laupäev, august 16, 2014

Sõnavõtt seminaris

Ülikoolis toimus seminar. Üliõpilased võtsid üksteise järel sõna. Lõpuks ei olnud sõna võtnud ainult mina ja üks teine üliõpilane. Otsustasin, et ma võtan eelviimasena mitte viimasena. Kodus oli tulnud üks materjal eelnevalt läbi lugeda, olin lugedes teinud palju märkmeid. Ütlesin, et ma arvan, et nüüd ma oskan paremini mõelda kui magistriõppes. Õppejõud vastas, et kahtlemata. Ta vist arvas, et see on magistriõppe paratamatu tagajärg. Hakkasin rääkima pikalt ja kiiresti, aga liiga seosetult. Rääkisin, et ajaloolaseks olek on identiteedi küsimus. Isiklikke näiteid võibolla ei sobi küll tuua, aga ma tegin teise sisseastumiseksami füüsikasse. Kui minust oleks saanud füüsika üliõpilane, ei oleks ma ennast ikkagi füüsikuks pidanud. Aga kui ma ajalukku sisse poleks saanud, oleksin pidanud ennast ikkagi ajaloohuviliseks. Rääkisin, et asjade tekkimise kohta on kaks teooriat. Evolutsiooniteooria järgi on olendid üksteisest arenenud. Aga teise teooria järgi ei ole mitte ainult elusolendid, vaid ka eluta asjad Jumala loodud. Ütlesin, et mind üllatab, et mul pole ettevalmistatud jutt ja loetu nii hästi meeles, kui ma arvasin. Kui ma teemast mööda rääkisin, siis võib mulle hiljem lisaküsimusi esitada, aga praegu ma lähen välja. Lahkusin ruumist ja paar inimest tuli minuga kaasa. Üks klassivend rääkis mööda koridore kõndides naerdes, et seminaris oli diakon, ta kuulis mida ma rääkisin. Diakon on Eesti ainuke usklik, aga arvab, et kõik on usklikud. Kõndisime mööda tänavat. Rääkisin, et mõned, kes ülikoolis keelt õpetavad, on liiga ranged. Käändeid ei ole vaja nii palju õpetada. See ei ole nii tähtis, kas sõna viimane täht on üks või teine. Esimeses vene keele tunnis ütles üks poiss, et tal on kõik lõpud valed, mille peale vene keele õpetaja vastas, et las need lõpud olla. Sest venelane saab jutu mõttest siis ka aru, kui käändega eksida. Läksime korraks seminariruumi tagasi, aga lahkusin sealt kohe uuesti, terves seminaris ma ei osalenud.

0 vastukaja: