neljapäev, juuli 25, 2013

Eesti keele sisseastumiseksam

Läksin tegema ülikooli eesti keele sisseastumiseksamit. Selle eksami abil võis pääseda õppima teist korda ajalugu või esimest korda eesti keelt. Oli ka võimalus, et asuda õppima eesti keelt Tartu Ülikooli asemel EPA-s. Kirjutasin vastustelehele oma isikuandmeid. Tegin mitu viga ja pidin asju maha tõmbama. Minu kõrval seisis üks naine, kes oli üks eksami korraldajatest. Küsisin talt, kas pärast võib vastused puhtandipaberile ümber kirjutada. Mõtlesin, et kui töö on valmis, siis kontrollin kõik vastused üle. Aga edasi mõtlesin, et selleks pole aega, sest eksam peab üheksa minutiga tehtud saama. Raadios hakati lugema ette eksami küsimusi. Neid loeti raadios ja televiisoris korraga, aga mitte samaaegselt, vaid üks jäi teisest natuke maha. Ütlesin, et selline häälte segu takistab küsimustest aru saamist. Küsisin, et või ongi eesmärk segasest kõnest arusaamist kontrollida. Korraldaja vastas, et nii ja naa. Küsimuste lugemine lõpetati. Selgus, et ette olid loetud ka need küsimused, millele tuli vastata. Ma polnud neid tähele pannud. Seetõttu hakkasin vastama umbes. Venitasin vastuseniiti pikemaks ja sidusin seda erinevate asjade ümber. Sidusin niidi ümber kahe kulbi, millega tõstsin moosi. Korraldaja ütles, et moosiseid kulpe nad kontorisse ei vii. Ma ei saanud aru, kuidas siis eksami peab tehtud saama. Korraldaja ütles, et ühelt poolt ma teen asju valesti, teiselt poolt ma olen "väga kõva kand". Niit venis nii pikaks, et otsustasin, et seon selle tagumise otsa ja esimese otsa omavahel kokku. Sellest pikemaks ta enam ei veninud. Minu eksamivastuse viga oli, et ma ei pannud kirja sõnalisi põhjendusi, miks ma ühte või teist asja teen. Aga märkasin, et seda ei pannud kirja ka teised. Pingerida vaadates nägin, et olen paremate eksamitegijate hulgas. Olin kogunud kolmekohalise arvu punkte ja minu punktisumma taha oli kirjutatud "JÄTKATA". Aga see oli vahesumma. Lõppsumma taha seda kirjutatud ei olnud ja lõppsumma mul ei jäänud meelde. Nimed olid reastatud punktisumma alusel. Aga üks klassiõde oli kogunud viiekohalise arvu punkte, sellest hoolimata ei olnud tema nime kirjutatud esikohale, vaid minust tahapoole. Ta tuli minu juurde ja ütles, et sai must sada punkti rohkem. Ma ei teadnud, kas eksam on läbi või algab teine voor. Seetõttu otsustasin igaks juhuks eksami tegemist jätkata, nagu ka veel mõned poisid. Nad hakkasid raamaturiiulit redelina kasutades ülemisele korrusele ronima. Hoidsin riiulit kinni, et see nende ronimise ajal ümber ei kukuks. Lootsin, et kui mina ronin, siis hoiab keegi teine.

*
Vaatasin vanaema raamaturiiuleid. Tal oli maleraamatuid ja üks pikk ajalooraamatute sari, milles kirjutati kõigist aegadest. Osa selle sarja raamatuid oli kodus ka olemas, aga vanaema pool kutsusid need palju kõvemini lugema, sest vanaemal oli neid rohkem. Kõndisin tänaval. Kui Tristan oli väike laps, oli politsei teda tüdrukuks pidanud. Politsei oli talle öelnud, et kuule tüdruk, kas sa ei tea, et Jumal ei luba muru peal käia. Tristan oli vastu küsinud, mis tähtsus neil keeldudel on. Hakkasin minema üle ühe tänavaotsa. Aga sellele tänavale keerasid parajasti Saksa sõjaväemasinad, mis tulid Eestit vallutama. Ma ei tahtnud nendega sama teed minna, seepärast taganesin ja keerasin teisest tänavast.

*
Vahepeal olin käinud Oudekki vana trepikoja ees istumas. Oudekki oli varem kirjutanud oma nimetähed minu trepikoja ette. Kui ta sai teada, et ma kõnnin tema vanast trepikojast mööda, oli ta kirjutanud oma nimetähed selle ette. Mulle oli meeldinud seal istuda ja tema nimetähti vaadata. Tema vanemad olid vaadanud aknast välja. Mind nähes ei olnud nad julgenud majast välja tulla. Nii ühele mehele kui ka mulle oli ennustatud, et me täna sureme. Mina arvasin, et kui me midagi ei tee, siis ei lähe ennustus täide. Vana korteri hoovis võtsin kätte puuklotsi. Selle sisse oli keegi naelaga õõnsuse uuristanud ja kallanud sisse mingit vedelikku. Mulle ei meeldinud, et niimoodi klotse raisati. Seda oli tehtud vist auto õlitamiseks. Viskasin klotsi endast eemale. Siis mõtlesin, et see on granaat, ennustus täna suremisest võib niimoodi täide minna, kui see plahvatab. Mulle öeldi, et see on näts, Pille näris sellist. Kõndisin oma vana maja ees, närisin klotsi, aga sülitasin ta välja. Istusin hoovitrepile. Kui Klaus oli mulle oma vanu riideid andnud, siis olin öelnud, et lühikesi pükse ma ei taha. Sellest hoolimata olid mul täna jalas enda vanad lühikesed püksid. Vaatasin neid ja ütlesin, et need on liiga lühikesed. Hoovi saabus H. Volmer, kes ütles, et tal on suur kopsumaht. Seejärel hakkas ta röökima. Ütlesin, et tal on isegi liiga suur kopsumaht. Olin kontserdiruumis, kus mängis vali muusika ja mitmeosalisel ekraanil näidati liikuvaid pilte. Ühes suunas vaatas kolm ekraani, millest igaüks näitas erinevat pilti. Teises suunas vaatas veel üks natuke väiksem ekraan neljanda pildiga. Suuremad lapsed suutsid juba sellist kontserti nautida, aga väiksemad nutsid liiga valju muusika pärast ja põgenesid ruumist. Muusika muutus minu jaoks ka liiga monotoonseks. Läksin tuppa, kus oli maganud kolm imikut. Nad olid kõik muusika peale üles ärganud ja nutsid. Tegin neile pai ja ütlesin, et nad ei kardaks.

0 vastukaja: