laupäev, oktoober 04, 2014

Sõitsime külla

Simson polnud keskmistel aastatel kõige parem üliõpilane, aga juba tema esimene kursusetöö oli silma paistnud, sest sellest oli kirjutatud ajalooajakirjas. Teemaks olid Tartu ühe varasema sajandi hauad. Ema tahtis neid haudu vaatama minna. Hukatud olid pandud aparaatide alla edasi elama. Niiviisi kasvas neil aju suuremaks. Suuremaks kasvanud aju sai kasutada niiviisi, et võtta see inimeselt välja, vahetada selles vanad teadmised uute vastu ja panna oma huvides mõtlema.

*
Kirjutasin blogisissekannet. Kirjutasin, et lollid ei taha midagi teada. Kui sissekande avaldasin, siis nägin, et keegi oli seda muutnud. Minu lause oli tehtud pooleks, et jätta mulje, et ma olen ise loll. Hakkasin uuesti kirjutama. Ma ei hakanud sissemurdja takistamiseks parooli vahetama, sest arvatavasti oleks ta jälginud ka seda, kuidas ma parooli vahetan. Kirjutasin küsimuse, et kas on õige öelda, et fašistid ei mõtle, kui fašism on mõtlemine. See lause muudeti ka ära. Asemele kirjutati midagi "Päevalehe" kohta. Kirjutasin: "Värdjas!" Kutsusin teised vaatama, et minu blogisissekandeid muudetakse. Nad tulid ja vaatasid, et isegi mina kasutan vahel sõimusõnu. Järgmisel päeval vaatasin valge lasteaia õue samasse nurka. Eelmine päev oli siin kasvanud üks seen, aga täna oli seeni juba mitu ja need olid palju suuremad. Siin oli kasvanud üks mürgine ussilaka mari ja üks mustikas. Vaatasin, et ussilakk enam ei paista, kas lapsed on selle ära söönud. Nägin, et ei ole. Aga nad võisid selle veel süia. Sõin mustika ära. Mustikal ja ussilakal sai otsa järgi vahet teha. Kui mari oli juba söödud, siis mõtlesin, et võibolla vaatasin valesti ja sõin vale marja. Tõnu rääkis, et Klaus loeb temast kiiremini ja saab Avatud Eesti Raamatu sarja raamatud alati rutem läbi. Vastasin, et mis sellest, raamatu saabki läbi see, kes seda loeb.

*
Kahel korral olin ma jooksnud võidu päris hästi. Ühel korral võistlesin Klausiga ja teisel Anttiga. Olin Anttist mitmel ringil ees, aga lõpus läks ta must mööda ja kasvatas vahemaa suureks. Ta oli alguses jooksnud minu tuules, mina olin ennast ees väsitanud. Antti käis kergejõustikutrennis ja oskas arvestada, mis on sobiv jooksmiskiirus. Õpetaja oli mulle veel finišis öelnud, et minu tulemus oli väga kehv. Asusime sõidukiga teele. Nägime startides, kuidas Kaunase puiestee ja Anne tänava vahel koopetratiivi hoovi juures tehti lõket ja roniti kooripinkidele. Algul arvasin, et tuld teeb ja pinkidele ronib üks ja sama seltskond, siis hakkas tunduma, et need on kaks eri seltskonda. Meie sõiduk liikus Anne tänava suunas. Edasi sõites nägin tagant tulemas teist sõidukit, mille esiotsas oli Krister põlevate silmadega. Rohkem ma tema poole ei vaadanud, sest Krister oli nagu suur Siirius ja mina nagu väike Kuu. Jõudsime ühte majja pärale. Esiku ja siseruumide vahel valvas sõdur. Esimesele meist, kes tahtis siseruumidesse siseneda, ütles sõdur, et tema ei või, sest tal ei ole luba. Peremees tuli siseruumidest välja ja ütles, et ma ei paneks jalanõusid kapi peale. Siis ütles ta, et ma paneks need kapi peale. Tõstsin need põrandalt kapile. Mõtlesin, et kõigil meist need kapile ei mahu, sest kapp on väike. Mul ei olnud ka siseruumidesse sisenemiseks luba. Mõtlesin, et kui sõdur mind ka keelab, siis ütlen, et tema arvamus ei ole oluline, sest ta pole Eesti, vaid Vene sõdur. Sel juhul oleks ta võinud tulistada. Seetõttu mõtlesin välja parema põhjenduse, et mul ei ole küll luba, aga mul on õigus siseneda, sest kõigil minu vendadel luba on. Pääsesin siseruumidesse, ilma et mult oleks luba küsitud. Ruumid olid kitsad ja lagedad.

0 vastukaja: