neljapäev, august 07, 2014

Tellitud raamatukäsikiri

Ema oli minu pabereid ära visanud, et koju ruumi teha. Vaatasin äravisatut läbi, kas ma ei taha sealt midagi alles hoida. Prügi hulka oli sattunud ka üks õpilaspäevik. Mõtlesin, et päevikud tuleb küll alles hoida. Seepeale võtsin prügi hulgast välja ka kõik vihikud. Ütlesin emale, et kõik minu paberid tuleb alles hoida, aga ma luban ära visata kõik "Loomingu Raamatukogud". Ema viis "Loomingu Raamatukogud" minu toast suurde tuppa ja tõi asemele kunstiraamatud. Avaldasin kahtlust, kas kunstiraamatuid saab sellesse riiulisse panna, see riiul paindub nende raskuse all. Üks mees rääkis mulle, et ta läks tööd küsima ja ütles tööandjale, et on majandusteaduste magister. Tööandja vastas, et see on õige. Majandusteaduste magistriks ei nimetanud mees ennast sellepärast, et ta oleks ülikoolis majandust õppinud, vaid et ta tahtis teha tööd raha saamise eesmärgil. Mees võttis riiulist kunstiraamatu ja rääkis mulle selle piltidest. Jutu illustreerimiseks värvis ta pilte nende detailide rõhutamiseks üle. Ütlesin, et raamatuid ei tohi sodida. Püüdsime värvitud kohti ära kustutada. Hiljem toimus loeng mitmele inimesele. Piltidel oli näha inimeste pükstel värvilisi laike. Kiideti kunstnikku, et ta on teinud pükstele laigud nii, et need on nähtavad. Mina ütlesin, et võibolla laike ei teinud kunstnik, vaid see mees värvis üle.

*
Üks kirjanik saatis mulle kirja, et ma kirjutaks teise kirjaniku kohta raamatu. Otsustasin kirjutada kanalis ujudes. Ma polnud kindel, kas ma üle pea vees oskan piisavalt hästi ujuda, seetõttu otsustasin ujuda üle kanali otsa lähedalt, kus peaks vesi madalam olema. Üks päev kirjutasin ujudes osa raamatust valmis, teine päev pidin veel jätkama, aga kanalis polnud enam vett. Olin kirjutanud raamatusse sellest, mida ma olin selle kirjaniku kohta kuulnud ja oma kohtumisest temaga, aga mitte sellest, kuidas ma tema teoseid lugesin. Olime Paides. Seal käisid ehitustööd. Aeti garaaži ukse ees olevat auku kinni. Algul mõeldi jätta plekkvann tsemendi sisse. Siis mõeldi ümber, et plekkvann on töömehe abivahend, mistõttu see võeti tsemendi seest välja. Autoga tuli rahvast juurde. Üks poiss ütles, et auto tuli liiga hilja, tal on juba püksid mustad. Ema ütles mulle, et ma poleks pidanud selle kirjaniku kohta raamatut kirjutama. Vastasin, et minu raamatut arvatavasti ei avaldatagi, aga kasutatakse minu antud materjali. Ema ütles, et just nimelt. Ema ütles, et ta räägib, miks ei tohi kõiki asju kirja panna. Sest kui tema oli keskkooliõpilane, siis kirjutati ühe paberi peale, et kõik inimesed ei muutu teoks, inimesele peab tema ema ütlema, kas see inimene on tigu. Ema pani söögilauale teod. Küsisin, et kas nüüd ta tahab, et me neid tigusid sööksime, mille kohta ta ise ütles, et neist ei tohi kirjutada. Aga tigusid sõime lisasöögiajal, mitte põhipidusöögil, kõigile peol osalejatele tigusid ei näidatudki.

0 vastukaja: