Haritud aju ei saa sellest aru

Rong sõitis ette. Aga ta ei peatunud jaamahoone juures, vaid sõitis natuke kaugemale. Jaamahoone juures ootavad inimesed püüdsid juba liikuvale rongile peale hüpata. Jaamahoone valjuhääldajast öeldi, et ärge hüpake liikuvale rongile, muidu uksest mööda hüppajad saavad surma nagu tavaliselt. Raudteejaam andis välja ühte preemiat. Esimestel kordadel oli see läinud kommunistidele, aga aegade muutudes hakati seda andma normaalsetele inimestele. Isale anti ka see preemia. Veduri kohal oli külalisteruum. Isa kui preemia saanu läks sõidu ajal sinna ruumi. Ema tahtis ka minna, aga talle öeldi, et kaks inimest korraga ei mahu. Ühel nooremal naisel lubati sinna minna, sest ta võttis vähem ruumi.

*
Mõtlesin välja luuletust, mille kolmas rida oli:

Haritud aju ei saa sellest aru.

Aga selle reaga tuli ainult neljarealine luuletus. Tahtsin kirjutada kaheksarealist, et oleks tänaval kõndides parem lugeda. Esialgne luuletus oli pealegi sõjaväevastane, aga oli vaja, et osad inimesed sõjaväkke läheks. Mõtlesin välja kaheksarealise luuletuse:

Mina ei anna kunagi alla,
siis mul vaenlane otsas ei talla.
Mina kunagi alla ei anna,
mingeid koormisi mina ei kanna.

Vahel jäätuvad maailma torud,
siis kui võimul on suurimad lorud.
Ükskord jällegi algab sula,
jõhkardi laulud kaua ei kõla.

Kuna ma olin viimasel ajal rohkem luuletusi lugenud, oli tahtmist neid ka rohkem välja mõelda. Ja vahepeal ei olnud ma uusi luuletusi eriti otsinud, aga nüüd otsisin. Sain nüüd blogis poliitikast kirjutamise asemel rohkem luuletusi avaldada, sest Infopartisan enam minu blogile ei viidanud. Olin teel kooli. Nägin, et Tõnu jookseb autotee ja kanali suunas. Jäin seisma, et vaadata, kas ta enne teele astumist vaatab kahele poole. Kui Tõnu oli üle tee jooksnud, roomasin edasi. Kaks poissi läksid must mööda ja naersid, et täna liiguvad nemad minust kiiremini. Roomasin nii, et ei teinud roomamisliigutusi, vaid liikusin edasi iseeneslikult. Kui poisid olid must möödunud, hakkasin kiiremini roomama ja paistis, et varsti lähen omakorda neist poistest mööda. Võidu silla juures roomasin üle autotee. Kui olin kahe suunarea vahelisel saarel, tõusin püsti, sest muidu oleks järgmisest suunareast üle pääsemist oodates jalad eelmisele reale ulatunud. Mõtlesin, et ülejäänud tee kõnningi püsti seistes.