kolmapäev, oktoober 09, 2013

Ununenud olümpiamängud

Seisin koos ühe mehega mitmekorruselise maja ees. Maja oli üsna lumega kaetud. Mees ütles, et teeme muheda maja, ja hakkas lumekuule visates lund akende ja rõdude kohalt alla kukutama. Mina oleks muhedaks majaks nimetanud just sellist, kus lumi alles oli. Kuule tuli täpselt visata. Ühele rõdule kukkus lumi ohtlikult suure prantsatusega. Seal rõdul olid natukese aja eest inimesed olnud, aga nad olid otse enne prantsatust lahkunud. Vaatasin, et riiulisse on jäänud üks minu unenäoraamatu eksemplar, mille olin tahtnud ära kinkida. Sisse oli kirjutatud, et see on mõeldud Laurile kinkimiseks. Küsisin Lauri K. käest, kas see on tema eksemplar. Ta vastas, et tema sai enda oma kätte. Seega pidi selle saama hoopis Lauri N. Jürgen I. tuli seda raamatut vaatama. Ta ütles, et selles on väga head fotod. Vastasin, et aga trükikvaliteet on kehv. Raamat oli nähtavasti sellepärast kortsus, et nii suurt formaati oli raske trükkida.

*
Läksin ühe poisi ja tema vanemate juurde. Poiss küsis, mida ma ütlen enda luuletuste kohta isa luuletustega võrreldes. Ütlesin, et ma ütleks, et mulle meeldivad enda luuletused isa omadest palju rohkem. Poiss ei uskunud. Varsti läksin nende juurde tagasi ja lisasin, et tegelikult on osad luuletused minul paremad ja osad isal, ei ole nii, et ühe kõik luuletused on teise omadest paremad. Poiss küsis mult midagi olümpiamängude kohta. Küsisin, milliseid olümpiamänge ta mõtleb. Järgmised tulevad Venemaal ja ühed olid Pekingis, ma ei tea, kus vahepealsed olid. Poiss küsis, kuidas see võimalik on. Vastasin, et mulle suusahüpped ei meeldi, aga osadele meeldivad. Televiisoris näidati parajasti, kuidas keegi suuskadega lendas ja tegi kohutavat nägu, sest oli vist ootamatult kuristikku kukkuma hakanud. Ütlesin, et temale ei meeldi hüpata, ja panin silmad kinni. Istusime pehmel istmel. Puutusin vastu poissi ja tema ema. Arst nimetas meid kõhugripihaigeteks. Seepeale tõmbusime üksteisest kaugemale.

*
Olin Põlvas. Ütlesin, et kui ma oleks teadnud, et Põlva on nii Tartu lähedal, siis ma oleks nende vahet jala kõndinud. Autotee oli natuke pikem. Läksin kioskisse. Seal öeldi, et see muudetakse poeks. Poeks muutumise tähtajani ei saanud tavalisel moel osta. Nii oli olnud ka teiste poodideks muudetud kioskitega. Sõitsin koos Heleniga mööda Tartu tänavaid autoga. Helen ütles midagi kiriku kohta. Küsisin, mis usu kirik see on. Helen ei teadnud. Ütlesin, et ta teab vist kirikutest vähe. Helen kinnitas, et teab jah. Ta küsis, miks mul kingad kulunud on. Vastasin, et kui mulle poes õpetati, et tuleb kasutada kingalusikat, et kingad tagant ei kuluks, siis nad jätsidki tagant kulumata ja kuluvad sellepärast eest.

0 vastukaja: