kolmapäev, august 14, 2013

Lugesin entsüklopeedia läbi

"The Carlyle Encylclopedia". Edited by Mark Cumming. 2004. 521 topeltsuurusega lehekülge.

Kirjutasin selle raamatu kohta 50 vihikulehekülge märkmeid, aga meeles tundub olevat piisavalt palju, et neid märkmeid mitte praegu lugema hakata.

Ostsin selle raamatu Krisostomuse raamatupoe vahendusel. See peaks olema Carlyle’i uurimises enam-vähem viimane sõna, kuigi teda uuritakse iga aasta edasi. Tegemist on tõeliselt vägeva raamatuga. Sellel on rohkem kui 50 autorit. Märksõnad on tähestikulises järjekorras Carlyle’iga seotud isikute ja asjade kohta. Raamat räägib nii Thomas Carlyle’ist kui ka tema naisest Jane Welsh Carlyle’ist, samuti saab sellest ülevaate kogu 19. sajandi Inglismaa ja Euroopa ajaloo kohta. Ühegi eestlase kohta sellist raamatut koostatud ei ole. Kõige lähemale jõuab ehk "Jaan Tõnisson töös ja võitluses", aga sellel pole nii kõrget teaduslikku taset. Entsüklopeedias Carlyle’i kohta on antud enam-vähem kõigi märksõnade lõpus veel täiendava kirjanduse nimekiri.

Carlyle oli pärit Šotimaalt. Tema vanemad olid puritaanid, mis mõjutas ka Carlyle’i enda maailmapilti, aga tema usk oli vanemate omast natuke erinev. Ta ei uskunud Jeesuse jumalikkusse, vaid sarnaselt Kantiga, et Jumal annab endast märku igas inimeses peituva hea ja kurja eristamise võime kaudu. Kogu tõde Jumala kohta ei pidanud ta kunagi teada saada võimalikuks olevat. Universumit pidas ta Jumala sümboliks. Inimese esimeseks kohustuseks pidas ta töö tegemist. Ta pidas vajalikuks kangelaste kummardamist, töös nägi ta kummardamisvahendit.

Ka Carlyle’i abikaasa oli pärit Šotimaalt. Naise sugulased ja sõbrad olid abielu vastu, sest Carlyle oli talupoeglikku päritolu, aga naine keskklassist. Abielu sai siiski teoks, aga on vaieldud, kui õnnelik see oli. Igal juhul ei olnud neil lapsi. Kui algul peeti meest madalamast soost olevaks, siis abielu teoks saamise järel on arvatud, et naine oli allasurutud, kuna ta oli geeniuse abikaasa. Naine ei avaldanud eluajal midagi, aga temast on järele jäänud 2000 kirja, lisaks osad põletati tema enda soovil ära. Mõlema kirjavahetust on pärast surma välja antud. Mehe kirjade arvu polnud öeldud, aga see oli ilmselt veel suurem, sest mainiti, et kui kogutud kirjade väljaandmine lõpule jõuab, siis on need veel mahukamad kui kogutud teosed. Ühe entsüklopeedia artikli autor oli teistest feministlikum ja ei paistnud rahul olevat, et mees kasutas varem surnud naise kirju välja andes tema kohta väljendit "minu väike naine" ning sellega, et kahe perekonnaliikme kirju on hiljem ühiselt välja antud. Aga entsüklopeedia peatoimetaja on ka selle raamatu teinud nende kohta ühise.

Mõnest Carlyle’i raamatust ma olen kirjutanud, samuti mõnest teisest tolle ajastu teosest. Üks, kelle raamatust ma kirjutasin, oli Emerson. Emersoni nimetati Ameerika Carlyle’iks. Ta andis Carlyle’i raamatuid Ameerikas välja. Carlyle paistis olevat algul Ameerikas populaarsem kui Inglismaal. Seda Ameerika puritaanlike traditsioonide tõttu. Kuid kui Carlyle Ameerikat halvustas, siis Ameerikas tema populaarsus vähenes sama moodi nagu Inglismaalgi. Prantslased ei suhtunud Carlyle’i kunagi väga hästi, sest ta ei hinnanud ise prantslasi kõrgelt. Saksamaal suhtuti algul paremini, sest Carlyle’i karjäär algas germanofiili, Goethe tõlkija ja saksa kultuuri tutvustajana. Elu lõpul kirjutas ta sakslase Friedrich Suure eluloo, mis 4000 leheküljega oli Carlyle’i paksim raamat. Carlyle’i kiitsid ka natsid, raamatut Friedrich Suurest luges Goebbels Teise maailmasõja ajal Hitlerile ette. Pärast Teist maailmasõda on Carlyle’i populaarsus Saksamaal aga kadunud ja teda nimetatakse profašistiks. On siiski vastu vaieldud, et Carlyle’i kangelane oli erinevalt natslikust kangelasest kohusetundlik. Saksamaal kiitsid Carlyle’i omal ajal ka Marx ja Engels, aga hiljem nad pettusid temas, pidades teda rekatsiooniliseks.

Kuigi Carlyle palju kirjutas ja raamatus Prantsuse revolutsioonist kiitis rohkem neid, kellel oli tema teada valjem hääl, on ta rahvusi võrreldes eelistanud vaiksemaid rahvaid, kes olid tema meelest roomlased, inglased, sakslased ja venelased. Prantslasi ta ei hinnanud, kuna pidas neid lobisevateks. Ma pole kindel, kas tema mulje venelaste kohta on õige. Võibolla tolleaegsed venelased olid vaiksemad, aga minu eluajal on näha, et venelased on vähemalt eestlastest lärmakamad. Ka venelased nagu Herzen ja Turgenev, kellega Carlyle kokku puutus, arvasid, et tema ettekujutus Venemaast on liiga positiivne. Carlyle’ile ei meeldinud Krimmi sõda, sest selles sõdis Inglismaa koos Prantsusmaaga Venemaa vastu. Saksa-Prantsuse sõjas oli Carlyle Saksamaa poolt. Järgmises Vene-Türgi sõjas samuti Venemaa poolt. Ameerika kodusõjas pooldas ta orjapidamise eest võitlevaid lõunaosariike. Carlyle’i on orjapidamise toetamise eest kritiseeritud, kuid orjapidamist kaitstes kaitses ta ühtlasi vaeseid inglasi ja iirlasi, kelle olukord oli tema jaoks neegrite omast tähtsam.

Paljude entsüklopeedia märksõnade all nimetatakse Carlyle’i suhtumist ühte või teise asja ambivalentseks. Selliste nähtuste hulka kuuluvad Prantsuse revolutsioon, Voltaire ja Šotimaa. Ühes oma teoses on ta nimetanud kolmeks Prantsuse revolutsiooni kangelaseks Mirabeaud, Dantoni ja Napoleoni. Marat’d ja Robespierre’i pidas ta negatiivseteks tegelasteks. Šotimaasse suhtumise ambivalentseks nimetamine tekitab kahtlusi, kuivõrd Eesti pärast südant valutanud Juhan Liivi ja Jaan Tõnissoni puhul ei ütleks, et väärnähtuste leidmine nende suhtumist ambivalentseks oleks muutnud või nende rahvuslikke tundeid vähendanud. Kuid Carlyle’i puhul ongi asi kahtlasem, sest raamatus Cromwelli kirjadest ja kõnedest asub ta Inglise-Šoti sõjas Inglismaa poolele. Šotimaal sündinud Carlyle ise asus elama Londonisse, kus tal olid töötamiseks paremad võimalused. Sinna jäi ta elu lõpuni. Kuid nii tema naine kui ka tema ise maeti siiski Šotimaale.

Nendest raamatutest, mida ma tänavu lugenud olen, olen liigitanud Carlyle’i omad kangelaste keskseteks ja teisi sotsiaalajaloolisteks. Kuid entsüklopeedia järgi oli ka Carlyle ise sotsiaalajaloolisem kui tema eelkäijad. Olen raamatust kangelaste kummardamise kohta välja toonud lause, et Carlyle pidas maailma ajalugu suurte meeste biograafiaks. Kuid entsüklopeedias seatakse see tsitaat kõrvuti teisega, et ühes essees pidas Carlyle ajalugu koosnevaks loendamatust arvust biograafiatest, olles seega sotsiaalajaloolisele lähenemisele lähedal.

Ülikoolis õpetati meile Ranket vist kui eeskuju, kelle arvates ajalugu tuli kirjutada nii, nagu see tegelikult oli, erapooletult. Ranke kaasaegne Carlyle olevat teda respekteerinud, kuid polnud tundnud tema vastu sümpaatiat. Carlyle’i stiili hulka kuuluvad mineviku ja kaasaja kõrvutamine, kindlad seisukohavõtud, huumor, iroonia ja enda väljamõeldud tegelaste kasutamine. Filosoofilises raamatus "Sartor Resartus" olevat selline väljamõeldud tegelane peategelane. Sartor tähendab rätsepat ja Resartus vist ümberõmmeldut. Peategelane on väljamõeldud saksa riidefilosoof, kelle nimi tähendaks tõlkes Jumalastsündinud Kuradisõnnikut. Entsüklopeedias nimetati seda Carlyle’i enim diskuteeritud teoseks. Riided on seal muude asjade sümbolid.

Esimese Carlyle’i raamatu minevikust ja olevikust lugemise järel nimetasin teda maailmaparandajaks. Nüüd loetud raamatust selgub, et seda ei olnud ta mitte ainult filosoofias, vaid ka praktilistes asjades. Ta võitles selle eest, et Briti Muuseumis oleks parem õhutus ja paremad kataloogid, et Inglismaal asutataks laenuraamatukogusid, mis mujal maailmas olid juba olemas. Nii õnnestuski tal kaasa aidata Londoni Raamatukogu asutamisele, mis tegutseb siiamaani.

0 vastukaja: