Must mantel

Istusin klassis 306 viimases pingis. Eelviimasele lauale oli kirjutatud spikker. Terve laud oli tähtedega kaetud, õpiku tekst oli sinna kantud sõna-sõnalt. Et see õpetaja lauani ära ei paistaks, ei olnud kirjutatud pastakaga, vaid oli trükitud. Mõtlesin hakata õpikust ülesandeid lahendama. Õpetaja küsis ühelt poisilt tema kontrolltöös kirjutatu kohta selgitust. Poiss ütles, et ta ei mäleta. Mõtlesin, et kuigi ta ilmselt ei mäleta sellepärast, et ta pole seda asja selgeks õppinud, vaid maha kirjutanud, võib mälestus ka päriselt tuhmuda, nii et kontrolltöösse ausalt kirja pandut vahel samuti ei mäleta.

*
Täna pidi toimuma kooli lõpupidu. Mõtlesin, et läheks keskkooliklassi lõpupeo asemel põhikooliklassi omale, sest seal klassis käisin kooli jooksul kokku rohkem aastaid. Mulle tuli meelde, et ma olen musta mantlit tõesti ühe korra kandnud. Ema oli üks päev soovitanud selle mul selge panna, öeldes, et ma olen seda vist varem ka kandnud. Aga sel korral, kui olin kandnud, oli olnud talv, hiljem oli ema soovitanud sooja ilmaga. Ema oli toimetanud minu magistritööd. Lugesin, et kui olin kirjutanud, et Hitleri sõnul oskas Mussolini palju keeli ja ei olnud kunagi kedagi petnud ning Hibberti sõnul oli Mussolini mõnevõrra petis, siis ema oli Hibberti refereeringus ühe sõna välja vahetanud. Olin enda kirjutatut palju kordi üle lugenud, see oli mulle pähe kulunud, seetõttu oli mul raske parandusega leppida. Ema parandus muutis refereeringu umbkaudsemaks, miks siis üldse täpse leheküljenumbriga viidata? Täna pidid olema ühe sugulase matused. Parandati, et teise sugulase. Esimene sugulane maeti juba varem. Aga minu meelest, kuigi tema matused oleks nagu juba toimunud olnud, oli ta praegu ka elus.