pühapäev, jaanuar 18, 2015

Ungari kirjanik

Mihály Sükösd. "Eeluurimisvangistus. Kummardus Ingmar Bergmanile". Loomingu Raamatukogu 1984, nr. 49–52. Ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla. 166 lk.

Erinevad inimesed on öelnud, et kuigi ungari keel on sugulaskeel, on Ungari ainus Euroopa maa, kus nad ühestki sõnast aru ei saa või kus ükski sõna meelde ei jää. Seetõttu on vist ka ungari keelest vähe tõlgitud. Tartu Ülikoolis siiski soome-ugri filoloogiat õpetatakse, mistõttu üks õppija olevat hiljuti kirjutanud väitekirja ungari keeles ja komisjon oli sellest ka aru saanud.

Ungari kirjandusest suurim lugemiselamus on mul kahtlemata "Egeri tähed", mida lugesin algkooli ajal. Lugemise ajal pidasin seda kõige paksemaks raamatuks, mida olin näinud, sest avatuna tundus ta veel paksemana kui suletuna. Mängisime kodus Egeri kindluse ehitamist.

Nüüd loetud raamatu esimene teos "Eeluurimisvangistus" räägib aastal 1945 kommunistide võimuletuleku järel varasema valitsuse väljamõeldud liikme üle toimunud poliitilisest kohtuprotsessist. Selliseid protsesse toimus ka teistes maades, mitte ainult kommunistlikes, vaid ka Soomes. Loetud teoses pannakse vanale valitsusele süüks riigi kaotusterohkesse sõtta viimist. Eestlastest osad süüdistavad Pätsi hoopis Nõukogude Liidule mitte vastu hakkamises. 1. detsembri mässu järel lasi Laidoner hukata kaks sõjaväelast vastupanu mitte osutamise eest, aga 1939.–1940. ei osutanud ka ise vastupanu. Prantslased karistasid kollaborante, kes ei tahtnud sakslastega sõdida, vaid läksid nendega koostööle.

Sõja kaotamine võis tõesti paljud ungarlased vihale ajada, samuti see, et ka sõda pidanud valitsus ei olnud demokraatlik. Kuid Ungaril nagu Soomelgi oli sõdimiseks ka põhjust. Ungari oli kaotanud Esimese maailmasõja järel palju ungarlastega asustatud maid naaberriikidele, neid taheti tagasi ja püüti sakslaste abi kasutades saada.

Raamat ise on kirjutatud, kui kommunistid olid veel võimul. Lugeja võib mõistatada, kas autor pooldab kommunistlikku korda, demokraatiat või kommunismieelset autoritarismi. Kui valitseb tsensuur, siis loetakse ridade vahelt ja igaüks võib endale meelepärast välja lugeda. Praegu kirjutatut võetakse rohkem otseses tähenduses ja seda on sellevõrra raskem andestada.

Igal juhul täidab raamat ajaloo valgeid laike. Selles on vaheldumisi peatükid 1945. aastast ja varasemast ajast, kui süüalune oli veel võimul. Eestis ei kirjutatud Nõukogude ajal sõdadevahelisest ajast palju, mis pani sõnavabaduse suurenemise ajal kasutama ühel teosel pealkirja "Tundmatu Eesti Vabariik". Nõukogude ajal ei olnud tavalisel inimesel lubatud Leninit joonistada, sellest hoolimata olid Lenini pilte kõik kohad täis, Eesti riigi juhid püüti aga ajaloost kustutada või avaldati nende kohta ainult karikatuure.

Sükösdi teine teos "Kummardus Ingmar Bergmanile" illustreerib mujalt loetuga võrdlemisel "Tunas" ilmunud Jaak Valge artiklit, kes ütles, et maailmasõdade vahelisel ajal muutus abielu erootilisemaks. Valge seletas seda sellega, et sõja mõjul pühenduti rohkem hetke nautimisele. Aga algselt 1970. aastatel ilmunud ilukirjandusteos näitab, et see suundumus jäi püsima ka sõja minevikku jäämisel. Lugesin eelnevalt 19. sajandi ilukirjandusteost, kus abielu sõlmimisel hinnati esimeses järjekorras peigmehe töötegemisoskust ja pruudi kaasavara suurust. 20. sajandi teoses põhjendatakse soovi koos elada esimese asjana meeldiva välimusega. Üks tegelane isegi rõhutab, et tal ei ole materiaalseid kaalutlusi. Aga inimese välimus elu jooksul muutub, see võibolla seletab osalt, miks on abielulahutuste arv kasvanud. Teoses ei käi abielu lahutamine siiski möödaminnes, vaid põhjustab tragöödia. 19. sajandi ja 20. sajandi algusega võrreldes on erinevus veel, et siis kirjutati ajalehtedes palju karskusliikumisest, aga 20. sajandi teise poole teoses ei ole ühtegi karsklasest tegelast, kõik kogu aeg joovad.

0 vastukaja: