esmaspäev, juuni 24, 2013

Cromwell 3

The Letters and Speeches of Oliver Cormwell. With elucidations by Thomas Carlyle. Edited in three volumes. With notes, Supplement and enlarged index by S. C. Lomas. With and introduction by C. H. Firth, M. A. Vol. III. London 1904. 604 lk. + 1. köite eessõnad. E-raamatud.

Sain läbi kolmeköitelise teose viimase köite. Teosel on ilmunud palju trükke. Carlyle püüdis avaldada kõik säilinud Cromwelli kirjad ja kõned, aga iga trüki ilmumise järel leiti neid juurde ja uuemaid trükke on täiendatud. Selle trüki kolmandast köitest suur osa on juba Carlyle’ist hiljem koostatud lisa kirjade ja kõnedega, mis on leitud pärast tema surma. Saatesõnas kirjutatakse, et Carlyle võttis raamatusse vastu ka võltsinguid, otsustades inimeste üle näo järgi ja pidades ausa näoga võltsijate toodud kirju ehtsateks.

Carlyle iseloomustab Cromwelli, et tema kirjade väärtus ei ole kirjanduslik, ta ei kirjutanud blankvärsis. Uuema trüki saatesõnas iseloomustatakse Carlyle’i ennast täpselt vastupidi, et ta oli hingelt prohvet ja luuletaja ning ainult juhuslikult ajaloolane. Ma leidsin siiski ka Cromwelli kirjutatud ja öeldud lausetest riime ja algriime, mis võibolla on küll sellised, mida võib kasutada iga inglane. Surivoodil ütleb Cromwell: "God is good." (Jumal on hea.) Raamatu sõnavara põhjal oli mul endal juba enne sellesse kohta jõudmist tulnud pähe lause, mis eesti keele ja võibolla ka vanemate inglise keele hääldusreeglite järgi oleks riimis: "God is good, but devil is evil." (Jumal on hea, aga kurat on kuri.) Cromwell ütleb, et tema poolel võidelnute ohvrid olid "lives and limbs" (elud ja jäsemed). Kui ta kirjutab Henry Vane’ile, loodab ta, et "not in vain" (mitte ilmaasjata). Mul ei jäänud kindlalt meelde, kas oli Cromwelli või toimetaja väljend, et kiri on "signed and sealed" (allkirjastatud ja pitseeritud).

Carlyle on Cromwelli kirju toimetanud, kuid uus toimetaja neid originaalilähedasemaks tagasi muutnud, põhjendusega, et Cromwelli keel on nii täpne, et ta ei vaja ilustusi. Siiski on ka hiljem koostatud lisades Cromwelli keelt tänapäevasemaks muudetud. Lisades on täiesti toimetamata kujul toodud näidiseks vaid üks kiri, kust jäi meelde, et Cromwell kirjutas "at" asemel "att" ja "town" asemel "towne". Kuid ka see kiri pidavat tõestama, et Cromwell kirjutas heas keeles. Carlyle’i kommentaarid on mahlakamad ja uue toimetaja omad tähenärijalikumad.

Kolmanda köite sisus on üks olulisemaid teemasid arutelud selle üle, kas anda Cromwellile kuninga tiitel, millise ettepaneku tegi parlament. Cromwell pidas vastuseks hulga kõnesid, kus arutles selle üle, kas ettepanek tagasi lükata või vastu võtta. See meenutab natuke praegu Eestis sõna "neeger" ümber toimuvaid arutelusid. Kuid asjal oli ka juriidiline tagamõte. Cromwell algul tänab pakkumise eest, aga lükkab selle tagasi. Kuninga tiitli pakkumise tagamõte paistab olevat tema võimu piiramine, sest sajandite jooksul vastu võetud Inglise seadustes oli kuninga võimu piiratud, aga lordprotektori kohta polnud seadustes piiranguid nimetatud. Sarnane lugu olnud ka, kui kuningas James tahtis ennast hakata nimetama Inglismaa kuninga asemel Suurbritannia kuningaks, millele parlament vastu oli, kartes et Suurbritannia kuningal oleks suurem võim kui Inglismaa kuningal. Revolutsiooni ajal olid Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa veel kolm riiki (nations) või kolm kuningriiki (kingdoms) ühise kuningaga, tänapäeval Ühendatud Kuningriik (United Kingdom). Ka Cromwell ei loonud minu arusaamise järgi kolme protektoraati, vaid ühe.

Vahepeal on parlamendid ilma ülemkojata, siis luuakse uus ülemkoda ja lõpuks saadab Cromwell teise protektoraadi parlamendi laiali, mis on kolmas tema laiali saadetud parlament. Kui Cromwell sureb, sureb Carlyle’i arvates koos temaga inglise puritanism, mis kaotas kuninga. (Cromwell oli Carlyle’i meelest kuningas kõigi tunnuste poolest peale nimetuse, kuigi ta ei pidanud nimetuse pakkumist vajalikuks.) Uus toimetaja leiab, et selline arvamus on Carlyle’il sellepärast, et ta tundis hästi küll Cromwelli aega, aga halvemini sellele eelnenud ja järgnenud Inglise ajalugu, inglise puritanism olevat edasi elanud. Mulle on raamatust "Past and Present" siiski mulje jäänud, et Carlyle oli sügavalt erudeeritud kogu Inglismaa ajaloo osas. Ise šoti puritaani perest pärinedes teadis ta vast rohkem ka puritanismist. Ehk on asi lihtsalt erinevate toimetajate erinevates rõhuasetustes.

Cromwelli surma juures tuleb jälle välja, kuidas Carlyle tähtsustas üksikisiku osa ajaloos. Kui Mirabeau puhul arvas Carlyle, et kui ta oleks elanud kauem, oleks Prantsusmaa saatus kujunenud teistsuguseks, siis Cromwelli puhul, et kui ta oleks elanud 10 aastat kauem, oleks teistsugused olnud kõik Inglise ajaloo sajandid. Cromwell paistis ise enda osa vähem tähtsaks pidavat, kui ta ütles, et kui Jumal on nendega, siis on ükskõik, kes on ülemjuhataja.

Pärast Cromwelli surma sai uueks valitsejaks tema poeg, kelle valitsemine jäi lühiajaliseks, varsti kutsuti kuningas tagasi. Cromwelli tekstidest on näha, et ta oli pärilike lordide ja pärilike kuningate vastu. Pojale ta kirjutas enda sõnul harva. Seega ei paistnud ta tegelevat pojale ameti üleandmise ettevalmistamisega. Aga monarhia üks eelis vabariigi ees on, et kuningat valmistatakse sündimisest saadik tulevase ameti jaoks ette. Kui tähtis on varakult alanud ettevalmistus, on tänapäeval näha tippspordis. Maletajad, keda pole kooli pandud, vaid on varakult hakatud kasvatama maailmameistriks, ongi saanud tugevateks suurmeistriteks. Tänapäeva presidendid ei ole aga kogu elu presidendiks saamisest mõelnud. Või siis keegi küll valmistub presidendiametiks, kasutab selle saavutamiseks demagoogiat, aga ikkagi ei valita. Eduka töö jaoks on peale kasvatuse vaja ka geene, ja kuningaperekondade geenid on kontrollitud. Aga geenid võivad ka manduda, eriti õukondlike joomingute käigus, siis on vabariigi eelis, et uued anded saavad esile kerkida.

Raamatus Cromwelli kõnedest ja kirjadest Eestit otseselt ei mainita, aga Eesti ajaloo uurijale võivad huvi pakuda lõigud, kus mainitakse Rootsit, millele Eesti ala tol ajal kuulus.

Raamatut olevat saatnud suurem menu kui Carlyle lootis. Raamatu mõjul hakati arutama Cromwellile ausamba püstitamist. Viimasest polnud Carlyle ise huvitatud, leides, et ausambaid on püstitatud ka neile, kes seda ei vääri.

0 vastukaja: