laupäev, mai 04, 2013

Publiku kaasamine

Läksin suurde tuppa. Mõtlesin, et näitan emale ja isale, et teised hõljuvad unenäo lõpus, aga mina unenäo alguses. Suures toas anti mulle üks ajakiri. Selles oli Pille artikkel. Pille kirjutas paljudes väljaannetes. Pille ja Oudekki kirjutasid võidu, kes saab kõige rohkem artikleid avaldatud. Mina olin ka magistriõppes õppinud, aga polnud pärast seda kirjutama hakanud. Või ma kirjutasin ka palju, aga blogis. Blogis kirjutasin ma endast, aga ajakirjades seda ei tehtud. Kui ma oleksin ajakirjale kaastöö saatnud, oleks ikkagi teada olnud, mida ma blogis olen kirjutanud. Seega olin ma ajakirjades kirjutamiseks liiga kuulus. Mul oli niigi raske rahva hulgas liikuda ja kuulsuse pärast oli arvatavasti veel raskem. Vaatasin koos vanaemaga arvutist ühte kirjutist. Ütlesin Klausile, et mulle on varem ka tundunud, et arvutis olevaid kirjutisi keegi muudab, nüüd vahetus üks täht lausa minu silme all. Klaus vastas, et vahel võib nii paista. Mõtlesin, et ükskõik kui selgelt ma näen, võib lõpuks selguda, et tegemist on psüühikahäirega.

*
Läksin Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet vaatama. Juba vana hoone oli hea, aga uus oli veel rahvuslikum. Istusime trepi peale maha ja vaatasime sissepääsu, mis oli ehitatud suure reheahjuna. Sinna tuli kaks näitlejat lugema luuletusi. Näitlejad mängisid, et reheahi on lava. Üks näitlejatest oli L. Priimägi. Kui nad olid luuletused ära lugenud, tegevus laval katkes. Tuli tükk aega oodata, et jälle midagi juhtuks.

*
Läksin teatrisse etendust vaatama. Mõtlesin, et kui keegi mult nüüd küsib, millal ma viimati teatris käisin, siis saan öelda, et käisin vaatamas Pöial-Liisit. Edasi mõtlesin, et see ei ole Pöial-Liisi, vaid ainult selle sarnane. Pöial-Liisit käisin vaatamas ükskord varem. Lavalt öeldi, et nüüd kostavad saabujate sammud. Osa publikut hakkas jalgadega vastu põrandat patsutama. Mõtlesin, et patsutavad need, kellega on eelnev kokkulepe ja kes on selle jaoks proovi teinud. Aga lavalt öeldi, et mõned peavad veel kodus harjutama. See tähendas, et patsutamist oli oodatud kõigilt. Aga ma polnud ainuke, kes oli selle tegemata jätnud, vaid sammud olid üldse kostnud loodetust vaiksemalt. Järgmine koht, kus publikut kaasati, oli, kui me pidime minema toolide ja seina vahelisse käiku ja kõndima ühe jooneni, siis ringi pöörama ja kõndima teise jooneni. Ühes suunas kõndides olin ma kõige taga ja teises suunas kõige ees.

0 vastukaja: