laupäev, november 09, 2013

Inglise ja ameerika romantism

Richard E. Brantley. "Coordinates of Anglo-American Romanticism. Wesley, Edwards, Carlyle & Emerson”. Kirjastus University Press of Florida. (8 kohanime). 1993. xi + 207 lehekülge.

Ameerikat on jagatud inglise keelt kõnelevaks Anglo-Ameerikaks ja romaani keeli kõnelevaks Ladina-Ameerikaks. Kust nende täpsed piirid lähevad, selle üle annaks vaielda. Aga loetud raamatu pealkirjas sõnad "Anglo-American" ei paista siiski tähendavat Ameerika Ühendriike ja Kanadat, vaid Ameerika Ühendriike ja Inglismaad.

Autor Brantley arvab, et inglise ja ameerika kirjandus moodustavad terviku. Ta ei ütle midagi selle kohta, kas sellesse tervikusse peaks kuuluma ka teised ingliskeelsed maad. Võibolla ta peaks seisukoha selles küsimuses võtma, kui ta ise elaks Inglismaal, kust on läinud väljarändajaid kõigisse maailmajagudesse. Aga raamat on ilmunud Ameerikas ja ameeriklaste jaoks on küll Inglismaa endine emamaa, aga Austraaliaga on neil sidemeid vähem.

Ainuüksi raamatus "Romantismiaja inimene" oli romantismiaja piiride kohta kaks-kolm erinevat periodiseeringut. Brantley järgi kestis romantism veel hilisema ajani – 20. sajandini. Raamatu pealkirjas välja toodud neljast autorist elas aga kaks 18. ja kaks 19. sajandil. Need oleks muu kirjanduse järgi vastandlikud valgustus- ja romantismiaeg. Aga Brantley viitab autorile, kelle järgi romantism ei ole vastureaktsioon valgustuse ratsionalismile, vaid selle edasiarendus. Ka Carlyle pidas nii 18. kui ka 19. sajandit uskamtuseajaks, mida Carlyle’i kohta varem kirjeldatud raamatu kirjutanud Kedenburg tabelina rõhutas.

Brantley raamatu kaanel nimetatud tegelastest kaks elasid Inglismaal ja kaks Ameerikas. Wesley (1703–1791) elas Inglismaal ja oli metodismi rajaja, Edwards (1703–1758) oli Ameerika äratusliikumise rajaja, Carlyle (1795–1881) elas Šotimaal ja Inglismaal ning Emerson (1803–1882) Ameerikas. Kahe viimase raamatutest olen varem kirjutanud. Wesley ja Edwardsi vahel kontakt puudus, Carlyle’i ja Emersoni vahel oli see olemas. Kaanemärkide järgi arvasin algul ekslikult, et Carlyle ja Emerson on ühises peatükis. Aga on vastupidi, et ühises osas on Wesley ja Edwards, Carlyle’i ja Emersoni kohta on kummalegi eraldi osa, kusjuures pikem on Emersoni oma, kuna tema kohta olevat rohkem kirjandust.

Brantley ütleb, et teda huvitab filosoofia, religiooni ja kirjanduse kolmik, mis on nende autorite puhul olemas. Kedenburg tõi Carlyle’i kohta välja natuke teistsuguse kolmiku, et Carlyle kehastab ajaloolase, filosoofi ja luuletaja triumviraati. Brantley arvates ühendas vaadeldud autoreid kõige rohkem teistlik empiirilisus-evangeelsus. See traditsioon alanud juba 17. sajandil elanud John Locke’ga, kes ühendanud deismi ja panteismi ja keda Eesti Entsüklopeedia seostab materialismiga. Locke arvas, et kasvatus on tähtsam kui loodusest antud eeldused. (Inglise keeles "nurture" ja "nature".) Brantley toob välja Carlyle’i tsitaadi, et kahtlemine pole kuritegu, ei pea kohe uskuma asja, mida esimesena nähakse. Selle põhjal järeldab Brantley, et Carlyle’i usk oli empiiriline. Ta nimetab Carlyle’i ka skeptikuks, kuigi ma olen Carlyle’i teostest lugenud, et ise ta pidas ennast skeptitsismi vastaseks. Carlyle’i arvates ei kirjutatud keskaegsetes kroonikates usust palju sellepärast, et usk oli kindel, aga metodistidel on see kahtlemine, seepärast teevad nemad rohkem sõnu. Sama moodi on Cazamian kirjutanud Carlyle’i enda kohta, et ta kuulutas oma veendumusi valjuhäälselt, kuna ei olnud nendes väga kindel. Ka Brantley toob ühe autori tsitaadi, kelle arvates Carlyle’ile ja Emersonile on skeptitsismist ja materialismist hoidumine auasi, aga see ei õnnestunud.

Mind huvitab neljast pealkirjas nimetatud autorist kõige rohkem Carlyle. Kui Cazamian kirjutas Carlyle’ist eelkõige saksa mõjude kaudu, siis Brantley asetab ta ingliskeelse kirjanduse traditsiooni osaks. Anglo-ameerika autorid tuginenud karmile protestantlikule traditsioonile, kellest inglased läinud ühe autori meelest oma eelkäijatest lahku, aga ameeriklased täiendanud eelkäijaid. Brantley kommenteerib, et tema uuritud inglise autorid on ka protestantlikud. Ameerikasse rännanud välja eelkõige puritaanid, kuid Inglise kodusõja ajal, mille võitsid puritaanid, oli väljaränne peatunud ja paljud puritaanid olid Inglismaale tagasi läinud. Raamatutest Cromwelli kohta olen lugenud, kuidas kodusõja ajal põgenesid Inglismaalt Charles II ja tema pooldajad, kes ei läinud aga Ameerikasse, vaid Hispaaniasse.

Brantley viitab autorile, kelle arvates Carlyle ei olnud romantismi esindaja, sest ta hindas Shakespeare’i kõrgemalt kui romantikuid. Brantley arvates ta siiski romantismi esindaja oli. Sellega ma olen nõus, sest romantismi üks tunnus ongi minevikunostalgia, Shakespeare’i austamine on sellega kooskõlas. Kuigi Shakespeare’i austatakse siiamaani.

TÄIENDUS: deism ja teism on kaks erinevat asja. Deismi järgi Jumal ei sekku maailma asjadesse, aga teismi järgi sekkub.

0 vastukaja: