Villem Reiman "Eesti ajalugu"

Villem Reiman. „Eesti ajalugu“. Eesti mõttelugu 117. Tartu 2014. (Esimene trükk 1903–1906 Lindeqvisti „Üleüldise ajaloo“ lisapeatükkidena.) 173 lehekülge.

Selle raamatu puhul tulevad esimesena pähe võrdlused Grenzsteini teosega „Herrenkirche oder Volkskirche?“, mille originaal ilmus mõni aasta varem. Reiman ja Grenzstein jutustavad mõlemad Eesti ajaloo. Grenzstein teeb seda kirikuküsimuse raamis, Reiman oli kirikuõpetaja ja pöörab samuti kirikuajaloole suurt tähelepanu.

Grenzsteini järgi soovisid Jeesus ja Luther rahvakirikut, aga selle asemel on Eestis kujunenud välja härraskirik. Ka Reiman on sakslaste kiriku suhtes kriitiline, kuid ta arvab, et vaimulikud isandad on olnud siiski rahva vastu sõbralikumad kui ilmalikud. Kuigi Reiman oli luterlane ja reformatsioon saatis kloostrid laiali, on Reimanil siiski kahju, et keskajal ei olnud Eestis rohkem kloostreid. Sama moodi nagu Carlyle hindas keskaegseid kloostreid, kuid kelle arvates need olid hiljem oma aja ära elanud. Reiman küll selles raamatus ei täpsusta, mida ta oma kaasaja kloostritest arvab.

Grenzstein arvas, et Vene võim võib eestlasi sakslaste vastu aidata. Kuid Reiman on ka venelaste suhtes julgem ja ütleb juba 13. sajandi osas, et venelaste eesmärk ei olnud eestlasi sakslaste vastu aidata, vaid siin oma võimu kehtestada.

Grenzstein võrdles 19. sajandit hea Rootsi ajaga, et monarhid võivad kohaliku aadli vastu abiks olla. Kuid Reiman ütleb selgemalt, et kõigepealt läks Vene aja algusega eestlaste olukord Rootsi ajaga võrreldes halvemaks.

Panin ükskord kirja lause, et Vabadussõda toimus sada aastat pärast priiuse saabumist. Reiman alustab eesti rahva vabanemise ajalugu veel varasemast, vastav peatükk hõlmab tal aastaid 1765–1865. 1816. a. pärisorjuse kaotamise seadust olevat Napoleoni sõjad edasi lükanud. Tegelikult Napoleoni sõjad avaldasid vist siiski mõju, et see seadus üldse vastu võeti.

Kuigi Reiman oli vaimulik, ei pidanud ta heaks seda, et 19. sajandi keskpaigani oli kogu eesti kirjandus vaimuliku sisuga. Ta nimetab küll ise ka trükiseid, kus minu teada kirjutati ka muudest küsimustest. Reiman arvab, et kui mõnele eestlasele ausammas püstitada, siis kooliõpetajatele. Ausammaste püstitamisel on neile eelistatud vist aga ajalehetoimetajaid.

Raamatule lisatud Andres Andreseni saatesõna väljendab neid seisukohti, mida on kirja pannud Selarti toimetatud „Eesti ajaloo“ teise köite kriitikud, et kuigi erapooletu ajalookirjutuse poole tasub püüelda, ei ole täiesti erapooletu ajalugu võimalik. Erinevalt osadest kriitikutest arvab Andresen aga, et eesti rahvus kujunes välja alles Reimani ajal, mitte 13. sajandil. Hoolimata praeguse ajalookirjutuse kritiseerimisest ei idealiseeri Andresen ka Reimani raamatut. Reimani rahvalikku stiili ei pea ta nii kõrgeks saavutuseks kui hilisemat teaduslikku. Ma isiklikult pean Reimani puhul stiili siiski plussiks, nagu ka mitmetel teistel 19. sajandi autoritel – Eestis Grenzstein, Prantsusmaal Dumas, Inglismaal Carlyle.