reede, detsember 28, 2012

Uhkus eesnime ja sünnikuupäeva üle

Kristel kirjutas, et ühele kloostrile maksti kolm kopikat. Talle ei vastatud. Mina kirjutasin selle ajaloo gruppi edasi. Seal olid teistsuguste huvidega inimesed ja vastused hakkasid tulema. Üks vastas, et kui ma tahan öelda, et kloostrile maksti kolm kopikat, siis see sai juhtuda keskajal, kui rahal oli teine väärtus. Ta ei saanud aru, et mina ei taha seda öelda, vaid Kristel.

*
Lapsed olid mõned malenupud ära kaotanud, aga mängimiseks vajalikud olid alles. Mul oli kodus palju malekelli. Olin kuulnud, kui klubis mõni mängija ütles, et ta toob kodust kelli. Sain ise sama teha.

*
Mõtlesin, et mina ei viitsi Kristelile üle kolme lause päevas kirjutada, las ta kirjutab parem ise. Varem olin kirjutanud ka ühte lisagruppi, kus kirjutatuga koos võis lausete arv suurem tulla. Võisin seda uuesti teha. Vaatasin koomiksiraamatut. Piltidel võis olla teistsugune tähendus kui esimesel hetkel tundus. Lugesin "Loomingut". Hüüdsin, et ma märkasin seal oma nime. Kui lähemalt vaatasin, siis oli eesnimi küll minu oma ja ka perekonnanime esimene silp, aga perekonnanime lõpp oli siiski minu omast erinev. Vennal oli käes kaheköiteline eesti-läti sõnaraamat. Ema ütles, et selle viskame ära. Ta ei tahtnud, et kodus oleks liiga palju raamatuid. Mina ei olnud äraviskamisega nõus, sest alles jääv üheköiteline eesti-läti sõnaraamat oleks olnud liiga õhuke. Arvasin, et kui isa koju toodavad raamatud jäävad alles, siis võib muid ka jätta. Lõin emale küüned kätte, et raamat tema käest kätte saada. Olime Paide aias. Olin uhke, et minu eesnimi on Simo ja et ma olen sündinud 1. mail. Teised olid ka mind alati selle eest kiitnud. Kuigi teoreetiliselt oleks nad võinud ka mind haletseda, sest mul oli krooniline haigus. Aga ilmselt said nad hääle järgi aru, et ma olen oma eesnime ja sünnikuupäeva üle uhke, seetõttu arvasid, et ka nemad peavad selle eest kiitma. Hakkasin lendama. Lendasin maapinnast hästi natuke kõrgemal. Mul oli lendamisanne, mida teistel ei olnud. Lendasin ringi ümber maja. Seejärel hakkasin lendama ringi ümber lillepeenra. Aga seda ma ei jõudnud lõpetada, enne läksid jalad maha.

*
Maleblogis oli tehtud muudatusi. Sellel olid uued tegijad ja nad olid sisse seadnud korra, et uudiste lugemist näidati videokaameraga. Aga pilt ei olnud eriti kvaliteetne. Minu meelest kui kvaliteetset pilti ei saanud, oleks parem olnud uudiseid näidata paigal seisvate tähtedega. Viide minu blogile oli kustutatud. Maleliidu koduleheküljel oli see alles, aga sealtkaudu tuli vähem külastajaid. Kui ma oma blogi loendurit vaatasin, oli täna kaks inimest siiski malerubriiki vaadanud. Viimasel maleturniiril olin kuulnud enda kohta halvustavaid märkusi. Ilmselt olid maleblogi uued tegijad neid märkusi uskuma jäänud ja sellepärast viite kustutanud. Või olid nad minusse alati halvemini suhtunud kui vanad tegijad või kustutasid viite lihtsalt tähelepanematusest. Aga oma blogis kirjutamise osas ei kavatsenud ma mingeid muudatusi teha. Kuigi kunagi olin seal malest põhjalikumalt kirjutama hakanud just sellepärast, et viide minu blogile oli lisatud maleblogisse.

*
Olime Paides peol. Mulle näidati, et seal on üks poiss, kes kardab inimesi veel rohkem kui mina, seetõttu istub ta televiisori taga, et keegi teda ei näeks. Televiisor oli vist spetsiaalselt selleks teist pidi pandud, et teda varjata.

*
Oli välja valitud maailma kõige ilusam laps. Tema ema oli selle üle uhke ja õpetas teda. Ema ise oli ilusam. Vaatasin kolme filmi. Üks neist oli minu jaoks maailma parim film. Mitte küll kõigist filmidest, vaid täiskasvanute omadest. Isegi selles filmis näidatav maailma ilusaim naine oli dekolteega, kuigi mitte sügavaga. Läksin suurele maleturniirile. Seal kohtusin ühe mehega, kellele olin müünud foto. Ta oli eelmisel turniiril raha ette maksnud ja sel turniiril olin talle pildi ära toonud. Täna tahtsin talt küsida, ega ta kahe eksemplari eest ei maksnud, sel juhul ma tooks teise juurde.

*
Kuulasin õhtul raadiot. Seal räägiti liivlaste saatusest. Öeldi, et ühes Kuramaa piirkonnas on liivlasi veel nii palju, et ei saa öelda, et nad oleks välja surnud. Liivlastele oli saatuslikuks saanud, kui Teises maailmasõjas tulid nende vahele tankid. Tankid olid neid lahutanud Volga jõest. Öeldi, et kuulaja mõelgu ise, mis on nii tähtsast jõest lahutamise tagajärg. Panin teise raadioaparaadi ka mängima. Kaks aparaati olid erinevatel jaamadel. Nüüd mina olingi see, kes kuulab kahte raadiojaama korraga.

0 vastukaja: