ei saa lubada. Seejärel ütles ta midagi, millest ma ei saanud aru, kas ta mõtles ümber või mitte. Seetõttu ütlesin hea küll ja läksin klassist välja. Üks tüdruk tõusis püsti ja pani rinnad ukse vahele, et ma ei saaks seda sulgeda. Lükkasin ta eemale ja sulgesin ikkagi. Mõtlesin, et katsetan teise inglise keele õpetajaga, võibolla tema lubab oma tundi kuulata.

*
Jõudsin tänaval järele oma vaenlasele. Ta rääkis mulle ebameeldivaid uudiseid. Tema eesmärk oli, et ma selle peale kella vaataks, aga ma ei vaadanud. Ta ütles, et läheb Bondi-filmi vaatama. Bond olin mina. Seetõttu küsisin, kas kunstilist Bondi-filmi. Minu kohta oli olemas ka dokumentaalfilme. See, kellega ma tänaval koos kõndisin, oli Porthos. Näidati, kuidas tema teener Grimaud majas üksi meie saabumist ootab. Ta rääkis, et inimesed kirjutavad nii ja nii. Ta arvas, et nii kirjutan mina. Grimaudil oli vastik nägu. Kaamera näitas, et eriti vastikud on tema hambad. Kui meie kohale jõudsime, läks Porthos koridori eelviimasest uksest oma tuppa. Mina läksin viimasest uksest ühe naise tuppa. Teener tuli uksele teatama, et Porthos ootab mind teises ruumis. Mõtlesin, et naise toast lähen tema teenijanna tuppa. Aga naisel võis teenijannat varsti vaja minna ja siis ta võis minu sealoleku avastada.

Rooma ajalugu

Lugesin viimasest "Sirbist" J. Lahe arvustust M. Õuna raamatule "Rooma Üliriik sõdades". Arvustaja peab raamatu sõjaajaloolist põhiosa asjatundlikuks, aga keskendub sellele, kuidas on käsitletud sõjaajaloo üldajaloolist tausta, mille suhtes arvustus on väga kriitiline. Eelkõige seetõttu, et raamatu kirjutamisel on selles osas kasutatud vananenud kirjandust.

Eesti keeles polevat ühtegi head Rooma ajaloo üldkäsitlust, sest Kanni "Üldine ajalugu" ja Maškini "Vana-Rooma ajalugu" olevat lootusetult aegunud. Hea raamat olevat "Vana-Rooma inimene". Nende kolme raamatuga olen ma tuttav. "Üldine ajalugu" võib küll olla faktide osas vananenud ja ekslik, aga see on endiselt raamat, kust saab ülevaate maailma ajaloost kui tervikust, millist pole hiljem välja antud. Maškini raamat oli vähemalt aastal 1996 veel üliõpilastele kohustuslik ja sealt sai ülevaate Rooma ajaloost kui tervikust. "Vana-Rooma inimene" on raamat edasijõudnutele või neile, kes ei tahagi ajaloo kronoloogilisest ülesehitusest midagi teada. J. Kivimäe kasutas oma loengutes korduvalt võrdlust, et ajalugu on nagu tort, mida saab avada viilude kaupa või kihtide kaupa - ajaloo puhul perioodide või maade kaupa. "Vana-Rooma inimene" ja teised sellesse sarja kuuluvad raamatud kasutavad veel kolmandat teed - kirjutavad ajaloost elukutsete kaupa. Seega on see sotsiaalajalugu. Magistriõppe seminaris räägiti, et sotsiaalajaloolaste teke sai võimalikuks tänu sellele, et poliitilise ajalooga oli juba palju tegeletud. "Vana-Rooma inimene" ei selgita, kes oli Caesar, vaid laused Caesari kohta on üle kogu raamatu laiali. Võib küll nõuda, et uue raamatu kirjutaja kasutaks võõrkeelset kirjandust, aga seda ei pea tegema inimene, kes ei ole ajaloolane, vaid huvitub ajaloost ainult muude asjade hulgas.

Lahe järgi ei saa Rooma varast ajalugu rekonstrueerida Rooma enda ajaloolaste kirja pandu järgi, vaid arheoloogiliste uuringute abil. Ma siiski ei usu, et müüdid põhineksid sada protsenti fantaasial, sest on teada, et Schliemann leidiski eepose teksti järgi Trooja üles. H. Sepp on kirjutanud, kuidas eesti rahvamälestustes sai väejuht Pontus de la Gardiest sajanditega hiiglane Jaak Lagadis, aga kõige aluseks olid siiski reaalsed ajaloolised sündmused. Inimeste fantaasia on piiratud ja nad ei ole läbinisti valelikud. Ka ilukirjanduslike raamatute tagant võib otsida reaalseid sündmusi või mõjutusi.

pühapäev, november 25, 2012

Laagrisse jõudmine

Kirjutasin Helinale kirja. Eelmine kord olin kirjutanud kirjale mustandi, aga täna tahtsin kirjutada spontaansemalt. Helina elas minu maja kaugemas otsas. Tahtsin viia kirja tema postkasti, aga ei teadnud, kuidas ma trepikotta sisse saan. Võibolla tuli lasta uksekella.

*
Mängisime kooli õuel jalgpalli. Ühel hetkel sattus pall möödakäija jala ette. Ta tegi jalaga kõndimisliigutuse, aga see mõjus nagu täpne löök. Üks pool kogu aeg ründas, aga teine oli punktiga ees. Siis sai ka ründav pool ühe punkti ja seis oli nüüd 1:1. Sain sageli vastase värava all hea söödu, aga ei saanud pallile pihta. Mul oli täpsusest puudus nii jalgpallis kui ka males.

*
Lõikasin karvu lühemaks. Mul oli kõrvade kõrvalt juuste alumine osa heledaks läinud ja neid kohti oli kahju lõigata. Lõikasin ainult osaliselt, nii et heledat juust jäi ka alles. Minu meelest mul ei olnud juuksed läinud osaliselt halliks, vaid blondiks tagasi nagu lapsepõlves.

*
Jõudsime laagrisse. Ma ei olnud fotoaparaati kaasa võtnud, sest seekord tuli laagrisse ka pätte, kes oleks ta ära lõhkunud. Läksime oma tuppa. Seinaäärse voodi võttis endale T. Õunmaa. Ütlesin, et teeme jälle nii nagu ükskord, et tema saab seinaäärse voodi ja mina ukse juures oleva. Ukse pool oli kahe poolega voodi. Panin oma koti selle uksepoolsesse poolde. Teise poolde pani oma koti üks tüdruk. Tal võis seda teha lubada, sest voodi oli piisavalt lai ja me poleks üksteist seganud. Aga minu poolde pani oma koti veel üks poiss, sellest välja tegemata, et mina olin juba koha välja valinud. Ja üks kolmas poiss istus ka sinna. Moonutasin kätega ta nägu ja küsisin, kas nüüd aitab. Üks laagri juhtkonda kuuluv mees kirjutas tahvlile teemad, millel meie pidime kirjutama. Üks noortest kaebas, et need on etteantud teemad. Mina ei hakanud tahvlile üldse vaatama, sest ma oskasin ilma õpetamata oma teemadel ka kirjutada.

Lilled pimedas toas


laupäev, november 24, 2012

Kolm vaasi


Loomakaunistustega trepp

Kirjutasin ühele võrguleheküljele kommentaari. Vennad keelasid, et ma ei tohi oma nime all kirjutada, selle arvutiga tohib kirjutada ainult Lina ja veel kahe sarnase nime all, muidu tuleb rike. Vastasin, et ma olen sellega muude nimede all kirjutanud, aga midagi pole juhtunud. Henn pahandas minuga edasi. Ütlesin, et ta annaks mulle kolm korraldust ja ma ka täidan need. Kui ta oli kolm korraldust andnud, siis selgitasin, milliseid ma neist saan täita ja milliseid mitte. Üks korraldus oli, et ma loeks kokaraamatust mõne retsepti läbi. Seda lubasin teha.

*
Näidati fotosid. Öeldi, et igaüks paneks kirja, milliseid fotosid ta endale paljundada lasta soovib. Mõtlesin, et neid fotosid, millel ma ise peal olen, lasen teha kaks eksemplari, et üks eksemplar kellelegi edasi anda. Muid fotosid soovin üks eksemplar. Ühel fotol olin ma väga noorelt. Seda soovisin ka üks eksemplar. Toomas hakkas minu vesivärvidega vesivärvikarbi seni puhta poole põhja värvima. Ise ta samal ajal pahandas minuga. Vastasin, et ma ei ole nii halb inimene, kui ta räägib, ta ei pane tähele, et ma luban tal oma vesivärve kasutada. Uks suure toa ja esiku vahel pandi kinni. Ütlesin, et see peab lahti olema, sest Toomas tahab muusikat kuulata. Tõusin püsti, aga ma ei saanud hästi kõndida, sest üks jalg tundus halvatud olevat. Olime ühes majas. Mõtlesin, et kui ma arsti vastuvõtult lahkun, siis surun ta kätt. Aga ma ei tea, kas see on kombeks. Kui ruumis on erinevast soost inimesi, siis surun ainult naiste kätt. Kui inimesi on ruumis palju, siis ei suru kellelgi. Üks kauge naissugulane kiitis, et Klaus räägib naerunäoga. Klaus oli kiitnud võid. Olime laevareisil. Mõtlesin, et teiste jaoks on reisimine lihtsalt nauditav. Aga minu jaoks sõltub see, kas hetk on nauditav või mitte, sellest, milline närviseisund juhtub parajasti olema. Olime ühes majas. Läksin trepist üles. Trepp oli loomakaunistustega. Tahtsin minna läbi ühe koridori, aga tee peal seisid inimesed ees. Tuli minna teist teed.

*
Hakkasin võtma postkastist ajalehti. Ütlesin, et mul on ju käsi võõras postkastis. Meie postkastide asukohta oli muudetud ja ma ei saanud enam uut selgeks. Võtsin teisest kastist posti välja. Vaatasin peale ja ütlesin, et ikkagi ma võtsin valest kastist. Millisest täpselt? Leidsin selle kasti üles ja lasin posti sinna tagasi. Üks naaber seisis kõrval. Kui ta oli selle postkasti omanik, siis ta mõtles ilmselt, et ma varastasin meelega. Ütlesin, et meie postkastist on posti varastatud. Nüüd võis naaber minust veel halvemale arvamusele sattuda, et ma pean varastamist normaalseks.

*
Raamatu "Kümme aastat hiljem" viimases peatükis vastas d'Artagnan kellegi küsimusele: "Prantsusmaa marssaliks loomulikult". Küsimus oli vist, kelleks ta tahab saada. Või oli see, kelleks saamisest kiri talle teatas. Järgnes jutustaja lause: "Möödus 47 aastat." Alles 47 aastat hiljem sai ta Prantsusmaa marssali tiitli kätte, kui ta läks sõjakäigule Hollandi vastu. Aga kohe sõjakõigu algul tabas teda suurtükikuul. Tema viimased sõnad olid: "Hüvasti Athos ja Porthos, jää igavesti jumalaga Aramis." Loogilisem oleks olnud, kui ta oleks pöördunud niimoodi kellegi lapsepõlvest tuttava poole. Aga kuna autor tema lapsepõlvest ei kirjutanud, siis ta pani selle asemel tema suhu raamatu tegelaste nimed.

reede, november 23, 2012

Pole aega und rikkuda

Ka sel nädalal ei olnud aega malet mängida ega teiste tulemusi uurima minna. Ühel päeval ainult vaatasin Kärneri raamatust ühe lühipartii. Kui klubis käimiseks aega ei ole, ei pea ühelgi nädalapäeval unerohtu võtma. Muidu hommikuse turniiri puhul tuleb võtta enne mängu ja õhtuse korral pärast mängu. Malega olen sel nädalal tegelenud kõige rohkem vastavateemalistes unenägudes. Maleblogi olen ka vaadanud.

Vulgaarne raamat

Rääkisin, et Keres ei tulnud küll maailmameistriks, aga temasse suhtuti nagu maailmameistrisse. 1980. aastatel ei olnud tema populaarsus veel langenud. Ta suri aastal 1975. Vend lasi mõnedel peadel suuremaks kasvada. Üks pea kasvas hiigelsuureks, nii et see venda ennast hirmutas. Hakkasin pea eest põgenema. Vennale tehti lõpp peale. Lootsin, et hiljem ta taastatakse. Põgenesin pea eest võsa vahel. Jõudsin ühele Tartu vähetuntud tänavale. Seal oli valida kahe suuna vahel, kust edasi minna. Ühes suunas läks kitsas käik. Seda mööda olin läinud lapsena, aga nüüd enam ei mahtunud. Seetõttu läksin sisse suuremast hooviväravast. Ei olnud eriti oodata, et mind siit otsima tuldaks. Ja istusin veel rea kaugemasse otsa, nii et kui olekski otsima tuldud, oleks teised inimesed mind ära varjanud.

*
Tulime rongi pealt. Vend läks otse üle raudtee ja läbi jaamahoone. Mina tahtsin minna tunnelist. Kõigepealt tahtsin jopiluku kinni saada. Nägin, et tunnelisse sõitis üks auto, mis liikus mööda treppe. Jopi luku kinni saamine võttis mul tükk aega. Lõpuks sain ta kinni ja kõndisin läbi tunneli. Arvasin, et venda ma enam ei leia. Aga ta ootas mind siiski teisel pool jaamahoonet.

*
Ülikoolis tuli täita üks paber. Sellele tuli märkida kõik asjad, mille eest on saadud ainepunkte. Märkisin esimesele reale ainepunktide summa. Oli karta, et see summa liidetakse üksikute kursuste ainepunktidega kokku. Seetõttu otsustasin panna esimese rea arvu sulgudesse. Aga olin ta juba pannud. Panin ta nüüd veel ka rohelistesse sulgudesse. Paberil tuli vastata küsimustele. Küsimused olid vene keeles. Vend küsis ühe küsimuse tõlget. Selgitasin, et see tähendab, et küsitakse, kas teine aasta läheb esimesest rutem. Minu vastus oli, et võib minna rutem, sest asjad juba korduvad. Teiselt poolt võib teisel aastal esimesest rohkem õppida, kui leiutab paremaid meetodeid. Kõige lõppu mõtlesin kirjutada protesti, et miks ei ole küsimused eesti keeles. Aga sellest oleks võidud ülikoolis järeldada, et minu võõrkeele oskus on halb. Võibolla oleks pidanud sõnade tähendusi sõnaraamatust kontrollima, muidu ma võisin mõnest küsimusest mööda vastata.

*
Kuulsin tänaval pealt ühtede tüdrukute jutuajamist. Tuli juttu küpsest õunast. Ühel tüdrukul tekkis selle peale assotsiatsioon ja ta ütles kareldes, et ta ei ole veel armastuseküps. Talle ei saanud sellist lauset pahaks panna, sest filmides kogu aeg sisendati inimestele, et elu keerlebki ümber armastuse. Mõtlesin kirjutada, et osad inimesed usuvad, et elu on selline, nagu filmides. Aga mina usun, et selline, nagu ma ülikoolis õppinud olen.

*
Kõndisin koos klassivennaga mööda tänavat. Meenutasin, et ükskord ta ütles, et ma olen kulak. Nüüd ta vastas, et ma olen kulaku poeg. Seda ei oleks ta pidanud ütlema, sest minu isa oli tahetud represseerida. Algul roomasime, nagu olin teinud ka üksi tänaval liikudes, aga lõpuks tõusime püsti ja otsustasime minna edasi kõndides. Ühe maja juures jooksis klassivend mult kangialuse kaudu eest. Jooksin järele, aga teisel pool maja teda enam ei leidnud. Ta oli arvatavasti ümber maja nurga tagasi keeranud. Mina ei keeranud, vaid jätkasin kõndimist endises suunas. Klassivend jooksis mult arvatavasti sellepärast eest ära, et jutt lõppes otsa. Aga ta oleks võinud pingutada ja uusi teemasid välja mõelda. Pärast järgmisele tänavale keeramist tuli mehele naine selja tagant kallale. Naine pani mehele jala ette, nii et mees kukkus kõhuli. Naine ronis talle selga ja hakkas vägistama. Teised inimesed tänaval jäid seisma ja kiitsid naist, et tubli. Naine oli just avaldanud maailma esimese raamatu. Aga see ei olnud mingi hea raamat, vaid vulgaarne. Naine pigistas oma raamatust üle müüri väljaheiteid. Seejärel viskas ta väljaheidetehunnikusse mehe laiba. Oma laiba kukutas ta ka sinna. Tema lapsed jäid toitjata. Mees läks botaanikaaeda, kus oli trükikoda. Ta tahtis vastuseks naise raamatule trükkida oma raamatut. Raamatusse tahtis ta panna noote. Ta oskas vist noote kirjutada. Mina oli proovinud seda selgeks saada, aga mul ei olnud selle jaoks annet, nii et parem oleks olnud üldse mitte proovida. Kõlas muusika. Sain aru, et laulja hääl läheb kaks korda järjest üles, aga ma ei saanud aru, mitme noodi võrra. Nootidega muusika üles märkimine oli võimalik vist sellepärast, et inimene ei olnud võimeline vahepealseid hääli kuuldavale tooma.

neljapäev, november 22, 2012

Laps näitab kuud

Villem on õppinud selgeks ilusa sõna - kuu. Näitasin talle arvutist enda tehtud fotosid, ja ta leidis mitmelt kuu. Paaril pildil oli tegelikult vikerkaar, ühel lihtsalt pilved, mõnel joonistatud või maalitud taevakeha, ühel ka ehtne kuu. Nendest piltidest, kus oligi kuu, näitas Villem õiget punkti. Mõned tunnid hiljem olevat ta näidanud pimeda arvutitoa ust ja öelnud veelkord: "Kuu!"

Seisu kordumine

Rühm inimesi ootas arsti vastuvõttu, et kindlaks teha, kas meil on üks haigus. Mina pidin minema ühe tüdrukuga korraga samasse kabinetti. Aga vastuvõtt lükati edasi ja pidime teisel päeval tagasi tulema. Arst ütles, et siis ta teeb meile mälutesti, et näitab meile mõnesid pilte ja meie peame pärast ütlema, mille pildid meil meelde jäid. Leidsin, et selle testiga ma võin halva tulemuse saada, aga tegelikult on mul hea mälu, kui mul unenäod meelde jäävad. Või kui mul praegu meelde jäi, millised kujutlused mul tekkisid, mis pilte võidakse näidata - porgandit ja muud sellist -, siis mul võib ka see meelde jääda, kui neid pilte päriselt näidatakse. Öösel hakkas see psühholoog meiega magamistoas vestlema. Ta ütles midagi kõigi kolme toas oleva voodi kohta. Minu voodi kohta ütles ta, et selles toimuv teda ei huvita. Räägiti, et Tartusse ehitatakse nii kõrge mägi, et selle tipus on jää. Küsiti, kust nii kõrge mäe jaoks mulda saadakse. Vastus oli, et kaitsekraavist. See vestlus oli vajalik, et valmistada ette meie korteri Kaplinskile üleandmist. Psühholoog palus mul võrrelda Kaplinskit ja meie perekonda. Ütlesin, et Kaplinski on liberaalsemate vaadetega.

*
Hakkasime mööda Räpina maanteed Tartust välja sõitma. Mõtlesin, et näen seda kujutluses asfaltteena, aga tegelikult neil sajanditel ei olnud veel asfalti leiutatud ja tee oli kitsam. Näidiseid, millised olid tolleaegsete teede jupid, sai vist vaadata maanteemuuseumis. Nägin, kuidas teelt tõusid tolmupilved. Võis sõita ka vett mööda. Maantee kõrval oli Pihkva järv. Aga kalda ääres oli ta vist laevaga sõitmiseks liiga madal. Jõudsime Paidesse. Helmile olid meeldinud minu varasemad luuletused ja ta luges minu blogist uusi luuletusi ette. Muid sissekandeid ta ei lugenud. Aga paistis, et uued luuletused olid halvemad, sest teistel laua ääres istujatel läksid näod süngeks. Helmi ütles, et üks meie noor sugulane on nii andekas, et annab kaheaastasena teistele lastele matemaatikatunde.

*
Mul ei olnud blogis midagi uut male kohta kirjutada. Seetõttu kirjutasin mälu järgi üles ühe vana mängu. Kui olin kirjutamise lõpetanud, hakkasin kahtlustama, et olin ta üles kirjutanud juba siis, kui ta oli veel värske. Ja mulle tuli meelde, et nüüd kirjutades ma olin osa käike vahele jätnud. Seis sellest ei muutunud, aga vahepeal oli olnud üks keeruline variant, millest jõuti korduvasse seisu, kust alates ma olin järgnevad käigud kirja pannud. Just selle vahele jäänud lõigu pärast oli seda mängu nimetatud gigantide mänguks. Kuigi Rei oli öelnud, et see on tüüpiline malepartii. Võibolla nuppude asend küll kordus, aga vahepealse lõiguta jäi lauale ka muid nuppe, mis ei läinud vahetusse. Kui vahele jäänud lõik oleks ka kirjas olnud, siis oleks seis kordunud kolm korda. Mängu ajal olin seisu kordumisele tähelepanu juhtinud ja viiki taotlenud. Aga minu vastane Okas oli viidanud ühele FIDE deklaratsioonile, et selle järgi sellistel juhtumitel viiki ei anta. Nüüd kohtusin Okasega uuesti ja meenutasin, et meie mängus kordus seis kolm korda, aga mitte sama poole käigul olles. Klaus hakkas seda seisu analüüsima. Aga ta ei pannud lauale ettureid. Küsisin, kuidas ta ilma etturiteta analüüsib, kui ettur muutub kõige tähtsamaks nupuks. Klaus küsis, mis oleks saanud siis, kui oleks löödud ettur b7. Vastasin, et seda käiku vaadati mängu ajal ka. Selle järel oleks löödud vanker ja ka teisel vankril poleks pääsu olnud. Klaus näitas, et asi on keerulisem.

kolmapäev, november 21, 2012


Võitude saladused

Vaatasin Hennu fotoalbumit. Henn ütles, et ta on teinud nii palju fotosid, et see väsitab teda ära. Mõtlesin, et minuga seda ei juhtu, sest ma pildistan ainult huvitavaid asju. Kui naisi pildistada, ei tohi neid fotosid säilitada fotoaparaadis. Mõtlesin, milliseid pilte neist võiks teha. Olin saanud võistlustel ühe tugeva maletaja vastu hea tulemuse. Ma ei olnud enam kindel, kas vastane oli Metsalu või Tuul. Vaatasin, et olen oma blogis kirjutanud, et mängu kirjeldamine jääb maleblogis vastase ülesandeks. Ma ei mäletanud, et ma oleks seda kirjutanud, sest ma olin teinud seda juba võistluste ajal. Vastane nähtavasti just minu sissekande tõttu ei olnud sellest turniirist kirjutanud. Sven ütles, et ma saan sageli tugevate mängijate vastu häid tulemusi. Varem olin võitnud Oldet. Vastasin, et see on loomulik, sest ma olen malet õppinud ja mul on ka muude asjade kohta suured teadmised, nii et ma tean, milliseid muid teadmisi võidu huvides rakendada. Läksin kooli söökla trepist üles. Fuajeesse jõudes tuli minu juurde röövel, haaras mul portfelli käest ja jooksis sellega majast välja. Röövimine oli seotud selle jutuga, mida ma Svenile rääkisin. Röövlid pidid olema maletajad, kes tahtsid minu võitude saladusi teada. Teadsin oma unenägude põhjal, kuidas röövel põgeneb. Ta oli jooksnud välja koolimaja eesuksest, seetõttu väljusin mina tagaukse kaudu, sest ta pidi jooksma nüüd maja taha. Jooksin läbi koolimaja taga olevate majade õue. Seal elav naine ütles, et sealtkaudu ei tohi käia. Vastasin, et ma tahan ainult ühte röövlit kätte saada. Öösel kuulsin läbi une, et Henn räägib minust Tõnule. Nõudsin, et ta ei tohi minust rohkem rääkida. Tõusin üles ja vaatasin riiuli taha. Leidsin oma portfelli sealt. Röövel oli kindlasti Sven ja nüüd ta oli portfelli tagasi toonud. Kehalise kasvatuse riiete kilekott oli pandud portfelli. Mina neid üksteise sisse kunagi ei pannud. Ühele portfellis olevale paberile oli Sven kirjutanud, et L. Õunmaa on ka avanguid õppinud ja võitis ühel turniiril mitut tugevat vastast, sealhulgas Oldet. Läksin kooli. Krister ja Erik tulid minu juurde. Erik tegi mulle süsti. Küsisin, kas ta tahab mind narkomaaniks muuta. Lõin neile mõlemale vastu pead. Võtsin maast juhtmed ja läksin klassi 102. Seal käis algkooliõpilaste tund. Küsisin õpetajalt, kas tal juhtmeid on vaja. Õpetaja küsis vastu, kas ma ostsin ainult selleks juhtmeid, et oleks põhjus tundi sisse tulla. Vastasin, et mitte sellepärast. Õpetaja tuli minu juurde ja ütles, et ühe juhtme ta võtab. Ta hakkas valget juhet musta küljest lahti harutama. Ütlesin, et valge ma võin anda, aga musta mitte.

teisipäev, november 20, 2012

Säilitame linnalooduse

Seekord võitleb Kulbok jälle õige asja eest, püüdes ära hoida Emajõe vaateplatvormi ehitamise nimel puude langetamist. Ma vajan vaadet puudele ja jõele, mitte vaateplatvormidele. Ma pole kindel, kas need platvormid nende rajajatelegi meeldivad, või tahavad nad lihtsalt näidata, et on midagi korda saatnud. Puulangetajate bürokraatlikes dokumentides sorimine ja nendega võitlemine tekitab võibolla samasuguse emotsiooni. Aga alustasid dokumentide koostajad.

Ei tundnud tikreid ära

Hakati mängima seda mängu, kus nupud pannakse kolmnurkselt malelaua kahte nurka ja vastaste nupud peavad kohad vahetama. Saabusid rahvusvahelise tasemega mängijad. Mul olid selle mängu reeglid uduselt meeles, aga need olid siiski sellised, nagu ma arvasin. Kaheruudulisele diagonaalile pandi odad ja ülejäänud väljadele etturid. Mängida sai üllatavalt sirgjooneliselt. Selles mängus võis ette ära näha, et ei saa enam võita, mille korral üks pool võis alistuda. Aga ei saanud kindel olla, kas seda vaadati õigesti, mistõttu parem oli mängida lõpuni. Lõin maja nurgal ühele mängijale selga. Mind süüdistati talle raskete kehavigastuste tekitamises. Aga kaebama ta esialgu ei läinud. Läksin autode juurde ja vaatasin, milline on see, millega võib ära sõita. Üks auto oli teistest erilisem, see tunduski olevat meie auto. Kõndisin ülikooli õppehoone juurde. Olin teinud proovi pärast teist korda füüsika sisseastumiseksamit. Läksin nüüd eksamitulemusi vaatama. Maja juurde pääsemiseks pidin müürilt alla hüppama. Kohtusin Särgavaga, kes tuli ka eksamihindeid vaatama. Ta küsis, kas ma tahan füüsikat õppima hakata. Vastasin, et ei, ma tegin niisama eksami. Oleks võinud arvata, et teisel korral ilma kordamata eksamit tehes läheb see halvemini kui esimene kord. Aga sain seekord kaks punkti veel rohkem. Nähtavasti olin õppinud eksami tegemisest endast. Olin paremate eksamitegijate hulgas. Aga siis vaatasin, et see ei olegi terve nimekiri, vaid nimekiri ainult nendest, kes juba on füüsika üliõpilased. Seetõttu olin võibolla saanud vähem punkte kui ma algul vaatasin.

*
Tõnu rääkis emale, et oli rubla-ajal pannud palju kopikaid kohvipurki. Ta tahtis nüüd emalt nende eest eurosid. Kui Tõnu ära läks, oli ta võtnud suurema osa kohvipurgis olnud kopikatest kaasa. Mina ütlesin, et kõige rohkem kopikaid panin sinna purki siiski mina. Pillele hakati esimesena taskuraha andma, mulle teisena ja alles seejärel vanuse järjekorras noorematele vendadele. Seetõttu jõudsin mina ajaliselt rohkem raha koguda. Ja mitte ainult ajaliselt, vaid kui Tõnule raha anti, siis ta ostis selle eest jäätist, aga mina hoidsin raha alles. Ja kui krooniaeg tuli, siis ostsin veel Klausilt kopikaid juurde, sest tol ajal aeti vaseäri. Mõtlesin, et kui mulle raha andma hakati, olin ma tegelikult vanem kui vennad seda saama hakates. Lamasin voodis. Üks vend tõusis teisest voodist üles ja läks toast välja. Sealt voodist tahtis ka üks tüdruk üles tõusta, aga ei tahtnud minu nähes ilma riieteta teki alt välja tulla. Kui olin tema poole seljaga, tuli ta välja ja pani riided selga. Ükskord oli Helina mulle head naistepäeva soovinud. Et midagi vastata, olin vastanud, et mina naistepäeva ei tähista. Seepeale oli üks mees süüdistama hakanud, et mina olevat Helinat selle eest mõnitanud, et ta mulle head naistepäeva soovis. Praegu olid laua peal mingid marjad. Küsisin, mis marjad need on. Selgus, et tikrid. Küsisin, mis tikrisort see on, et ma marjade liigist aru ei saanud. Ütlesin, et ma ei tundnud neid sellepärast ära, et ma ei ole sel suvel veel tikripõõsa juurde saanud. Läksin teise laua juurde, millel olid virnas grammofoniplaadid. Kui neid puudutasin, hakkasid nad ümber minema. Küsisin, kes siin laamendanud on. Ütlesin, et mina täna kogu aeg laamendan, aga ma ei saa aru, miks. Vennal läks üks plaat katki ja see tuli ära visata. Seejuures oli tegemist veel hea plaadiga. Räägiti, et plaatidel on üks serv paksem kui teine, seetõttu tuleb nad panna virna vaheldumisi erinevat pidi, aga siis suureneb oht, et mõni kukub ümbrisest välja.

*
Nägin tuba, mis sarnanes kööktoast koosnevale korterile. Alviine oli sellises korteris elanud. Nii väiksesse korterisse ei saanud palju varandust koguda. Aga Alviinel olid olnud vanaaegne suur raadio, laulikud ja postkaardid. Laulikute järgi sai laulda või laulusõnu lugeda. Aga hiljem andis ta need meile. Suur raadio oli uhkem kui uueaegsed väiksed. Kuigi see oli vanem, ei teinud see halvemat häält. Magasin oma voodis. Teises voodis magas keegi, kellest ma ei saanud aru, kas ta on Henn või Helina. Ta läks esikusse ja ütles: "Simo ja Klaus". Nii sai öelda ainult Helina. Isa tuli minu voodi kõrvale. Ta ütles, et nii palju tekki ei või pea peale panna. Ta võttis mult pea pealt tekki vähemaks. Ronisin voodist välja ja magasin põrandal edasi. Ma ei saanud silmi lahti. Tahtsin vaadata Helina voodi poole ja tegin selle jaoks silmad sõrmedega lahti. Ma ei näinud ikkagi peaaegu midagi, aga Helina hakkas mu pilku kartma.

esmaspäev, november 19, 2012

Rahva tee tarkusele

Lugesin üks päev artiklit hääbuva demokraatia kaitseks. Muuhulgas kirjutati umbes, et kui demokraatia on rahva võim, siis ei ole mõtet populismi halvustada. Selle punktiga ei ole ma nõus, sest demokraatia on minu jaoks positiivse ja populism negatiivse tähendusega sõna. Ladinapärane mõiste populism seostub minu jaoks kreekapärase demagoogiaga. Et demokraatia oleks edukas, peab rahvas olema kõrgeima võimu kandmiseks vajalikul tasemel. Rahvajuht peab püüdma seda taset tõsta ja ka ise edasi areneda. Populistlik poliitik ei püia rahvast kasvatada ega ennast parandada, vaid langeb ise madalamale tasemele, et olla rahvale arusaadav. Kunstis on selle vasteks haltuura.

Laikidega luulekogu

Jung kirjutas, et inimesele on enda parema enesetunde jaoks vaja, et ta oma mõtetest teistele räägiks. Imestasin, et Jung seda kirjutas, sest ta kuulus introvertsesse tüüpi. Magasin pimedas toas oma voodis. Mulle tundus, et minu voodile lähenes keegi võõras, aga ma ei olnud selles kindel. Röökisin kaks korda õudusest. Tundus, et tagatoas on kiirabi. Olime eile käinud kaugemas Eesti osas peol ja see oli nähtavasti isa liiga ära väsitanud. Ema rääkis midagi. Täpselt ei kuulnud, aga ta vist seletas kiirabiarstile, et isa ei joo ennast kunagi purju, ta tarvitas alkoholi ainult peol, mitte kodus. Mul oli vist hiljuti ilmunud uus luulekogu. See oli õhuke ja suure formaadiga. Selles oli iga luuletuse alla märgitud, kes on millist feisbukis laikinud. Kui keegi poeesia listis oli neid kiitnud, ei olnud seda kirja pandud. Aga poeesia listis olidki tavalised inimesed, samal ajal kui feisbukis olid kirjanikud, kelle arvamus oli autoriteetsem. Tahtsin seda raamatut lugeda. Selle oli vist Raun välja andnud, siis ta oli vähem oluline. Ikka tundus, et keegi läheneb minu voodile. Vehkisin õhus voodilauaga, et kui ta tuleb, siis ta sellega pihta saaks. Röökisin kolm korda õudusest.

pühapäev, november 18, 2012

Jaapani ajalugu

William E. Deal. "Keskaeg ja uusaeg Jaapanis". 2009. Tõlkinud Maret Nukke. 710 lk. (Inglise keeles "Handbook to Life in Medieval and Early Modern Japan". 2006.)

Euroopa tsivilisatsioon oli keskajal läbinisti kristlik (väikse juudi lisandiga elanikkonnas), aga Jaapanis on olnud segamini erinevad usud – budism ja šintoism, vähesemal määral ka konfutsianism ja kristlus. Budism ja šintoism võisid olla ühendatud samas inimeses, kristlust on püütud vahepeal keelata. Raamatus on võrreldud ka konfutsianismi ja taoismi, aga pole öeldud, et taoiste oleks elanud Jaapanis. Usuline kirevus võib olla märk sallivusest, aga teiselt poolt võib tähendada sisemisi pingeid.

Jaapani ühiskond jagunes raamatu järgi neljaks klassiks – samuraid, põlluharijad, käsitöölised ja kaupmehed. Võibolla oleks täpsem olnud tõlkida seisus. Euroopa ajaloos igatahes eristatakse seisust ja klassi, klassidest räägitakse rohkem uuema ajaga seoses.

Eelmise raamatu Jaapani kohta lugesin läbi magistriõppe ajal, selleks oli "Fascism, Militarism or Japanism?", mis rääkis Jaapanist 20. sajandi kõige agressiivsema välispoliitika aastatel. Nüüd läbi saanud raamatus kirjeldatakse vastupidi Jaapani isolatsiooniaastaid. Kui Eestis oli keskaeg hansakaubanduse ajaks ja uusajal toimus selles osas tagasiminek, siis selle sarnaselt hakati Jaapanis uusajal keskajaga võrreldes reisimist ja väliskaubandust piirama. Isolatsioon sai läbi aastal 1854 pärast ameeriklase Perry laevastiku Jaapanisse jõudmist.

Saareline asend ja vahepealne isolatsioonipoliitika on aidanud kaasa, et Jaapanis on olnud vähem epideemiaid kui mujal. Teiselt poolt ei ole seal olnud sellist immuunsuse puudumisest tekkinud katastroofi nagu veelgi rohkem teistest eraldi elanud indiaanlaste puhul. Aga saareline asend ei ole takistanud jaapanlastel erinevaid kultuure sünteesida. Õpitud on nii Euroopast kui ka Hiinast, budismi algkodu oli Indias. Kui Eestis ei peetud Nõukogude ajal vene keelt võõrkeeleks, siis jaapanlastele on selliseks keeleks olnud hiina keel. Jaapani ja hiina keel ei ole küll omavahel suguluses, aga jaapanlased on kasutanud hiina kirja.

Island saab saarelise asendi tõttu lubada endale seda, et tal pole sõjaväge. Inglismaad on meri sissetungide eest kaitsnud, aga ise vallutas ta endale kokku maailma suurima impeeriumi. Jaapani 20. sajandi ajalugu tunneb nii militarismi kui ka sunddemilitariseerituse perioodi. Kui mandril asuv Hiina ehitas enda piirile müüri, siis raamatus vaadeldud ajal Jaapanis uute kindluste ehitamine keelati.

Jaapani kultuur on seotud üksikasjaliste reeglitega, kuidas ühte või teist asja teha. Seal mängisid tähtsat osa kõikvõimalikud koolkonnad erinevates eluvaldkondades. Teetseremoonia reeglite järgi ette valmistamine võis kesta aastaid, oma reeglid on ka harakiri sooritamiseks. Aga hoolimata elu reglementeeritusest ei olnud need reeglid sellised, mis oleks kohustanud näiteks inimesi alati riideid selga panema. Kui islam nõuab mõnel maal näokatte kandmist, siis Jaapanis on rakendatud isegi mõne riideeseme kandmise keelde kindlal inimrühmal.

Raamatu järgi elasid jaapanlased vaadeldud perioodil eurooplastest vanemaks. Seda võib seletada peale epideemiate puudumise ka suurema hügieeniga, mis avaldus puhastusrituaalidena. Ja sellega, et toodud kirjelduste järgi sõid jaapanlased rohkem kui eestlased või prantslased. Aga minu teada elavad jaapanlased tänapäeval ka muudest rahvastest kauem, mida võib seletada nii kõrge majandustaseme kui ka mägedega.

Jaapanlaste kodu kirjeldades öeldakse, et neil oli vähem mööblit kui eurooplastel. Põhjust otse ei nimetata, võib välja lugeda, et need olid emotsionaalset laadi. Aga ma arvan, et üks põhjus oli maavärinaoht.

Suurendatud tähelepanu tundub olevat pööratud Jaapani ja Euroopa sidemetele. Aga kui öeldakse, et Jaapani šogi on Euroopa male sarnane mäng, siis oleks saanud nimetada, et ka male tuli Euroopasse Aasiast, kuigi on siin edasi arenenud, seega on tõenäoliselt šogiga ühise päritoluga.

Raamatut ostes arvasin, et tegemist on tavalise ajaloojutustusega. Aga pealkirja ingliskeelne variant ütleb, et tegemist on käsiraamatuga. Raamat on tõesti kohati entsüklopeedia sarnase ülesehitusega, kus materjali esitatakse märksõnade kaupa. Sellest hoolimata kõlbas ta tervikuna läbi lugeda. Tegin seda paari aasta jooksul jupphaaval.

Kursuse viimased üliõpilased

Suurem osa kursusest oli lõpetanud ülikooli enne mind. Nüüd jõudsin ka mina lõpetamiseni. Üks mulle võõras naisüliõpilane tuli trepil minu juurde ja andis mulle ühe asja, et ma selle teisele naisüliõpilasele edasi annaks. Ta ütles, et see, kellele tuleb anda, ei ole halb inimene. Jõudsin tänaval ühe kõrtsi ukseni, kus istus kolm minu meessoost kursusekaaslast, kes olid kursuse kõige suuremad alkoholitarvitajad. Teised olid ammu ülikooli lõpetanud, aga neil ei olnud see ikka veel õnnestunud. Parajasti pidas õppejõud Laur neile loengut. Üks uksel seisjatest küsis, miks räägib Laur nii ärritunud häälega. Vastus oli, et ta on nende üliõpilastega tuttavaks saanud. Ta oli neile üliõpilastele loenguid pidanud palju aastaid järjest, et nad lõpetamiseks piisavalt targaks saaks. Varem võis oodata, et nad lõpetavad aastaga ülikooli ära, aga nüüd enam nii kiiret lõpetamist loota ei olnud. Neil oli 200 ainepunkti. Teisel tänaval kohtusin Arieliga, kes õppis kehakultuuri. Ta oli ka kaua ülikoolis olnud ja ütles, et tal on 100 ainepunkti. Seletasin talle, et ma tegelen küll kehakultuuriga, ma ainult ei õpi seda ülikoolis.

*
Feisbukis olid toimunud muudatused. See näitas veel ainult multifilme, aga mitte seda, kes need üles oli riputanud. Ütlesin, et multifilmid niisama mind ei huvita. Proovisin, kas sisse logides asi paraneb. Hakkasin sisse logima, aga kõrvalt üks poiss hüüdis, et ta näeb mu parooli. Katkestasin kirjutamise. Tegelikult ta ei näinud parooli, vaid kasutajanime. Feisbuk oli nüüd niimoodi korraldatud, et arvutid olid sinna kogu aeg sisse logitud. Seda ma ei pidanud õigeks, sest mõnda arvutit võis kasutada rohkem kui üks inimene. Varem oli näinud ainult sama päeva sissekandeid, aga nüüd olid erinevate päevade sissekanded kõrvuti tulpadesse mahutatud. Arvutil olid siiski nupud minu sisselogimise jaoks. Erinevatele nuppudele olid kirjutatud osad minu erinevatest kasutajanimedest, et millisega ma tahan sisse logida.

*
Krister rääkis, et igal inimesel on olemas selline hetk, mis teda kummitab, et kuidas ta oleks saanud spordivõistlusel paremini teha. Kristeril oli selleks hetkeks, kui ta oli sõitnud jalgrattaga üle augu. Räägiti, et pärast augu ületamist ta vingerdas ja vingerdas, aga lõpuks ikkagi kukkus. Olime kooli väikses võimlas. Hakati lõuga tõmbama. Olime kooli lõpetanud ja pärast seda polnud teised enam edasi treeninud, mistõttu nad ei jõudnud enam nii palju kordi lõuga tõmmata kui kooliajal. Mõni ei jõudnud enam ühtegi korda tõmmata. Üks arvas, et kui ta käed teist pidi paneb, võibolla siis jõuab. Mina polnud kooli ajal rippes lõuga tõmmata jõudnud, aga pärast olin treeninud ja nüüd jõudsin. Ma polnud siiski kindel, kas ma nii jämeda toruga ka seda teha oskan.

laupäev, november 17, 2012

Edaspidi mõtlen kauem

Loobun eesmärgist kirjutada iga päev kaks blogisissekannet. Edaspidi võib neid tulla osadel päevadel üks. Vähem kirjutama ma ei hakka, aga iga mõtte avaldamise asemel teen osa märkmeid paberile ja valmistan mõne teema paremini ette. Seega läheb blogi ainult paremaks. Ajakirjaniku töö võib nõuda kiirustamist, aga blogijal on vabadus viimistleda ja kirjutada ajalehest paremini.

Signaal polaaralalt

Sõitsime paari kursusekaaslasega jalgratastega. Nad rääkisid, et politsei lubab rattaga sõita ainult õhtul kella kümneni. Ühele tänavapiirile jõudes see kellaaeg saabuski. Läksime edasi jala. Minu kõrvale sõitis rong. Tundus, et ta ei pruugi minust mööda sõita, vaid võib proovida ka mulle otsa keerata. Aga lükkasin ta kepiga kaugemale.

*
Räägiti, millised vägivaldsed valitsused erinevates Aafrika riikides on. Ühe Aafrika riigi väed olid teise sisse tunginud ja seal julma korra kehtestanud. Põlisrahva liikmed pidid iga päev läbi lasketiiru jooksma ja okupandid tulistasid nende suunas. Vahel ei saadud pihta ja nii mõni inimene pääses. Aga põlisrahvas paistis olevat alandlik ja minevat rõõmuga kuulide ette. Hakkasime sellise korra vastu võitlema. Meie eestvedaja juhendas, et me peidaks ennast ukse taha. Kui kaks tulistajat uksest sisse tulid, viskasime nad aknast välja. Järgmisel päeval tulid kaks järgmist tulistajat ja viskasime ka nemad. Meie eestvedaja ütles, et kolmandal päeval see meetod enam ei tööta, siis me ei tohi ukse tagant välja tulla. Kolmandal päeval tuligi vigadest õppinud tulistajaid kaheksa korraga. Nad ründasid kõiki ruumis olijaid, kes ei olnud ukse taga. Lõpuks ütlesime tulistajatele, et läheme poodi. Poest tõime neile mürki, mille nad ära sõid. Kolmandal päeval said vist osad vastuhakkajatest surma, aga üks jäi ellu.

*
Vaatasin oma arvutipostkasti seadeid. Seal pakuti mingit supermaskeerijat. Selgus, et kõikidel minu saadetud kirjadel on järjekorranumber, aga selle maskeerijaga saab numbri ära muuta. Muidu oleks inimesed teada saanud, mitu kirja ma neile kirjutamiste vahel veel saadan. Mulle tuli postkasti ingliskeelne spämm. Tahtsin seda ära kustutada. Aga peatusin, sest vaatasin, et saatja nimi meenutab Helina nime. Võibolla see oli tema nimi võõrkeeles ja see ei olnudki spämm. Postkasti vasakus servas oli maailmakaart, millelt oli näha, kus riigis teised asuvad, kellel postkast lahti on. Helina tuluke põles polaaralal. Vahepeal põles see Kanadas, vahepeal Aafrikas ja vahepeal Lõuna-Ameerikas, väikeste vahedega. Võibolla ta ei olnud tegelikult neil maadel, vaid oli kirjutanud programmi, millega sai tulukese asukohta muuta. Või hüppas tuluke ühelt mandrilt teisele sellepärast, et Helina ei asunudki maismaal, vaid nende mandrite vahel Atlandi ookeanil.

reede, november 16, 2012

Ajapuudus hoiab ära ajapuudused malekellal

Ei tea, kui palju aasta viimastel kuudel aega malet mängida on. Eile ei olnud aega, sest hoidsin vennapoega, ja täna sellepärast, et tuli alustada raamatu korrektuuri lugemist.

Rootsi sõjaline olukord

Läksin Paides arsti juurde. Ta ravis mul jala pealt haava. Minu arstikaart oli Tartus. Paide arst ei saanud vaadata, mis sinna on kirjutatud. Ta küsis, kas mul on Tartus teetanuse vaktsiin tehtud. Vastasin, et ma hiljuti tegin. Hoolimata sellest vastusest tegi Paide arst uuesti. Hakkasin kahtlema, kas mulle oli Tartus tehtud teetanuse või marutõve vaktsiini. Aga see pidi olema siiski teetanuse oma, sest marutõve oma oleks valmistanud kannatusi. Vennad ütlesid, et kui ühte vaktsiini palju kordi järjest teha, siis saab vastava haiguse kätte. Aga kord nõudis siiski, et vaktsiin tuleb teha mitmes osas aastaste vahedega. Olin Virumaal ja mõtlesin, mis teed Tartusse pääseda. Raske oli mõnda sammu edasi astuda, sest ümberringi oli soo ja igal pool võis sisse vajuda. Aga ajaloost oli teada, et vanasti kaupmehed läbisid selliseid marsruute. Ajaloos ei olnud pikemalt kirjeldatud, kuidas see neil õnnestus. Ütlesin, et kõige parem on minna mööda Narva jõe kallast. Küsisin vendadelt, kas nad teavad, miks. Seletasin, et sellepärast, et jõgi toimib ühtlasi kuivenduskraavina, mis viib vee ära. Jõudsime ühe transpordivahendiga Raplamaale. Üks vend oma pojaga tulid teist liiki transpordivahendiga.

*
Lugesin raamatut. Seal kirjutati, et Eesti ajal ratsutasid ühed eestlased Tallinnast Tartus suunas, sest plaanis oli järgmisel päeval Poolat rünnata. Lisaks Poolale taheti rünnata ka Venemaad. Seega peeti ennast neist riikidest tugevamaks. Ometi oli läinud varsti vastupidi, et hoopis Venemaa sai Eestist jagu. See kirjeldus oli Rootsi aja kohta. Kirjutati, et ei ole teada, miks kasvab Lõuna-Eestis sirelisalusid, võibolla on need istutatud Rootsi kuninga auks. Tahtsin entsüklopeediast kontrollida. Seal võis olla öeldud, et need on kindlasti Rootsi kuninga auks istutatud. Aga tegelikult võis see entsüklopeedia kindel seisukoht olla kirja pandud selle sama raamatu oletusliku järgi. Kirjutati, et Rootsi ähvardas Poolat rünnata, aga sõda jäi ära, sest Poola andis järele. Mujalt teadsin, et just Poola kuningas oli tahtnud oma prestiiži tõstmiseks maid vallutada ja alustas Rootsi vastase liidu loomist, mille tulemusel algas varsti Põhjasõda, kus Rootsi jäi kaotajaks. Siis Poola tahtis võibolla algul sõda vältida, et enne natuke jõudu koguda. Ühe raamatu järgi pidas Rootsi oma kõige suuremateks vaenlasteks Venemaad ja Taanit, mitte Poolat. See raamat ütles, et Rootsi oli enne Põhjasõja algust võimsuse tipul, ja üks, et Rootsi olukord oli täbar. Õppejõud ütles, et Venemaa võit Põhjasõjas ei olnud nii ette kindel kui võiks arvata. Kui Rootsi oli rohkem kui poole oma territooriumist kaotanud, alustas ta Venemaa vastu veel uut sõda, ja selles sõjas läks tal paremini. Mõtlesin, et Venemaa võidu tõenäosus oli Rootsi omast suurem, sest Venemaal oli suurem pindala ja ta sai rohkem vilja külvata. Aga päriselt Venemaa külvipind Rootsi omast suurem ei olnud. Läksin linna. Olin täna maalinud vesivärvidega unenäos nähtud pilti ja selle blogisse riputanud. See koosnes kahest omavahel otsapidi ühendatud mitmevärvilisest ringist, millest väljusid kiired. Mõtlesin, et seda võisin ma unes näha sellepärast, et eile riputasin blogisse sellesarnase foto. Aga kui ma seda oletust kontrollisin, siis sellist fotot blogis siiski ei olnud.

*
Mängisin Tartu Suve viimases voorus Trohheleviga. Mul olid vabaetturid c ja d-liinil. Vaatasin, et c-etturit saan edasi viia, d-etturit mitte. Ootamatult lõppes mäng minu kaotusega. Mul jäi lipp ette. Küsisin natukese aja pärast, mis väljal see juhtus, ma ülejäänud mängu mäletan, aga lõppu mitte. Öeldi, et lipp jäi ette väljal g4. Parandati, et g3. Mul polnud mängu lõpus meeles, et lipud on veel peal. Turniir sai läbi. Keegi ütles, et ma sain kolmanda koha. Kuna tegelikult sain punkte miinus üks nagu tavaliselt, siis võibolla olin kolmas vastaste punktide summa poolest. Rei trükkis tabeli mõnes eksemplaris välja. Sirutasin käe välja, et ühte tabelit endale võtta. Rei ütles, et veel ei saa, ma pean ootama. Ta jagas tabelid kõigepealt kolmele esimesele. Rohkem neid trükitud ei olnudki. Ühed mängijad arutasid, kes tegelikult mitmes on. Tabelisse oli trükitud lisaks tänasele kohale iga nime järele ka selle mängija parim koht selle nimega turniiridel. Tänaste osavõtjate nimekirja lõpus oli nimekiri varasematest osavõtjatest koos nende parima kohaga. Nemad olid ka kandidaadid järgmisele turniirile. Kuna täna oli vähem osavõtjaid kui ühelgi varasemal korral - ainult 45 -, siis oli minu koht täna rekordiliselt kõrge. Kuigi Rei oli lubanud mulle hiljem tabeli anda, paistis ta selle lubaduse unustavat ja rohkem tabeleid juurde ei trükkinud.

neljapäev, november 15, 2012

Õpin viipeid

Üks vennapoeg õpib aeglaselt rääkima ja selle asemel õpetab teistele enda väljamõeldud viipekeelt. Teiste jutust saab ta aru ja näitab nende nimetatud asju näpuga või vastab küsimustele eitusega. Kui ma ütlen talle, et ära pead ära löö, saab ta vist vastupidi aru ja lööb just rusikaga vastu pead. Täna tuli teda hoida pikemalt kui tavaliselt, sest lapsevanematele toodi uusi puid. Lapsehoidmise lõpetasin televiisori vaatamisega. Aga kui filmis relvaga ähvardama hakati, jätsin selle pooleli. Filmis oli paremaid kohti ka, nii et vahepeal naersin. Vennapojaga kuulasime veel makist muusikat. Ta tahab, et teda maki mängimise ajal sülle võetaks, et ta saaks vaadata, kuidas kassett ringi käib. Ühel korral, kui ütlesin, et panen maki mängima, hakkas ta selle juurde jooksma, aga komistas vastu voodinurka ja hakkas nutma. Nuttis täpselt niikaua, kuni ma panin maki ikkagi mängima.

Kaks paljulapselist peret

Ühest arvutist käidi lugemas salajasi lehekülgi endiste Nõukogude liiduvabariikide kohta. Tahtsin seda praegu ka tegema hakata, aga ema ütles, et ühe meetodiga ei tohi vaadata. Selle peale ma ei vaadanud üldse, vaid küsisin, mis meetod see on. Selle maja pererahva liige ütles, et tema majas arvutit ei tarvita, pärast seda kui ta kuulis, et katustel on antennid, mis koondavad arvutitesse kiiri. Pererahvas pani arvutid pärast õues tarvitamist üle aia metsa alla. Minu meelest sealt nende ära varastamine oli veel kergem kui majas asuva arvuti jälgimine. Selle maja aia iga erinev lõik oli erinevate kaunistustega. Öeldi, et selles majas on iga asi oma kohal. Majas tegid inimesed igaüks oma ruumis tööd ja naeratasid üksteisele. Kui tegemist oleks olnud meie perega, siis oleks saanud iga asi oma kohal olla ainult ajutiselt, sest me oleks uusi asju hankinud ja oleks tekkinud ruumipuudus. Käisime sellel perel sageli külas, sest nad oli paljulapselised nagu meiegi. Söögilaud oli kaetud. Hakkasin endale ühte toitu ette lõikama. Aga üks meie pere liige ütles, et veel ei või, ja üks pererahva liige hüüdis samal põhjusel selja tagant minu nime. Jätsin toidu ette tõstmise pooleli. Olin solvunud ja rohkem midagi ei teinud, istusin vaikides. Söögiaja algust ei tulnud veel niipea. See oli usklik perekond ja neil võis süia ainult kindlatel aegadel. Uste peal olid õpetused, kuidas selles majas käituda tuleb. Aga kõik need õpetused olid võõrkeeles. Üks naine hakkas mult midagi Klausi ülikooliõpingute kohta küsima. Vastasin, et Klaus jättis ülikooli pooleli ja pärast astus sinna uuesti. Naine ütles, et Klaus lõpetas täna ülikooli ära. Keegi veel ei tea seda ja see on üllatus.

*
Mängisin maleturniiril. Sain 3 punkti 8 võimalikust. Seejärel mängisin alaealiste maleturniiril. Olin ainuke täiskasvanud osavõtja. Sain 5 punkti 8 võimalikust. Hakkasin hommikul riidesse panema. Kui olin särgi selga pannud, tuldi ja öeldi mulle, et see on vist ühe teise inimese särk. Kontrollides oligi. Ma olin kõik teised riided ka kogemata enda omade asemele tema omad pannud. Ütlesin, et ega ma varastada ei tahtnud. Ma ei teadnud, mille järgi ma enda riided ära tunnen. Aga kui enda särgi leidsin, siis nägin, et see oligi tema omale sarnase mustriga, nii et segiajamisest võis aru saada. Mustrite suurus oli siiski erinev.

*
Külli ulatas Kristerile kamba vihiku, öeldes, et annab selle nüüd tagasi. Ja et Krister võibolla küsib, miks see nende käes oli. Tegelikult oli see vihik minu oma, aga ma ei öelnud midagi. Krister oli selle ükskord varastanud minu ranitsast ja Külli vist omakorda Kristeri ranitsast. Mõtlesin Oudekkile kirjutada, et mitte ainult mina ei andnud talle kamba vihikut tagasi, vaid nüüd üks klassiõde ka andis. Tegin oma sahtli lahti. Seal oli märkmik, mille kaanelt olid tähed juba üsna ära kustunud, aga võis veel välja lugeda "KAMBA VIHIK". See ei olnud vihik, vaid märkmik, aga ma olin Kerstini kamba vihiku eeskujul kirjutanud vihik. Või oli siiski kirjutatud "KAMBA MÄRKMIK". Sellest oli raske aru saada.

*
Kõndisin koos ühe mehega tänaval ringi. Jõudsime Anne tänavat mööda Sõpruse puiesteele. Mees hakkas teist teed samas suunas tagasi minema, aga mina ei läinud temaga koos, vaid ületasin tänava. Tegelikult ma ei kavatsenud seal pikalt kõndida, vaid varsti samuti tagasi pöörata. Mehele võis jääda mulje, et ma tahan siis temast lihtsalt lahti saada. Aga juhul kui ta läks tagasi mööda Pikka tänavat, oleks ma talle järele jõudnud ja me oleks saanud uuesti koos minna. Siis ta oleks ise näinud, et ma ei taha tast lahti saada. Ja juhul kui ta läks tagasi mööda Uut tänavat, siis ta poleks mind Pikal tänaval näinud ja poleks teada saanud, et ma teisel pool Sõpruse puiesteed ainult väikse ringi tegin.

kolmapäev, november 14, 2012

Kuu paistab läbi elu

Väiksed sinised linnud
on kuskil olemas vist.

Siniste lindude lennud
täidavad mõtlemist.

Ja vahel sinised lilled
ja vahel kollane kuu.

Lapsena kuud nägin, millel
oli praegusest selgemalt suu.

Kelleks tahad sa saada?
vahel mult küsiti siis.

Ma tahtsin hoopiski jääda,
aga ei vastanud nii.

Tuuline ärkamine

Tänane unenägu oli eksamiks õppimise teemal. Mul oli vaja materjal ülikooli ajalooeksamiks selgeks saada nelja päevaga. Oli õppimise esimene päev. Mul oli lühike konspekt ja sellest olin välja kirjutanud neli veergu fakte, mis pähe õppida. Arvestasin, et kui kaheksa veergu olen saanud selgeks kaheksatunnise õppepäevaga, siis neli veergu peaks saama rutem. Aga mu õppimisvõime oli langenud. Pärast faktide selgeks õppimist tahtsin veel konspekti lugeda. Eksam pidi tulema uusaja kohta, aga mul olid konspektis faktid peamiselt 20. sajandi kohta. Vennad tahtsid minu õppimise pabereid näha, aga ma ei tahtnud neid näidata. Õhtul ei jäänud ma magama voodis, vaid põrandal voodi kõrval. Olin lootnud kõik neli veergu esimese päevaga selgeks saada, aga olin saanud ainult kolm. Neljanda veeru omandamine võis veel väga palju aega  võtta ja vaevaliselt minna. Mõtlesin, et ma kirjutasin loengus üles ju ainult vähem teada olevaid fakte. Sellepärast need olidki 20. sajandi kohta, samal ajal kui õppejõud rääkis põhiliselt uusajast. See tähendas, et lisaks konspektile pidin lugema veel raamatuid. Kodus oli "Üldine ajalugu", aga see oli vananenud. Võis minna raamatukokku ingliskeelseid raamatuid lugema. Raamatute lugemiseks eriti aega ei jäänud. Loenguid oli pidanud bioloogia õppejõud. Ta oli tulnud neid pidama spetsiaalselt ajaloo üliõpilastele. Ma ei teadnud, kas ma leian selle õppejõu veel üles. Mõtlesin, et võin minna bioloogia osakonda ütlema, et tahan teha seda eksamit, mille loenguid ajaloo üliõpilastele loeti. Kui ärkasin, puhus toas tuul. Käisin toad läbi ja otsisin lahtist akent, aga ei leidnud. Võimalik, et tagatoas siiski õhutati sel ajal tuba, aga sinna segama ma ei läinud.

teisipäev, november 13, 2012

Tahtejõud on anne

Viimases "Sirbis" oli artikkel "Kevade" kirjutamisest. Artikli järgi on isegi Nobeli preemia laureaadi raamatut hästi paljud kirjastused järjest tagasi lükanud. Artikli autori arvates andetu inimene otsib põhjendusi, miks ta ei saa ühte või teist asja teha, aga andekas otsib võimalusi oma mõtete teostamiseks. Ma pole siiski kindel, kas andekus seisneb alati tahtejõus. Kafka romaanid ilmusid postuumselt ja lõpuni kirjutamata kujul, aga see ei tee neid halvemaks. Tahtejõud on üks võimalikest annetest. Muidugi kui keegi kirjutab nii kehva teose, et endale ka ei meeldi, siis ta arvatavasti ei taha seda välja anda. Aga Juhan Liiv on klassik, kuid põletas osa oma luuletusi ära. Võibolla teistele lugejatele oleks tema ära põletatud luuletused rohkem meeldinud kui talle endale. Kui mul oli aastal 2000 depressioon, siis hakkasin enda võimetes kahtlema. Psühholoog ütles, et võimed ei ole kuhugi kadunud, aga neid ei oska hetkel kasutada. Kahtlemise süvenemine käis mul umbes nii, et üks nädal ütlesin, et tahan pärast ülikooli lõpetamist teha lugemise ja kirjutamisega seotud tööd, aga järgmine nädal, et nüüd ma sain aru, et ma ei oska lugeda. Kui olla oma elus varem midagi saavutanud, siis võib sellest raskemal hetkel meenutades abi olla. Depressiooni ajal kirjutasin luuletuse, kus oli rida umbes sõnadega, et kuidas saaksin jälle tõusta tippu ma. Pärast läkski depressioon üle ja ei ole kordunud. Mis ei tähenda, et ma võiks endaga praegu iga koha pealt rahul olla. Või oma tervisega. Ma vähemalt ei arva, et kõik terviseprobleemid oleks inimese süü. Mulle on ühelt poolt usklik kirjutanud, et kõik haigused tulevad hooramisest, teiselt poolt on mulle ühe blogi kommentaarides miinuspunkte antud, kui ma kirjutasin, et osad haigused tulevad pattudest ja osad mitte. Miinuspunktide andjate arvates ei tule ükski. Minu arvates alkoholismi ja suitsetamisega seotud haigused tulevad, kõik mitte. Hiljuti ilmus "Postimehes" artikkel, mis soovitas küll inimestel vähem alkoholi tarvitada, teiselt poolt ütles, et täiesti karske olla on väga raske. Minu jaoks ei ole see seotud mingisuguste raskustega. Võibolla ainult sellega, et ma suhtun kõigisse tarvitajatesse üleolevalt. Aga ma arvan, et inimene peab tundma nii enda tugevaid kui ka nõrku külgi. Kui sissekande alguses oli juttu tahtejõust, siis see on mul enda arvates tugev. Kui ma osa asju tegemata jätan, siis sellepärast, et minu puhul nõuab mõni asi suuremat tahtejõudu kui sama asja tegemine teisel inimesel. Aga mõni asi nõuab ka väiksemat. Ülikoolis eksameid maksimaalsetele hinnetele teha ei olnud mul raske, sest mind õpitav aine huvitaski kõige rohkem. Magistrieksam oli juba natuke raskem ja seal ma maksimaalset hinnet ei saanud. Aga hindamine ei saa nagunii täiesti objektiivne olla. Sama moodi nagu ka mitte enesehinnang. Uku Masing kirjutas, et hindaja on üldse halb asi. Aga Jaan Tõnissoni arvates oli halb jälle ükskõiksus. Tegelikult Tõnisson koolis õppimisega ülepingutamist ei pooldanud ja ei pidanud seda tervislikuks. Aga õigeid puhkamisvõtteid kasutades saab rohkem õppida ja töötada.

Vastane mängis vahepeal teist mängu

Mängisime võistkondlikku malematši Tartu ja ühe välismaa linna vahel. Seal välisriigis räägiti vene keelt. Alustasin mängu oma vastasega. Kui mõned käigud olid tehtud, läksin korraks teise ruumi. Kui tagasi tulin, oli vastane meie mängu seisu kokku lükanud ja alustanud samal laual välkpartiid teise inimesega. Nõudsin kohtunikult, et meie mäng taastataks. Kaotasin mõlemad mängud. Nüüd said võistkonnakaaslased öelda, et nad arvasid kohe, et mind ei tasu võistkonda võtta. Mina leidsin, et ma oleks saanud nuppude kokku lükkamise eest vastasele kaotust nõuda. Läksin trepist alla, väljusin majast ja hakkasin roomama üle autotee. Üks poiss saatis mind. Ta põhjendas saatmist sellega, et ta näeb, et ma olen veel armetum inimene kui tema. Ütlesin, et mina ei ole armetu inimene. Ma küll praegu rooman, aga lõpuks viin ma asjad võidule. Hiljem vaatasin Tulva blogi. Ta oli seal avaldanud oma malepartii ja pannud selle alla ahvi pildi. Laikisin seda pilti. Mõtlesin vabandada, et laikimisvõimalusega kohtades tuleb kohe otsustada, kas laikida või mitte, tegelikult õige otsuse tegemiseks oleks vaja pikemat analüüsi. Ahvi pilt tähendas vist seda, et Tulva oli kedagi ahvinud. Võibolla mitte minu blogis avaldatud partiisid, vaid Vaadeldaja blogis oli avaldatud Olde mäng Alehhini kaitses ja Tulva oli selle eeskujul Alehhini kaitset mänginud. Või tahtis ta öelda, et mina olen Sveni eeskujul Sveni avanguid mängima hakanud.

*
Lamasin voodis. Vennad tulid minu tuppa. Mul oli käes paber, millele olin mõned inimesed joonistanud. Vennad ütlesid, et need inimesed on saunas. Üks vend hakkas pildile inimesi juurde joonsitama. Ütlesin, et ma ei lubanud sellele joonistada. Nüüd võib edasi joonistada, sest pilt on juba rikutud. Üks vend tahtis ühte lasteraamatut lugeda. Aitasin seda riiulist leida.

esmaspäev, november 12, 2012

Edukas hommik

Täna enne tööpäeva alustamist jõudsin vaba aja raamatut lugeda rohkem kui terve pühapäevaga. Eile arvasin, et lisaks loetud tunnile ja veerandile jääb enne magamaminekut veel kaks tundi lugemiseks. Aga siis olin juba nii väsinud, et selle asemel kuulasin kõigepealt raadiot ja seejärel lugesin teist raamatut, mida ei pea meelde jätma ega analüüsima. Täna sain meeldejätmist nõudva raamatu läbi. Sellest ma vast nädala lõpuks kirjutan eraldi sissekande, aga praegu pole aega. Võibolla ma tegin täna asju vales järjekorras, sest kui ma põhitööga alustasin töötas mõte juba aeglasemalt. Vanasõna igatahes ütleb, et enne töö ja pärast lõbu. Kuigi vahel on võibolla just vaja kõigepealt soojaks minna.

Haritud aju ei saa sellest aru

Rong sõitis ette. Aga ta ei peatunud jaamahoone juures, vaid sõitis natuke kaugemale. Jaamahoone juures ootavad inimesed püüdsid juba liikuvale rongile peale hüpata. Jaamahoone valjuhääldajast öeldi, et ärge hüpake liikuvale rongile, muidu uksest mööda hüppajad saavad surma nagu tavaliselt. Raudteejaam andis välja ühte preemiat. Esimestel kordadel oli see läinud kommunistidele, aga aegade muutudes hakati seda andma normaalsetele inimestele. Isale anti ka see preemia. Veduri kohal oli külalisteruum. Isa kui preemia saanu läks sõidu ajal sinna ruumi. Ema tahtis ka minna, aga talle öeldi, et kaks inimest korraga ei mahu. Ühel nooremal naisel lubati sinna minna, sest ta võttis vähem ruumi.

*
Mõtlesin välja luuletust, mille kolmas rida oli:

Haritud aju ei saa sellest aru.

Aga selle reaga tuli ainult neljarealine luuletus. Tahtsin kirjutada kaheksarealist, et oleks tänaval kõndides parem lugeda. Esialgne luuletus oli pealegi sõjaväevastane, aga oli vaja, et osad inimesed sõjaväkke läheks. Mõtlesin välja kaheksarealise luuletuse:

Mina ei anna kunagi alla,
siis mul vaenlane otsas ei talla.
Mina kunagi alla ei anna,
mingeid koormisi mina ei kanna.

Vahel jäätuvad maailma torud,
siis kui võimul on suurimad lorud.
Ükskord jällegi algab sula,
jõhkardi laulud kaua ei kõla.

Kuna ma olin viimasel ajal rohkem luuletusi lugenud, oli tahtmist neid ka rohkem välja mõelda. Ja vahepeal ei olnud ma uusi luuletusi eriti otsinud, aga nüüd otsisin. Sain nüüd blogis poliitikast kirjutamise asemel rohkem luuletusi avaldada, sest Infopartisan enam minu blogile ei viidanud. Olin teel kooli. Nägin, et Tõnu jookseb autotee ja kanali suunas. Jäin seisma, et vaadata, kas ta enne teele astumist vaatab kahele poole. Kui Tõnu oli üle tee jooksnud, roomasin edasi. Kaks poissi läksid must mööda ja naersid, et täna liiguvad nemad minust kiiremini. Roomasin nii, et ei teinud roomamisliigutusi, vaid liikusin edasi iseeneslikult. Kui poisid olid must möödunud, hakkasin kiiremini roomama ja paistis, et varsti lähen omakorda neist poistest mööda. Võidu silla juures roomasin üle autotee. Kui olin kahe suunarea vahelisel saarel, tõusin püsti, sest muidu oleks järgmisest suunareast üle pääsemist oodates jalad eelmisele reale ulatunud. Mõtlesin, et ülejäänud tee kõnningi püsti seistes.

pühapäev, november 11, 2012

Kuhu aeg kaob

Mul oli ikka veel ekslik kujutlus, et pühapäeval jõuab palju raamatut lugeda, maletrenni teha ja keelt õppida. Tegelikult ärkasin hilja üles, lugesin paari listide kaudu tulnud kirja ja paari blogi, saatsin kaks kirja ja vastasin kahele, kirjutasin paremini meeles olnud unenäod üles, sõin kaks korda, pesin kaks korda nõusid ja üks kord pead, siis oli kell juba pool kuus õhtul. Mängisin veel pool tundi muusika saatel rendžut ja alles kell kuus jõudsin raamatu lugemiseni. Kui olin kulutanud lugemisele tund ja veerand ning kaks korda loetava kohta mõtteid üles kirjutanud, läksin välja jalutama, süies enne seda paar väiksemat suutäit. Tagasi jõudsin nüüd. Male ja keeleõppimiseni ma täna ilmselt ei jõua.

Jõulupühal ootamine

Vesi ei voolanud kraanikausist ära. Kui põhjust uurima hakkasin, siis selgus, et äravoolu auk oli täis kartuleid ja muud seesugust. Need oli sinna pannud Helena. Ta eesmärk oligi vist, et vesi ära ei voolaks.

*
Mängisin Ponziani avangut. Vorobjov ütles, et see on see avang, mida tema isa mängis. Tema isa oli Voon. Voon oli mulle ükskord ühe seisu kohta rääkinud, et seda analüüsis ta 20 aastat tagasi. Olin imestanud, et tal see nii kaua meeles seisis. Aga nüüd oli sellest rääkimisest ka 20 aastat möödas ja see oli mul endal ka meeles.

*
Oli jõuluaupäev ja toimus jõulupidu. Klassikaaslased ütlesid, et järgmisel päeval nad tulevad minu koju klassikokkutulekut pidama. See oleks olnud teine minu korraldatud klassikokkutulek. Eelmine oli olnud aasta varem. Järgmisel hommikul esimesel jõulupühal tõusin pimedas üles, aga klassikaaslasi ei saabunud. Perekonna liikmeid istus küll palju peolauas. Võibolla klassikaaslased olid eeldanud, et ma saadan kokkutuleku ajaks perekonnaliikmed kodust ära. Mul oli raske teha söömisliigutusi, kui ma mõtlesin, kas klassikaaslased tulevad või ei tule. Mitte ühtegi ei tulnud. Kuna täna pidi toimuma ka klassiekskursioon ja esimesel jõulupühal oli raske kokkutulekule kohale tulla, ei olnud kokkutuleku ära jäämise üle midagi imestada. Aga Pillele tuli küll kaks tema klassiõde külla.

*
Televiisoris näidati Türgi valimisi, mille ajal viibisid seal ka eestlased. Üks Türgi partei oli kommunistlik. Eestlased küsisid neilt, kas nad teavad, mis asi kommunism on. Türklased naersid ja küsisid, kes seda ei teaks. Türklased esitasid mitu küsimust, nagu et kes arvab, et kommunistid on punkarid. Kes nii arvas, pidi käe tõstma. Viimane küsimus oli, kes on kommunismi poolt. Peale televiisoris olevate inimeste tõstis käe ka üks vanem naine, kes televiisorit vaatas. Küsisin, kes tõstis käe. Aga sellele ta ei reageerinud. Ühed poisid alustasid suurt kaklust.

laupäev, november 10, 2012

Uputuse peatükk

Olin Rauna pool. Vaatasin seal mõnesid raamatuid. Minu raamatu ilmumisest, mille Raun välja andis, oli möödas uskumatult palju aastaid. Ütlesin, et ühest minu raamatust kirjutati "Loomingus" kaks korda. Raun küsis, kuidas ma nii kiiresti raamatu lehti keeran. Vastasin, et ta teab ju seda lugemismeetodit, et kui leheküljele korraks peale vaadata, siis näeb juba ära, mis sõnad sellel leheküljel esinevad. Teised lahkusid ruumist ja ma jäin üksi. Pidin ka varsti lahkuma.

*
Vihma hakkas sadama ja vesi tungis rõdu ukse praost tuppa. Võtsin asjad uksest kaugemale, et nad märjaks ei saaks. Oli oodata, et pärast tuleb nad tõmmata veel kaugemale. Ütlesin, et nüüd on paras aeg lugeda "Karupoeg Puhhi" uputuse peatükki.

*
Me olime Ujula tänava korteri kogu aeg alles hoidnud. Nüüd otsustasin sinna elama minna. Aga siis oleks mult võidud nõuda, et ma teeks remonti, sest maja seenetas ja võis kokku kukkuda. Natuke aega võis vast muidu ka sees elada. Linna servas elama hakata oli hoopis teine tunne. Siis võiski iga päev pika maa kesklinna tööle kõndida. Läksin Ujula tänava korterisse. Sinna tuli üks naine, kes rääkis, et ta tahab täna esimest korda mehele minna. Algul ta ei öelnud, kellele, aga lõpuks ütles, et mulle.

*
Jõudsime vaikses kohas ühe uhke maja juurde. Oletasin, et see on endine loss. Või endine koolimaja. Läksime majja sisse ja istusime saalis pidulauda. Mina istusin Pille kõrval. Tõstsin endale toitu ette. Algul võtsin lähemalt ja siis Pillest kaugemalt. Pille ütles, et ma upitan üle tema taldriku. Mõtlesin, et võibolla ma oleks pidanud paluma Pillel mulle ulatada. Siis nägin ema pealt, kuidas tuli õigesti kaugelt toitu võtta - ema tõusis püsti ja ei sirutanud kätt välja kõrvalistuja eest, vaid selja tagant.

*
Läksin Tähtveres bussi peale. Sinna tuli ka Peep. Peep läks ühes peatuses tagumisest uksest maha, aga mina ei saanud väljuda, sest eesmist ja keskmist ust ei tehtud lahti. Ühed naised rääkisid, et seda juhtub sageli, et ei saa soovitud peatuses bussist välja. Edaspidi oleks ma võinud olla targem ja minna aegsasti tagumise ukse juurde.

*
Hakkasin kooli minema. Kui olin natuke maad kõndinud, läksin kogu tuldud tee tagasi, et teist tänavat mööda minna. Võibolla oleks saanud minna ühte paremat tänavat mööda, aga ma ei teadnud, kas see minuni ulatub, sest teine suurem tänav oli kaldus ja võis selle tänava ära katkestada. Mõtlesin, et nüüd ma läksin kitsamat tänavat mööda, nagu olen harjunud tegema jalakäijana, aga täna ma olen autoga ja peaksin just linnast välja sõitmiseks laiemat tänavat eelistama. Sõitsin autoga maanteel. Mõtlesin, et arvutimängus ma olen sellepärast kraavi sõitnud, et ma olen vaadanud silmapiiri, aga nüüd vaatan auto lähedale. Aga ma sõitsin ikkagi kraavi.

Ajaloolaste eesmärgid

Lugesin eilsest "Sirbist" Erkki Bahovski arvustust Marek Tamme raamatu kohta. Selle järgi tahab Tamm ehitada ajaloo ja oleviku vahele müüri, aga Bahovski arvates tuleb olevikus minevikust õppida. Mulle meeldib rohkem Bahovski lähenemine. Aga ma arvan, et alati ei pea ajalooga tegelema ühel ja samal eesmärgil. Üks võib leida ajaloost eeskujusid ja hoiatavaid näiteid, teisele võib ajalugu olla olevikust puhkamise vahendiks. Ka kõigi ajaloolaste spetsialiseerumise aste ei pea olema ühesugune. Ühe teema põhjalikuks läbiuurimiseks on vaja spetsialiseeruda kitsale perioodile, aga ajaloo üldiste seaduspärasuste uurimiseks tuleb tegeleda võimalikult erinevate perioodidega.

reede, november 09, 2012

Naljakad tähed

Ütlesin Villemile klaviatuuri pealt tähtede nimesid ja Villem naeris. Rääkisin sellest teistele ja Joosep ütles, et see võis küll naljakas olla.

Mulle saadeti 13 küsimust minu koostatud raamatu käsikirja kohta. Küsimused tundusid esimesel hetkel rasked, aga lõpuks leidsin kõigile mingi vastuse.

Haruldased kalad

Lugesin teist korda raamatut "Tormihoiatus". Seekord lugesin nii, et otsisin sõnu inglise-eesti sõnaraamatust välja. Hakkasin mõtlema, kust ma tean, kuidas sõnad inglise keeles on, kui raamat on tõlgitud eesti keelde. Nägin, et tõlkija on raskemad sõnad ja eessõnad tõlkimata jätnud ja need on eestikeelsete sõnade vahel inglise või prantsuse keeles. Esimesel lugemisel ma polnud seda tähele pannud. Arvatavasti ka mitte õppejõud, kes meil seda raamatut lugeda käskis. Näitasin emale lauset, kus üle poole sõnadest oli tõlkimata jäänud.

*
Lõpetasime teist korda keskkooli. Olin saanud ajaloos neljasid, sest ma polnud õppinud. Olin kirjutanud ajaloo kontrolltöid stiilis, et üks ajalooline isik teaks ajaloost vähe, loetledes, mida ta teab. Õpetaja hakkas lõputunnistusi kätte jagama. Ta ütles, et ma tegin lõpukirjandis igas lauses ühe ja sama sõnade järjekorra vea. Ütlesin, et mina paremat lõputunnistust halvema vastu ei vaheta, kui ma polnud seekord tippvormis. Õpetaja ei hakanud mulle vägisi uut tunnistust peale suruma.

*
Meil oli uus joonistamisõpetaja. Vana õpetajaga oli joonistamistundides tegeletud muude asjadega, aga uus pani kõik joonistama. Tunni lõpul seisid õpilased ringis ja igaüks pidi nimetama, kelle pilt talle kõige rohkem meeldis. Mulle meeldis ühe tüdruku joonistatud pilt. Aga ma ei tahtnud seda nimetada, sest tunni algul oli õpetaja mind selle tüdruku kõrvale istuma pannud, ja oleks võidud arvata, et pilt meeldibki kõrvuti istumise tõttu. Õpetaja küsis, kes tahab enne tunni lõppu wc-s käia. Kaks poissi tahtsid. Nad olid selle tunni ajal juba ühe korra käinud. Õpetaja ütles, et nad on kroonilised haiged.

*
Jõudsin ühte tuppa. Seal oli akvaarium, kus hoiti maailma kõige haruldasemaid kalu. Neid oli viis tükki. Akvaariumil oli ees hästi paks rauduks, et kalu ära ei varastataks. Aga kui uks oli olemas, võidi see ikkagi lahti teha. Ma ei teadnud, kui neid kalu maailmas ainult viis oligi, kuidas nad kõik merest üles leiti. Ruumi seintel oli lumi, sest seal töötasid külmutusseadmed. Need seadmed lülitati välja, et ruum soojemaks läheks. Aga nii võisid kalad hävida. Ühe poliitiku kohta teatati, et varsti ta hakkab mängima pingpongi. Mina mängisin pingpongi aastaringselt ja seetõttu ei saanud sellest teha uudist. Läksin teise ruumi, kus olid arvutid. Arvutis oli küsitlus, kes pooldab ühte või teist poliitilist arengut välismaal. Arvuti pidi märku andma, kui mõni inimene lähedusse jõuab, aga ei andnud. Nähtavasti sellepärast, et juba varem oli sisse lülitatud režiim, nagu oleksid kõik kohal.

neljapäev, november 08, 2012

Fischeri male

Täna oli ülikooli maleklubis kaks inimest. Mängisime võibolla esimest korda klubi ajaloos Fischeri malet. /TÄIENDUS: See polnud siiski kõige esimene kord, aga minu jaoks selles klubis esimene./ Algseisu pidi igas mängus valima must ja mõtlemisaeg oli 15 minutit. Vilbaste võitis 2,5:1,5, kusjuures viigimängus võtsin vastase soovil kõige halvema käigu tagasi. Kaks esimest mängu kaotasin, kolmas oli viik ja viimase võitsin.

Kõige lühem mäng Vilbaste-Runnel oli umbes selline:
V: La1, Vb1, Oc1, Kd1, Ve1, Of1, Rg1, Rh1, etturid 2. real
M: La8, Vb8, Oc8, Kd8, Ve8, Of8, Rg8, Rh8, etturid 7. real

1. b4 Rf6 2. Ob2 b6 3. Rf3 h6 4. h3 d5 5. e3 Of5 6. Rg3 Rg6 7. Re5 Re5 8. Oe5 0-0-0 (Kc8 ja Vd8) 9. Lc3 Lb7 10. Oa6 c5 11. Ob7+ Kb7 12. a3 cb 13. Lc7+ Ka6 14. ab Vc8 15. b5+ Ka5 16. La7++

Minu võidumängus tekkis selline lõppmäng:
V: Kf3, Ea5, b3, c4, d3, d5, g3, h5
M: Kf5, Ea6, b4, c5, d4, g5, h6

Valge käis d6, millele ma vastasin g4+ ja lõin järgnevalt etturid d6, h5 ja d3.

Sakslased on tubli rahvas

Mõtlesin, et doktroritöö on kõige parem kirjutada Grenzsteinist. Tahtsin hirmsasti sel teemal doktoritööd kirjutada. Aga ma ei teadnud, kuidas on kõige parem sõnastada doktoriõppesse astumise avaldus, et mind vastu võetaks. Mõtlesin, et kirjutan, et doktoritöö eesmärk on välja selgitada Grenzsteini roll Eesti ajaloos. Ja et ma olen juba ühe raamatu Grenzsteini kohta koostanud. Ja kaks raamatut tema vastasest Tõnissonist. Ja magistritöö kirjutasin ka ajakirjanduse ajaloost, kus oli Tõnissoni ajalehest juttu. Läksin kaitsma magistritööd fašismist doktoritööna. Ma oleks pidanud enne kaitsekõne kirjutama ja selle jaoks magistritöö uuesti läbi lugema. Aga ma polnud seda hulk aastaid lugenud. Mõtlesin, et kõnes ütlen, et kuna töö ületab magistritöö mahu, siis taotlen selle eest ka doktorikraadi.

*
Vend ja teise venna väike poeg istusid söögilauas. Andsin neile enda kasvatatud tomati, öeldes, et nad selle omavahel pooleks teeks. Lisasin, et mina, ema ja isa sõime eile igaüks juba ühe tomati. Kui ma vennapojale oma prille andsin, tuli prillisangal tükk küljest. Need olid alles üsna uued prillid. Võibolla ei pidanud kohe uusi prille ostma, vaid sai piirduda uute sangade ostmisega. Niikaua sai kanda eelmisi prille, mis olid veel üsna korras. Teistel oli ka vanu prille suuremas koguses kogunenud, mina poleks olnud ainuke. Nimetati nime Taagepera, ja rääkimist õppiv vennapoeg püüdis seda korrata. Ta küsis mult, miks ma mees ei ole. Vastasin, et sellepärast, et ma ei taha. Maalisin pilti. Selleks, et saada sõrmega uut värvi paberile kanda, pidi varasemat selle värviga kohta puudutama, siis sai võluväel sama värvi uuesti teha. Aga võluväel oleks see toimunud, kui ma oleks puudutanud kuivanud värviga kohti. Mina puudutasin märja värviga, nii et ühtlasi võtsin neist kohtadest värvi vähemaks. Pilt oli uue värvikihi pealekandmisest juba kõvasti muutunud. Ütlesin, et esialgseid tegelasi pole enam näha, või natuke veel läbi uue värvi on. Ütlesin, et sakslased on tubli rahvas, sest kui nad hakkavad koos maalima, siis maalivadki kõik. Aga kui eestlased hakkavad koos maalima, siis maalin mina üksi.

kolmapäev, november 07, 2012

Kultuurtaimede kahjurid

Lugesin, et putukatel võib looduslike taimede söömiselt kultuurtaimede söömisele üleminek võtta sada aastat. Siis on sordiaretus vist ühtlasi kahjuritõrje. Aga võibolla vahel ka vastupidi, sest kui püütakse aretada maitsvamaid sorte, võivad need ka kahjuritele maitsvamad olla?

Piibliga valmistumine

Mul tuli mõte teha selline foto, kus sõrmed on pandud piluks ja nende vahelt paistab päike. Tegin mitu klõpsu. Heleduse ja tumeduse kontrast oli suur ja aparaat pidi seda veel suurendama. Aga pilt läks segaseks. Küsisin, kas päikese soojus mõjub aparaadile halvasti. Vastati, et mõjub küll. Ütlesin, et külm mõjub ka.

*
Lugesin enne maleturniiri Piiblit. Mõtlesin, et seda ei pea uskuma, aga turniiri tulemuse parandamiseks on kasulik sellist kirjandust lugeda, sest palved aitavad psühholoogiliselt valmistuda. Piibel oli väga raskesti mõistetav. Mõtlesin, kuidas siis veel vanal ajal minust rumalamad inimesed pidid sellest aru saama. Aga nähtavasti just sellepärast loeti Piiblit mitu korda. Hakkasin maleklubisse minema. Tee peal tuli meelde, et täna peab algama pikk turniir, kus ma mängida tahtsin. Siis mul ei olnudki mõtet maleklubisse minna, sest pika turniiri hommikul välkturniiri mängida ma ei kavatsenud. Läksin siiski kodu lähedal asuvasse ülikooli maleklubisse sisse. Peebo tuli ka sinna. Samal tänaval asus vana klubi, kus mängimisest vist loobuti. Vanas klubis ei olnud teadet välja pandud, et seal enam mänge ei toimu, kõiki pidid ise aru saama, et uude kohta minna. Peebo läks siiski vanasse klubisse tagasi.

*
Mulle anti ajaleht "Esmaspäev". Küsisin, kas sellise nimega ajaleht ilmub praegu ka. Mõned aastad tagasi oli vist juba ilmunud, ja kindlasti Eesti ajal. Krister ütles, et neid nädalapäevade nimedega ajalehti on varem ka olnud, üks oli "Reede". Vastasin, et "Reede" oli kultuurileht. "Esmaspäev" oli kõmuleht. See oli hästi paks. Hakkasin sealt pealkirju lugema. Need olid kõik ebameeldivad. Kui olin pealkirjade lugemisega alles poole peal, ütlesin, et mina seda möga rohkem ei loe. Seal oli pealkiri, mille järgi ei olnud aru saada, kas Ameerika on Iraani vastu sõda alustanud või alles kavatseb seda teha. Pealkirja järgi oleks võinud arvata, et on alustanud, aga see oli pandud lehe keskele ja selle alla polnud midagi kirjutatud, vaid ülejäänud lehekülg oli täis reklaami.

teisipäev, november 06, 2012

Reiting ja kraad

Teises toas on külaline, aga ma ei saa hästi teiste inimestega ühes ruumis olla. Natuke aega olin. Sõime kalapraadi. Oli kolmekäiguline söömine - külmad kartulid hapukoorega, soojad kartulid kalaga ja koogid teega. Teiste jaoks seda esimest käiku ei olnud. Täna käisin veel raamatukogus, aga homme vist ei lähe. Mul oli raamatukogus vihmavari kaasas, aga lahti ma teda ei teinud, sest mõlemas suunas minnes oli sadu nõrk. Eile hoidsin teda algul lahti, aga pärast panin kinni, sest tuul oli tugev. Eile sadas kõvemini. Eile jõudsin töö koduse osaga vähem edasi kui täna olen jõudnud. Täna hommikul õppisin kõigepealt võõrkeele sõnu ja siis tegin tund aega maletrenni. Eile ma ärkasin natuke hilja. Algul ärkasin varem, aga siis jäin veel unenägudeta poolunne. Võibolla oli kauem magada vaja ka sellepärast, et laupäev ja pühapäev tõusin äratusega. Turniiril üks mees rääkis mulle ka, et tema kaks päeva järjest mängida ei jõua, sest pea läheb uimaseks. Pühapäevasel välkturniiril oli vähem osavõtjaid kui laupäevasel. Välkturniiri esikoha saaja on 14 või 15 aastane. Omavanuste hulgas ta on vist Euroopa meistriks ka tulnud, aga nüüd võitis täiskasvanute turniiri. Kiirturniiril ta oli viies. Kui ma nelja esimese kohad oma blogisse kirja panin, siis ma kohe ei vaadanud, kes viies oli. Lähtusin esimeste kirjapaneku alumise piiri puhul punktide arvust. Esimesest kohast alates jagunesid kohad punktide jagamisega. Oma võimalikust reitingumuutusest kirjutades ma ametlikku muutust veel ei teadnud, aga nüüd on välja arvutatud, et see tõusis 13 punkti. Arhiivis on nelja viimase aasta andmed säilitatud ja neist neljast aastast on see minu kõige suurem reitingutõus. Suuremaid langusi on olnud, aga ka pika male reiting ei ole neil aastatel korraga rohkem tõusnud. Keskkooli viimases klassis ja ülikooli esimesel kursusel tõusis küll. Aga viimastel aastatel tõusis vähem isegi sellel turniiril, kus ma punktidega esimest-teist kohta jagasin. Seal oli küll voore ka vähem. Kui rohkem turniire mängiks, siis võibolla saavutaks parema vormi ja lisaks suurema partiide arvu tõttu saaks ka reitingut korraga rohkem tõsta. Tegelikult kiirturniire ma mängin üsna palju, ainult tavaliselt ei ole need reitinguarvestuslikud. Ühest mängijast olen tähele pannud, et paremini mängib ta just mittereitinguarvestuslikel turniiridel. Maletaja teab, et reiting võib nii tõusta kui ka langeda, aga teaduses antakse kraadile liiga suur tähtsus. Nüüd tahetakse ilma doktorikraadita lektorid ka Tartu Ülikoolist ära kaotada. Kui kõik peavad eluaeg tegelema õppetööga, siis selle tagajärjel peaks langema just intelligentsemate inimeste iive ja sellega rahva keskmine IQ kahanema. Aga selle doktorikraadi nõudega võib tekkida probleeme, kui vastuvõttu doktoriõppesse ei suurendata. Minu meelest alles võeti suund üliõpilaste arvu vähendamisele ja selle asemel kvaliteedile keskendumisele.

Tegelased eri autoritel

Klaus ütles, et mul on püksid liiga kõrgel. Sain vihaseks ja ütlesin, et ta ei möliseks. Järgmisel päeval ütlesin teistele, et Klaus ütles eile, et mul on püksid liiga kõrgel. Klaus parandas, et ta ütles hoopis, et liiga madalal. Ta oli nähtavasti kogemata sõnad segi ajanud. Siis oli hea, et sellest veelkord juttu tuli, muidu oleks eluks ajaks vale mulje jäänud. Ma ei tahtnud, et mul püksid madalal oleks, aga ma ei saanud vaadata, kuidas need välja näevad.

*
Helena oli hakanud malet mängima. Ta kirjutas, et mängib nii, et ei tee seda raha peale, aga järgmisel päeval maksab raha ära. Ta kirjutas veel, et tema esimene mulje malest on sama, mis Kasparovil ja ühel teisel maletajal. Mõtlesin, kas ta ei ole selles teises nimes ühte tähte valesti kirjutanud. Aga jõudsin järeldusele, et ei ole, sest ta kirjutabki muust inimesest.

*
Sõitsime autoga mööda maanteed. Tee äärest metsast tõusis tulekahju suitsu. Lootsime, et pääseme siiski autoga läbi. Edasi sõites nägime kahe puu küljes lausa leeke. Ja veel edasi sõites ühe puu all lõket, mis ei olnud veel puud süüdanud. Kodus lugesin ühte autorit. Kirjutati, et see autor teeb tegelased ühesuguseks ja ainult nende suuruse erinevaks, aga Masing andis igale samasugusele tegelasele erineva välimuse. Ema ütles, et andis käsikirja ajaloolasele M. Tammele märkuste tegemiseks. Tamm tõi selle juba kahe tunni pärast tagasi, öeldes et tegi kõikvõimalikke märkusi. Minu töökiirus oli väiksem, mul kulus selle käsikirja läbivaatamiseks viis tundi. Kirjutati, et ühel maal kehtib selline kord, et kes esimesena naise järele läheb, see saab naise endale.

esmaspäev, november 05, 2012

Hennu sünnipäev

Hennu sünnipäevapeol nägin oma silmaga, mis on minu ja Hennu tomatitaimede erinevus. Minu oma ei ole mitte ainult suurem, vaid tal on ka suuremad viljad. Aga Hennu oma kasuks räägib see, et kui minu omal lehed kuivavad, siis Hennu oma õitseb. Hennul oli õnnestunud kokku panna kahekorruseline voodi, milles ta kunagi ise meie kodus magas. Tükk aega otsiti voodi redelit ja kruvisid. Redel leiti lõpuks minu arvutitoast kapi tagant. Hennu kodus näeb see voodi suurem välja, sest ta on seal väiksemas ruumis. Peol rääkisin esimest korda elus skaibiga. Skaibiühendus võeti Toomaga, kes viibib seoses õppetööga välismaal. Tal lasti igaühega eraldi rääkida. Vanaema rääkis, et Toomas saab välismaal tegutseda sellepärast, et ta on õppinud meie koolis. Paljudel temavanustel ei olevat inglise keel selleks piisavalt hea. Mina rääkisin oma maleturniirist. Joosep ütles Toomale, et tal on nari, mida ta oli varem öelnud ka mulle. Joosep magab kahekorruselise voodi ülemisel korrusel. Peol viibinud laste mängudest sain aru nii, et Joosep annab lühikesi käsklusi, Tõnis räägib pikka teooriat ja Villem käib neil vaikides kannul.

Hilinemisega turniirile

Ühes artiklis, mida ma ümber kirjutasin, oli viide, mida ma olin püüdnud välja otsida, aga polnud leidnud. Sellest hoolimata kirjutasin selle viite samuti ümber. Võibolla pidi viide olema "Postimehe" asemel "Olevikule". Varem olin uurinud "Postimeest" ja nüüd "Olevikku", võisin need lehed omavahel segi ajada. Viidatud kirjutis võis olla mingis lisalehes, mida ei säilitatud.

*
Olin teel ühte kohta. Muutsin suunda, sest mulle tuli meelde, et täna pidin minema hoopis pika male turniirile. Kui kohale jõudsin, oli esimene voor juba mängitud. Küsisin, kas ma võin lülituda turniirile teisest voorust, muidu on osavõtjate arv paaritu. Hakkasin otsima raha, et maksta osavõtumaksu. Ma ei leidnud täpset raha. Ütlesin, et ei tea, miks on taskus kopikaid. Praegu kehtisid eurod. Leidsin 70-eurose. Ütlesin, et ma ei tea, kas sellega võib maksta, või on see valeraha. Seda saab pangas kontrollida. Ühe inimese kohta öeldi, et ta ei ole aru saanud, et osad klassivennad on sellised, kes ei andesta.

pühapäev, november 04, 2012

Varem oli loodus rikkam

Algas seriaali "Animal world" uus osa. Selle avakaadrites näidati jooksvaid kaelkirjakuid ja muid loomi. Saates räägiti, et kui seda seriaali kunagi tegema hakati, oli loodus veel rikas. Mõtlesin, et niiviisi on bioloogias vanemad raamatud väärtuslikumad, sest uuemal ajal on paljud liigid juba välja surnud. Klaus rääkis, kuidas ta on majapidamistöid teinud. Algul rääkisin kaasa, kuidas me neid koos tegime. Aga kuna Klaus unustas minu osa ära, siis jutu jätkudes ma vaikisin.

Personaalunioon

"Eesti ajaloo" viiendat köidet toimetades oli mul üks küsimus, kas 19. sajandi Euroopa kaardil ei peaks Rootsi ja Norra olema tähistatud sama värviga. Autorid vastasid, et Rootsit ja Norrat tuleb näidata erinevate riikidena, sest Norra ei olnud Rootis osa, vaid Rootsiga personaalunioonis. Autorite vastustega ma ei vaielnud, aga minu jaoks ei olnud küsimus sellega veel lõplikult selge.

Täna lugesin meeldetuletuseks Jaak Kangilaski raamatut "Norra. Maa, rahvas, kunst" (Tallinn, 1985). Kangilaski nimetab personaaluniooni sõlmimist Rootsi alla minekuks. Ta kirjutab, et norralased soovisid iseseisvust, aga unioon suruti neile sõjalise jõuga peale. Rootsiga ühine ei olnud mitte ainult kuningas, vaid ka välisministeerium. Veel Norra iseseisvumise aastal 1905 oli kõne all Rootsi sõjalise sekkumise võimalus.

Zetterbergi "Eesti ajaloos" kirjutatakse, et Eesti Rootsi ajal pidas ka Eestimaa rüütelkond ennast Rootsiga personaalunioonis olevaks. Oma iseseisvuse rõhutamiseks loobuti esindatusest Rootsi parlamendis. Aga Eestisse tulid rootsi ja soome ametnikud. Ei selles ega ka teistes raamatutes ei kasutata rootsiaegse Eestimaa ega Liivimaa kohta sõna riik, vaid provints. Ilmselt ei ole põhjust öelda, et Rootsi aega ei olnudki.

AVRO välkturniir



Täna jätkusid AVRO üritused välkturniiriga. Seal ma ei mänginud, aga käisin oma raamatuid levitamas, juttu ajamas ja pildistamas. Piltidel on vaade turniirisaali ja võistluste toimumise maja väljastpoolt.