reede, august 15, 2014

Rodoreda "Teemandi väljak"

Mercè Rodoreda „Teemandi väljak“. („Loomingu Raamatukogu“ 21-23/2014.) Tõlkinud Maria Kall. 144 lehekülge.

Varem olen lugenud natuke sarnase pealkirjaga raamatut „Teemandirada“. Rada viitas tegevusele metsas, aga väljak tegevusele linnas.

„Teemandi väljak“ on tõlgitud katalaani keelest. Võibolla mõjutas selle eesti keeles ilmumist, et praegu tahab Kataloonia iseseisvuda. Katalaanide kohta olen varem lugenud vähemalt Uku Masingu tõlgitud katalaani muinasjutte. Romaanis „Krahv Monte-Cristo“ oli katalaaniküla Prantsusmaal, sest rahvas jaguneb Hispaania ja Prantsusmaa vahel.

„Teemandi väljak“ pani mõtlema, et paljudes ilukirjandusteostes on peategelaseks kirjanik. Kuigi selle raamatu peategelasel ei ole kirjandusega midagi pistmist, mõtleb ta ikkagi nagu kirjanik. Mittekirjanikul võib olla pea mõtetest tühi. Indiaanlased olevat arvanud, et ainult hullumeelsel on pea mõtteid täis. „Hullumeelsed“ töötavadki sageli kirjanikena. Ilukirjandusteoste peategelased kirjeldavad mõttes kõike, mida nad näevad, tehes seda kirjanduslikus stiilis. Kui nad ei mõtleks kirjanduslikus stiilis, siis ei pruugiks raamat trükki pääseda. Aga selle raamatu tõlkija arvab saatesõnas teisiti, et autor laseb peategelasel jutustada lihtsas igapäevases keeles. Paul-Eerik Rummo on kirjutanud, et kõik inimesed tegelevad mingis mõttes luuletamisega. Minu arusaamist mööda luuletajad siiski rohkem. Mõni teadlane või bürokraat kirjutab väga kuivas stiilis, milles ma ei oska luulet näha.

„Teemandi väljaku“ tegevusaeg algab enne Hispaania kodusõda, jätkub sõja aastatel ja lõppeb juba rahuajal. Raamatu tutvustuses nimetatakse seda üheks mõjuvamaks sõjaromaaniks just sellepärast, et sõjast peaaegu üldse ei räägita. Minu tähelepaneku järgi natuke siiski räägitakse. See, et sõja ajal sõjast üldse ei räägita, ei tundu usutav. Peategelane on naine ja tal on rääkimiseks selle võrra vähem põhjust, et naised ei pea ise sõtta minema, aga siis räägivad mehed. Teise maailmasõja veteranid, keda ma olen kohanud, räägivad elu lõpuni Teisest maailmasõjast. Kes oli Saksa poolel, võibolla sundis ennast Nõukogude ajal vaikima, aga vähemalt vabaduse tulles hakkas rääkima. Ma olen ise elanud murrangulistel laulva revolutsiooni aastatel ja mäletan, et kõik rääkisid poliitikast. Poliitika on ka teistel aegadel üks inimeste lemmikteemasid, sõda on poliitika vorm. Üks blogija kaebas, et tema blogi kommenteeritakse ainult siis, kui ta kirjutab poliitikast. Ajalehetede võrgukülgedel kommenteeritakse poliitikat rohkem kui kultuuri. Keskkooli ajal lugesin Hitleri elulugu, et Hitler rääkis nooruses ainult poliitikast, vaikides muude teemade puhul. Pidasin ennast selle poolest Hitleri sarnaseks, aga hiljem olen tähele pannud, et poliitikast rääkida meeldib paljudele.

„Teemandi väljaku“ algus meenutab varem loetud Goethe romaani selle poolest, et meestegelane peab monoloogi ja naistegelane kuulab. Raamatus leiab aset kolm abiellumist. Kõigepealt ütleb peategelasele mees, et abiellub temaga. Naise peas ei tekita see mingeid mõtteid, ta teeb lihtsalt, nagu talle öeldud. Ainult selle üle avaldab kahtlust, kas ta ikka päris kõigest saab mehega ühte moodi mõtlema hakata. See mees saab sõjas surma, seejärel palub naise kätt teine mees. See ei tee oma otsust abielluda lihtsalt teatavaks, vaid kasutab veenmist, nüüd on naisel rohkem kõhklusi, aga ta abiellub ka teist korda. Kolmandaks palutakse peategelase tütre kätt. Tütar lükab kosjad tagasi, aga hiljem ikkagi abiellub sama kosilasega. Võibolla nende kolme juhtumi võrdlus peab näitama, et naiste sõnaõigus aastatega suurenes. Kuigi ma pole kindel, kas see Franco ajal ikka oli suurem kui enne seda.

0 vastukaja: