esmaspäev, aprill 08, 2013

Vaenlase ajalugu

Kui mul oli ülikooli õppekavas Euroopa integratsiooni ajalugu, siis pidasin seda vaenlase ajalooks. Aga õppekavas oli ka fašismi ajalugu ja seda ma millegipärast vaenlase ajalooks ei pidanud. Praegu igal juhul arvan, et parem on elada Euroopa Liidu liikmesriigis kui fašistlikus riigis, kui Euroopa Liit just ise fašistlikuks ei muutu. Rahvakogu loomine annab igal juhul lootust, et demokraatia ei ole veel lõplikult lämmatatud. Marju Lauristin raadios arvas, et Riigikogu rahvakogul väljendatud avalikku arvamust ei ignoreeri. Rahvakogu on nagu mitteametlik parlamendikoda. Aga fašistid tulid Itaalias ka võimule tänu sellele, et nad olid tugev jõud tänaval, mitte parlamendis. Kõik rahvaliikumised ei pea küll sama tulemuseni välja viima. Fašismi ajaloo loengud rääkisid küll diktatuuridest, aga olid korraldatud muudest loengutest demokraatlikumalt - pooleldi seminari vormis. See tegi nad huvitavamaks ja niiviisi võis ka fašism ise huvitavam tunduda. Kui ma praegu hakkaks magistritööd uuesti kirjutama, siis ma valiks teise teema, sest leian, et ajalugu peab uurima selleks, et sealt eeskuju võtta. Aga ma olen hiljem eeskujulikumaid tegelasi ka piisavalt uurinud. Fašism oli pigem hoiatav näide. Uurimistöö kirjutamise käigus minu arvamus sellest halvenes. Siis võibolla on ikka kõigi teemade uurimisest kasu. Kuigi arvamus fašismist oleks võinud halveneda ka selle vastaseid uurides.

0 vastukaja: