esmaspäev, november 19, 2012

Laikidega luulekogu

Jung kirjutas, et inimesele on enda parema enesetunde jaoks vaja, et ta oma mõtetest teistele räägiks. Imestasin, et Jung seda kirjutas, sest ta kuulus introvertsesse tüüpi. Magasin pimedas toas oma voodis. Mulle tundus, et minu voodile lähenes keegi võõras, aga ma ei olnud selles kindel. Röökisin kaks korda õudusest. Tundus, et tagatoas on kiirabi. Olime eile käinud kaugemas Eesti osas peol ja see oli nähtavasti isa liiga ära väsitanud. Ema rääkis midagi. Täpselt ei kuulnud, aga ta vist seletas kiirabiarstile, et isa ei joo ennast kunagi purju, ta tarvitas alkoholi ainult peol, mitte kodus. Mul oli vist hiljuti ilmunud uus luulekogu. See oli õhuke ja suure formaadiga. Selles oli iga luuletuse alla märgitud, kes on millist feisbukis laikinud. Kui keegi poeesia listis oli neid kiitnud, ei olnud seda kirja pandud. Aga poeesia listis olidki tavalised inimesed, samal ajal kui feisbukis olid kirjanikud, kelle arvamus oli autoriteetsem. Tahtsin seda raamatut lugeda. Selle oli vist Raun välja andnud, siis ta oli vähem oluline. Ikka tundus, et keegi läheneb minu voodile. Vehkisin õhus voodilauaga, et kui ta tuleb, siis ta sellega pihta saaks. Röökisin kolm korda õudusest.

0 vastukaja: