laupäev, juuni 28, 2014

"Ivanhoe"

Walter Scott. „Ivanhoe“. Noorsoo kirjavara nr. 116. Inglise keelest tõlkinud A. Hansen. Tartu 1926. 510 lehekülge.

Lugesin selle raamatu läbi vist 8. klassi talvisel koolivaheajal. Eelmine aasta hakkasin uuesti lugema, sest sellele romaanile viidati korduvalt Carlyle’i raamatus, mida ma tõlkisin. Täna sain teist korda läbi. Lugemine võttis rohkem aega kui esimesel korral, sest tookord oli mulle prioriteetne ilukirjandus, aga nüüd teaduskirjandus. Vahepeal sain küll hulga hiljem alustatud ilukirjandusteoseid läbi. Scottiga ma ei kiirustanud, sest see pole mulle enam päris eakohane, samuti näen nüüd, et tõlge pole kõige parem.

Scott kirjutab samast 12. sajandist, millest Carlyle raamatus „Minevik ja olevik“, mis varsti eesti keeles ilmub. See oli aeg, kui inglise keelt ei olnud veel välja kujunenud. Ülemkiht oli prantsuse keelt kõnelevad normannid ja alamkiht kauem Inglismaal elanud saksid. Nagu ütles raamat „Kauge peegel“ ja nagu ütleb ka Scott, hakkas inglise keel võidule pääsema alles 14. sajandil, kujunedes saksi ja prantsuse keele kokkusulamisel. Kui esialgu oli alamkihi ja ülemkihi keel erinev, siis oli olukord samasugune nagu Eestis, kus aga eesti keel ja saksa keel jätsid kokku sulamata. Mingil määral see protsess siiski toimus, sest eesti keeles on palju saksa laene, samuti oleme me sakslastega veresugulased.

12. sajand oli ristisõdade aeg. Nii Carlyle kui ka Scott kirjutavad, et kuningas Richard Lõvisüda oli läinud ristisõtta ja ei pääsenud Inglismaale esialgu tagasi, sest viibis vangistuses. Sel ajal püüdis võimu omastada John Maata, kelle „Ivanhoe“ lõpus kodumaale jõudnud Richard võimult tõrjus, kuni John sai kuningaks Richardi surma järel. Raamatus ei ole tõlgitud John, vaid Johann. Algul mõtlesin, et see on nime tõlkes saksapärastamine, aga pärast mõtlesin, et kui inglise keelt ei olnud veel välja kujunenud, siis võibolla teda nimetatigi saksi keeles Johanniks.

Romaan on stiililt varajane romantism. Tegelaste omadused on väga liialdatud. Head tegelased on lõputult head ja halvad lõputult halvad. Hilisem romantik Carlyle on ka filosoofilises teoses öelnud, et kuristik hea ja halva inimese vahel on lõputult suur. Scotti juudi rahamees on väga ihne ja naistegelased väga ilusad, vähemalt kaks peamist naistegelast. Nagu ma kirjutasin romantik Ruskinist, et erinevalt tänapäeva inimestest ta ei pööra tähelepanu, et erinevad inimesed näevad ilu erinevalt, nii on ka kõigi Scotti tegelaste arvates kõige ilusamad ühed ja samad kaks naistegelast, mitte ainult meeste, vaid ka nende naiste enda arvates, nii sakside kui ka normannide. Tugev rüütel on lõputult tugev ja ka rahvaluulest tuttav Robin Hood, kes romaanis esineb algul Locksley nime all, laseb vibu lõputult hästi. Või halvad rüütlid siiski lõputult pahelised ei ole, sest neile on keskajale iseloomulikult tähtis au mõiste, seetõttu nad ei keeldu võitlusest.

Dumas’ romantism on Scotti omast küpsem ja meeldib mulle rohkem, samuti on ta paremini tõlgitud. Dumas’ positiivsetel tegelastel on ka nõrkusi, tema raamatutes on rohkem huumorit. Tegelikult on Scottil ka huumorit, sest üks tegelane on ametilt narr ja teeb nalja, aga see huumor ei pääsenud vähemalt minu juures eriti mõjule. Dumas’ romaanide tegevus on lapsepõlvest saadik hästi meeles, aga Scotti olin vahepeal suuremalt jaolt unustanud. Nüüd jääb vast tänu märkmete tegemisele ja vahepeal omandatud ajalooharidusele paremini meelde. Esimene kord lugesin vist liiga kiirustades ka, et enne koolivaheaja lõppu läbi saada.

1 vastukaja:

Klaus ütles ...

normanni keeles olevat Johan sanz Terre,
saksa keeles on Johann Ohneland