"Sakala" 1878

Vaatasin tõlkimisest ja raamatute lugemisest puhkamiseks läbi "Sakala" esimese aastakäigu aastast 1878. Kui ma olen kirjutanud magistritööd või koostanud raamatuid, olen pidanud läbi vaatama palju aastakäike kitsama teema kohta, seetõttu olen palju vahele jätnud. Aga "Sakalat" vaatasin vabast ajast, seetõttu oli võimalik ühte aastakäiku põhjalikumalt süveneda.

Ajaleht hakkas ilmuma märtsikuus Carl Robert Jakobsoni toimetamisel. Ta ilmus kord nädalas, tavaliselt neljaleheküljelisena. Lugesin läbi kõik esikohal olevad juhtkirjad ja süsteemitumalt ka muid kirjutisi. Kokku tegin märkmeid 110 kirjutise kohta.

Välispoliitiliselt lõppes aastal 1878 Vene-Türgi sõda ja algas Inglise-Afganistaani oma. Vene-Türgi sõda tähendas eestlastele muuhulgas laulupeo edasilükkumist, sest sõja ajal ei olnud selle pidamiseks luba. Suhtumises välispoliitilistesse küsimustesse ilmnes "Sakala" Vene orientatsioon, mida võis veelgi suurendada, et leht allus tsensuurile. Ülikoolis õppisime, et Vene-Türgi sõda lõppes Venemaa jaoks soodsa San Stefano rahuga, mis Lääne survel Berliinis vähem soodsaks ümber tehti. "Sakalast" võib lugeda, et enne Berliinis kriisile lahenduse leidmist kardeti tõsiselt Vene-Inglise sõja puhkemist, milleks juba valmistuti. Berliini kongressi otsuste puhul avaldas "Sakala" pahameelt, et inglased neid Venemaa jaoks ebasoodsatena näitavad, kui Venemaa sai rohkem, kui ta sõda alustades lootis. Kuid ei pööratud rõhku sellele, et seda oli vahepeal loodetust vähem.

"Sakala" kirjutas järgnevalt, kuidas Türgi püiab rahulepingu tingimustest kõrvale hiilida, iseloomustades türklasi negatiivselt. Kuid kuigi ka Afganistaanis elasid islamiusulised, sai Afganistaan Venemaaga paremini läbi ja seda riiki ei halvustatud.

Saksamaal võeti aastal 1878 vastu sotsiaaldemokraatide vastane seadus. Kuigi "Sakala" oli Eesti oludes radikaalne, mõistis ka tema sotsiaaldemokraatia hukka, kuna sotsiaaldemokraadid tahtsid omandada teiste tööga loodud vara ja olid vägivaldsed. Praegu võib mõelda, et ka eestlaste huvides oleks olnud mõisamaade talurahvale jagamine. "Sakala" arvates Eestis sotsiaaldemokraatiat ei olnud, kuid teda hakati süüdistama, nagu oleks ta ise sotsiaaldemokraatlik.

Kui sõdu otseses tähenduses ei pidanud "Sakala" heaks, siis Eesti sisepoliitikas ei pidanud ta heaks rahu, arvates, et vaidlused on vajalikud, kuna need aitavad küsimusi selgitada. "Sakala" tülitses "Eesti Postimehe", "Ristirahva Pühapäevalehe" ja sakaskeelstete lehtedega, liitlast nägi ta venekeelsetes. "Eesti Postimees" oli "Sakala" arvates vaid silmakirjaks rahvuslik, tegelikult pidavat tema tegevus viima saksastamisele. Erinev oli "Eesti Postimehe" ja "Sakala" suhtumine ka ihunuhtluse küsimusse. "Eesti Postimees" soovitas pahadele vitsa anda, kuid "Sakala" pidas seda lubamatuks ja avaldas hulga kirjutisi ihunuhtluse kaotamise või vangide olukorra parandamise poolt. Kui tänapäeval on tuttavad kampaaniad "ära löö last", siis 19. sajandil tuli kõigepealt kaotada täiskasvanutele antav ihunuhtlus. Ajalehtede vahel oli ka koostööd, trükiti üksteise avaldatut uuesti ja toetati üheskoos rahvuslikke ettevõtmisi, millel oli ka vastaseid.

"Sakala" nimetas algul oma kaastööliste hulgas ka Jakob Hurta, kuid hiljem läks temaga tülli. Hurt soovis oma nime kaastööliste hulgast maha tõmmata, kuna "Sakala" olevat ristiusu vastane. Sellise süüdistusega ei olnud "Sakala" nõus, pidades ennast ristiusu alusel seisvaks. Kuid võib küsida, kui luterlik ta oli. Lutheri üks põhiseisukohti oli, et õndsaks ei saa heade tegude, vaid usu läbi, kuid "Sakala" kirjutas Piiblile tuginedes, et vajalikud on head teod. Ka Hurt juhtis tähelepanu, et Jakobson ajab luterluse ja katoliikluse segi. Hurda koostöö lõpetamisele vastas Jakobson väga teravalt. Ta tugines ka lugejakirjadele, väites, et kogu rahvas mõistab Hurda hukka. Kuid kui kirjutati ka "Sakalat" kritiseeriv kiri, ei pidanud Jakobson seda ehtsaks, vaid püüdis tõestada, et allakirjutajatele on survet avaldatud. Minu arvates ta püüdis ka ise igas lehenumbris inimesi mõjutada, sageli teravate sõnadega. Kuid Hurda kaastöö tegelikult päris ei lõppenud. Pärast kahe Jakobsoni kritiseeriva Hurda artikli avaldamist "Sakalas" ilmus talt seal samal aasta veel ka üks Aleksandrikooli heaks kirjutatu. Suurem osa "Sakalas" ilmunud kirjutistest olid autorinimeta.

Vana "Sakala" on huvitav ka keeleajalooliselt. Hiljem ilmuma hakanud Grenzsteini "Olevik" ei kasutanud sõna poliitika, vaid nimetavas käändes politik ja omastavas politika. Ühest luuletusest on näha, et hääldus oli samuti politik. "Sakalas" seevastu ilmus juba algusest peale rubriik "Poliitika ringvaatus". Kohanimedest kirjutati näiteks praeguse Järvamaa asemel Järvemaa ja Kuramaa asemel Kuuramaa.