kolmapäev, august 14, 2013

Dialoog lumme

Vedasin läbi metsa kuni jõeni sõrmega maa sisse vao, et vesi saaks seda mööda voolata. Eesmärk oli asutada roheline partei. Kogu vao ala oli üks riik, kuigi see oli suur ja piklik. Selles riigis leidus kirjaoskust. Ja leidus ka peegleid. Kõigepealt leidsin peegeldava klaasitüki, seejärel päris peegli.

*
Kirjutasin sõrmega lume sisse dialoogi. Üks lõik sellest dialoogist oli:

Godojaan: Mitu käiku on malel?
Vastus: Lõpmatus olevat vahel.

Kõndisin mõned sammud edasi, siis tahtsin kirjutada teist dialoogi, kus küsijaks oleks senine vastaja ning Godojaan oleks vastajaks. Kirjutasin kaks esimest lauset ära, siis pidin ootama, kuni hulk möödakäijaid mööda läheb. Selles kohas oli lumi pealegi tallatud ka. Lõpuks otsustasin, et ma ei kirjutagi seda dialoogi lumme, vaid mõlemad blogisse. Kuigi edasi kõndides nägin, et on ka tallamata lumega kohti. Mul oli teine dialoog veel meeles, aga esimene enam täpselt mitte. Mõtlesin selle uuesti natuke teistsuguses sõnastuses välja. Meenus, et üks dialoogis osaleja oli Godojaan. Teine oleks nagu olnud Smurr, aga see ei saanud hästi võimalik olla, sest ühes raamatus panin selle venna nimeks ja ma poleks kahes kohas sama nime kasutanud. Smurf ka hästi ei saanud olla, sest seda oli kasutanud üks teine autor.

*
Istusin maleklubis. Sisse astusid paar klassiõde, kes küsisid, kas siin mängivad poisid malet. Malet mängisid üks vanem ja üks noorem mees. Neil oli omavaheline kokkulepe, mitu mängu nad mängivad, seejärel lähevad koju. Aga kui nad olid lõpetanud, ütlesin nooremale mehele, et ma tahan ka temaga ühe mängu mängida. Ta oli nõus. Hakkasin nuppe peale panema. See võttis mul rohkem aega, kui oleks võinud arvata. Lõpuks sain aru, et rohkem aega võttis see sellepärast, et panin hajameelsusest lauale kaks korda tavalisest rohkem nuppe. Hakkasimegi sellisest seisust mängima. Esimese käiguga asusin vallutama tsentrit. Kõrvalt kommenteeriti, et see on viga. Varsti selgus, miks. Vastase rasked vigurid manööverdasid oma etturite vahelt välja ja pääsesid ühe poole kuningale tuld andma. Vankrid tulistasid kuninga suunas kahel kõrvuti liinil. Vaatasin, et see on sisuliselt mängu lõpp. Päris matt see ei olnud, aga kuninga kaitseks tuli vankri vastu ära anda lipp. Järgmise mängu jaoks mõtlesin jälle peale panna palju nuppe, aga nii, et nad ei oleks traditsioonilises, vaid ebatavalises järjekorras.

0 vastukaja: