teisipäev, oktoober 08, 2013

Cazamian

"Carlyle". By Louis Cazamian. Professor of English Literarture at the University of Paris. Translated by E. K. Brown. Ilmunud 1966, esimene trükk 1932, prantsuse keeles 1913. 289 lehekülge.

See raamat lisab sellele, mis olen varem Carlyle’i kohta kirjutanud, prantsuse vaatenurga. Varem kirjeldatud Carlyle’i entsüklopeedias kirjutati, et Prantsusmaal on tema maine olnud küllaltki madal, sest ta ei hinnanud ise prantslasi kõrgelt. Prantslasi pidas Carlyle liiga lobisevateks ja liiga ratsionaalse vaimu esindajateks. Nüüd loetud prantslasel Cazamianil jagub Carlyle’i jaoks nii kiitust kui ka kriitikat. Aga kuna ta on inglise kirjanduse professor, siis võib eeldada, et ta on ühtlasi anglofiil ja tema suhtumine on keskmisest prantslasest positiivsem.

Carlyle’i entsüklopeedia järgi algas tema karjäär germanofiilina. Cazamian toob välja, et saksahuvile eelnes veel prantsusehuvi periood. Carlyle kirjutas nooruses 15 artiklit Edinburgi entsüklopeediale, millest arvestatav osa oli prantslaste kohta. Prantsuse vaim aidanud tal vabaneda dogmadest, kuid Carlyle polnud ilmutanud tänulikkust. Ta hakkas õppima saksa keelt ja sellest tõlkima. Enne Carlyle’i olevat inglise kirjameeste hulgas saksa keele oskajaid olnud väga vähe. See paneb mõtlema, et kui Carlyle toob oma raamatutes tsitaate kõigis võimalikes keeltes, siis olid need ka tema kaasaegsetele rasked. Sakslastest mõjutanud Carlyle’i kõige rohkem Goethe, kellega ta vahetas kirju; samuti Richter, kellelt ta õppis erilist huumorit, mis täiendas varem omandatud šoti huumorit; Fichte, kes oli eeskujuks Carlyle’i õpetusele kangelastest, ja Kant, kelle kategoorilisele imperatiivile sarnanesid ka Carlyle’i mõtted, kuigi osalt juba kodusest puritanismist omandatud, kuid kui Kant rõhutas mõitsust, siis Carlyle pidas võimalikuks tõeni jõudmist ekstaasi ja inspiratsiooniga. Cazamiani järgi mõjutas rohke saksa kirjanduse lugemine ka Carlyle’i inglise keelt, kus ta olevat hakanud kasutama saksa keele vabamat sõnade järjekorda. Ma olen mõlemat keelt õppinud, ja mulle on jäänud mulje, et vabam on inglise keele sõnade järjekord.

Tõlkimiselt läks Carlyle üle oma raamatute kirjutamisele. Raamatu "Sartor Resartus" ("Ümberõmmeldud rätsepatöö") väljaandmisega oli raskusi, kuid "Prantsuse revolutsioon", millest ma olen varem kirjutanud, tõi esimese suurema edu. Ma kirjutasin varem, kuidas Carlyle’ile Prantsuse revolutsioon ei meeldinud, kuid Cazamian näitab, et Carlyle leidis sellest ka positiivset, pidades seda Jumala antud hoiatavaks õppetunniks. Carlyle arvanud, et Prantsuse revolutsioon lõppenud läbikukkumisega, kuid Cazamiani arvates ei hinnanud ta revolutsiooni õiglaselt, sellel olid püsivad positiivsed tagajärjed.

Raamatuga "Sartor Resartus" kujunenud Carlyle’i kõik põhiseisukohad ja stiil välja, "Mineviku ja olevikuga", millest ma Carlyle’i raamatutest esimesena kirjutasin, ta olevat ennast juba prohvetina ammendanud. Vanemas eas tema energia vähenenud ja ta korranud väsimatult ühtesid ja samu mõtteid. Vanas eas kirjutas Carlyle oma kõige paksema raamatu Friedrich Suurest, mille lugemist Cazamian peab väsitavaks. Osa Carlyle’i raamatuid liigitab Cazamian ajaloofilosoofilisteks ja osad sotsiaalfilosoofilisteks. Viimaste alla läheb ka "Minevik ja olevik", aga sellest oleks saanud kirjutada ka kui ajaloofilosoofilisest, sest juba pealkiri viitab aegade võrdlemisele ja veerand raamatust on keskajast. Keskaega võrdleb Carlyle oma kaasajaga, mis tol ajal oli ajalugu vähem, aga tänapäeva lugeja jaoks juba rohkem.

Cazamiani arvates oli Carlyle suur mees, aga mitte kangelane ega pühak. Ta mõjutanud oma aja kõiki tähtsamaid inglise vaimuinimesi, kuid ei teinud ennast ega oma naist õnnelikuks. Carlyle’i tugevus ei seisnenud mitte uutes mõtetes, vaid selles, kuidas ta neid esitas. Ta olnud üks kõigi aegade hingestatumaid luuletajaid. (Luuletaja oli ta laiemas tähenduses, kuna ei kirjutanud värssides.) Nii Carlyle’i doktriinis kui ka kunstis olnud tugevamaid ja nõrgemaid külgi, kuid kõige tugevam külg olnud jõud, millega ta kirjutas. Siin võib kommenteerida, et sel juhul kaasnes kirjutamise jõud nõrga tervisega, sest Cazamian toob välja ka seda, kuidas Carlyle puhkas liiga vähe ja rikkus tervist. Cazamian leiab Carlyle’i juurest neurasteenia sümptomeid, mille teeb kahtlasemaks, et see oli raamatu kirjutamise ajal moediagnoos, mida kasutati rohkem kui tänapäeval. Hiljuti eesti keelde tõlgitud William Jamesi raamatus peetakse Carlyle’i suurimaks terviseprobleemiks hoopis kaksteistsõrmiksoole haavandit.

Carlyle oli tüüpiline romantismiaja autor. Cazamian rõhutab raamatu algul, et Carlyle ei olnud klassitsist. Kuid ühe periodiseeringu järgi lõppes romantismiaeg aastal 1848. Olin mõelnud, kas see tähendas eelkõige uute autorite esilekerkimist või hakkasid ka vanad teisiti kirjutama. Raamatu tagumises osas toob Cazamian välja, et ka Carlyle muutus vanemana realistlikumaks, kuigi ei seosta seda ajastu muutumise, vaid inimese tüüpiliste ealiste iseärasustega. Oluline on veel, kui Cazamian toob välja, et sel ajal, kui kultuuris valitses romantism, valitses poliitikas utilitarism, mis pärines 18. sajandist ja oli vastupidise vaimu kandja. Kuid lõppsõnas ütleb Cazamian, et ka Carlyle oli utilitarist, kuigi mitte selles tähenduses kui need, kes seda nimetust enda kohta kasutasid.

0 vastukaja: