laupäev, veebruar 28, 2015

Seekordsed valimised

Lähen valima ja hääletan IRL-i kandidaadi Kalle Muuli poolt. Muuli ajaleheartiklitest on head mälestused juba lapsepõlvest, samuti on need kuulunud viimastel aastatel ajalehe paremate osade hulka. Muuli valimise korral oleks küll kahju, kui ta enam ajalehes ei kirjutaks, aga eelistan valida kandidaati, kellest ma tean rohkem kui nime ja nägu.

Korduv unenägu

Nägin sama asja uuesti unes, seetõttu ei olnud enam mõtteid. Mõtlesin, et sama unenägu uuesti näha on sama igav kui kaks korda sama raamatut lugeda.

*
Tõusin hommikul pimedas üles, et kooli minna, aga esialgu ei läinud vannituppa, vaid kuulasin makilt muusikat. Kui üks laul oli kuulatud, siis kuulasin veel teise. Vaatasin ajaloo konspektist välja kirjutatud nimesid. Nimele oli lisatud hääldus. Raamatus oli see nimi teisiti kui konspektis. Siis oli õige variant vast raamatus, sest loengus võisin kuulmise järgi valesti kirjutada. Aga ma ei hakanud parandama, sest võibolla oli kaks lubatud varianti. Käisin teist korda keskkoolis ja lähenesid lõpueksamid. Koolis käimisest teada saajad võisid lasta liikvele kuulujutu, et ma pole veel ühtegi korda kooli lõpetanud. Teist korda lõpetada oli raskem, sest olin viimasel ajal kogu aeg unine. Mõtlesin seda seletada sellega, et mind on väsitanud see, et püian kogu aasta programmi omandada. Matmeaatika eksamiks kõige lihtsam valmistumisviis oli lugeda keskkooli matemaatika käsiraamatut. Ajalehe lugemise tundides ma polnud see aasta käinud, aga selline aine võis tunniplaanis olla. Võidi öelda, et ma olen ju blogis avaldanud unenägusid, et mul on tunniplaanis viga, miks ma siis pole kontrollinud. Oleksin vastanud, et pidasin neid ainult unenägudeks. Ühel päeval läksin riidehoidu üksi, nagu oleks teised veel mingisse tundi läinud. See oli reede. Aga sellist ainet vast siiski tunniplaanis ei olnud, muidu oleksin näinud teisi selleks tunniks valmistumas. Kui see siiski oli tunniplaanis, võis mulle lõputunnistusele üks tulla ja võisin viimasesse klassi istuma jääda. Esimene kord keskkooli lõpetades oli lihtsam, sest oli ette teada, et matemaatika eksamil õpetaja aitab. Nüüd oleks õpetajad võinud aidata sellega, et seda ainet, mille tundides ma pole osalenud, lihtsalt ei märgi lõputunnistusele.

reede, veebruar 27, 2015

Remondi lõpp

Olime isa ja vendadega kirjastuses. Sain teada, et jänesering, kus jänesed elavad, on 419 meetrit pikk ehk 500 jänese kehapikkust. Läksime kodu poole. Teised kõndisid ja mina sõitsin mootorrattaga. Algul liikusime ühes tempos, aga siis sõitsin teistest ette. Nüüd Tõnu hüüdis, et selle mootorrattaga võivad sõita ainult lapsed.

*
Tõnu ärkas hilja üles ja küsis mult kella. Ütlesin, et kell on juba kaheksa õhtul. Raamaturiiul oli remondi pärast paigast tõstetud. Otsustasin ta tagasi tõsta ja raamatud sisse panna. Mõtlesin, et alustada tuleb alumistest vahedest, et riiul ümber ei läheks. Mõtlesin panna albumid teisiti kui varem, et nad oleks riiulis püsti, mitte pikali. Ütlesin, et nüüd sai riiul Hennu voodi koha peale. Riiulit tuli veel nihutada. Märkasin, et malelaud on remondi käigus katki läinud, üks ruut oli pragunenud kolmeks. Mõtlesin, et nüüd ei jää muud üle, kui kirjutada blogi malerubriigis, et olen sunnitud malega tegelemise lõpetama. Teine nupp oli ka pooleks. Olin Oudekki pool. Oudekki isa näitas, kus on Oudekki pildialbumid. Mõtlesin, et vaatan selle aasta albumit, millal ma Oudekkiga kokku sain.

Kiire viimane voor

1. Trohhalev 6 p.
2. Raidväli 5,5
3. Runnel 5

16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Viimases voorus võitsin järgmiselt:
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Lc7 4. c3 a6 5. Oa4 b5 6. Ob3 c4 7. Oc2 Re5 8. Rd4 e6 9. a4 Lb7 10. ab ab 11. Va8 La8 12. Rb5 Rf6 13. Rc7+ 1:0

neljapäev, veebruar 26, 2015

Loenduri võimalused

Vaatasin blogi loendurit lähemalt. Seal pakuti statistikat selle kohta, mitu korda on sama külastaja varem blogi külastanud ja mitut võrgulehekülge ta on kokku külastanud. Mõtlesin, et kui küpsised ära kustutada, siis läheb vist külastuste arv jälle nulli. Toodud olid telefoninumbrid, millel sai külastajatele helistada. Arvutites jooksid reklaamid, milles pakuti blogi loenduri uuemaid versioone, aga ma ei tõmmanud neid endale, sest muidu oleks jälgimise peale veel rohkem aega kulunud. Räägiti, et ühe loendurifirma äriidee seisnes selles, et korteritesse sisse murda. Mõtlesin, et nii tehakse vist ainult Ameerikas, igale poole nad ei ulatu. Loendur esitas küsimusi, mida ma kirjutatuga mõelnud olen. Klaus vastas neile küsimustele. Sellega ma polnud rahul, sest ei tahtnud robotile arusaadavamaks muutuda. Ütlesin Klausile, et ise ta ei oska nii hästi kirjutada kui mina ja siis kasutab minu loendurit. Klaus lõpetas küsimustele vastamise ära, aga ütles, et tema kirjutab tuhat korda paremini kui mina, ainult inglise keeles. See tähendas, et kuna ta kirjutas inglise keeles, ei olnud ma tema kirjutisi näinud. Ütlesin, et lepime ära. Mõtlesin, et kui minule meeldivad enda kirjutised, siis Klausile meeldivad muidugi enda omad, isale meeldib jälle, mis tema kirjutab. Kui Klaus nii hästi kirjutas, siis ta oleks võinud ajalehtedele kirjutada. Tõnu tõmbas kardina kitsana akna keskkoha ette. Ütlesin, et nii ei ole ilus. Aknalaual kasvasid pottides erinevad taimed. Ütlesin ühe taime kohta, et mul pole viimasel ajal olnud meeles selle mulda katsuda. Ema küsis, mis siis sellest. Vastasin, et varem ma katsusin iga päev. Toa teises otsas suurel arvutiekraanil oli avanenud loenduri uus lehekülg. Kasutasin kätt juhtimispuldina, et ekraanil midagi muuta. Mõtlesin, et millelegi ma ikka pihta saan. Arvuti ütles, et ma saan oma blogi külastatavust tõsta viiele miljonile ja lubas õpetada, kuidas seda teha. Mõtlesin, et minu blogi puhul pole see võimalik, sest eesti keele oskajaid ei ole nii palju. Arvuti lubas mulle näidata populaarsemaid pilte minu blogist. Esimesena näitas ta videot rektor Kalmust. Mina olin avaldanud ainult foto, aga arvuti oli selle liikuma pannud. Edasi näidati muusikavideot. Arvasin esimese rea järgi ära tundvat, et see on laul, mis mulle meeldib, aga edasi läks ta teist moodi. Näidati videot, kuidas ma kohtusin tänaval hundiga. Kõndisin edasi ja vaatasin selja taha, et hunt oli ikka seal. Veel edasi kõndides ja uuesti selja taha vaadates oli hunt kaugemale jäänud. Mõtlesin, et võibolla hundi puhul aitab sama, mis koera puhul, et teha, nagu võtaks maast kivi. Aga seda ei tasu katsetada, võibolla hunt reageerib koerale vastupidi. Kui kolmandat korda selja taha vaatasin, siis hunt enam ei paistnud.

kolmapäev, veebruar 25, 2015

Läti ajalugu

Uldis Ģērmanis. "Läti rahva elurada". Läti keelest Dzintars Sprivulis. Tartu 1995, Ilmamaa. 303 lehekülge. Läti keeles esimene trükk 1959, tõlgitud 1990. a. trükist.

Raamatu autor on pagulaslätlane ja tõlkija Eestis elanud lätlane. Tõlkijat ma tundsin tänu sellele, et mängisime mõlemad malet. Osalesime kaks korda koos Tallinna-Tartu kirjanike malematšidel Tartu võistkonnas, viieliikmelisse võistkonda kuulus ka üks raamatu toimetajatest Heino Puhvel, teine toimetaja Mati Laur õpetas mind umbes samal ajal ülikoolis. Sprivulise kutsel võistlesin mõned korrad ka Tartumaa valdade turniiridel Luunja võistkonnas, kuigi pole Luunja vallas elanud.

Läti ajalugu on Eesti ajaloole sarnasem kui ühegi teise maa oma. Ometi avaneb raamatust pilt, kus kõik paistab natuke teise nurga all.

Muinasaegseid soomeugrilaste ja baltlaste vahelisi sõdu nimetab autor vennatapusõdadeks. Selline väljend on natuke üllatav, sest tavaliselt kasutatakse seda rahvuskaaslaste või sugulasrahvaste vaheliste sõdade kohta. Aga selle kasutamist seletab, kui hiljem kirjeldatakse, kuidas liivlased sulasid lätlaste hulka ja lätlased pidasid ennast liivlaste järeltulijateks.

Eestis pidas Muistse vabadusvõitluse ajal kõige kauem vastu Saaremaa, mis alistati aastal 1227. Võiks arvata, et ta pidas teistest maakondadest kauem vastu saarelise asendi tõttu. Kuid ilma saarteta Lätil võitles samuti kauem maa lääneosa, veel kauem, 13. sajandi lõpuni. Semgalid tõusid uuesti üles aastal 1321. Kui Eesti naabruses toimus vabadusvõitlus nii kaua, siis muutub veelgi kahtlasemaks "Eesti ajaloo" teises köites toodud oletus, et Jüriöö ülestõusu ajaks olid eestlased juba vallutuseelse aja unustanud.

Jüri Kivimäe seab eelmise aasta viimases "Tuna" numbris kahtluse alla, kas paavst ikka pühitses Vana-Liivimaa neitsi Maarjale. Aga selles raamatus kasutatakse Vana-Liivimaa asemel just nimetust Maarjamaa. Nimetus olevat säilinud ka hiljem, kuid kitsenenud uusajal Latgalele, sest seal säilis katoliku usk. Teatavasti on siiski ka hiljem vahel selle alla mahutatud Eesti. Nõukogude ajal tunti keelatud laulu "Jälle Maarjamaa pinnal voolab sangarite verd" ja Lennart Meri võttis kasutusele Maarjamaa risti. Kui nimetus ei peaks ka pärinema paavstilt, siis kuskilt ta igal juhul pärineb.

Rootsi ajal ühendati Eesti ala ühe valitseja alla, aga Lätit mitte enne Vene aega. Põhja-Läti jäi Rootsi ja Latgale Poola-Leedu võimu alla. Kas nimetada seda Poola ajaks või Poola-Leedu ajaks, selles küsimuses võib arvestada ka asjaoluga, et Leedu aadel poolastus. Kuramaa hertsogiriik jäi raamatu autori sõnul aastani 1795 iseseisvaks. Eesti Entsüklopeedia nimetab seda siiski Poola-Leedu vasallriigiks. Kuramaal olid kolooniad Aafrikas ja Ameerikas. H. Piirimäe rääkis ülikooliloengus, et "Ajaloolises Ajakirjas" või "Kleios" oli ilmunud artikkel, mille järgi kolooniasse lätlasi ei jõudnud, aga see olevat vale, sest lätlastel olid saksa nimed.

Esimeses maailmasõjas kannatas Läti palju rohkem kui Eesti, kaotused olid võrreldavad Eesti Teise maailmasõja aegsetega. Lisaks sõjas langenutele kaotati inimesi sellega, et 2,5 miljonist sõjaeelsest elanikust miljon evakueeriti ja kõik ei tulnud tagasi, rahvaarv langes 1,8 miljonile.

Kuigi autor on kommunismi eest põgenenu, tunneb ta Venemaa kodusõja ning Eesti ja Läti vabadussõja ajast rääkides mõningat uhkust läti punaste küttide väeosade üle, kes olid kommunistliku Venemaa parimad väeosad. Autori hinnangul võitlesid nad oma teada vabaduse eest, aga tulemus oli teine. Läti punastele küttidele antakse üsna kõrge hinnang ka romaanis "Nimed marmortahvlil", et nad olid mehisemad kui venelastest või hiinlastest vaenlased.

Läti ajaloo tippajaks peab autor iseseisvusaega, millega kaasnenud suur töörõõm. Ulmanise diktatuuri suhtes on ta küll kriitiline, kuid peab seda Saksamaa omast leebemaks. Autor kasutab laialt fašismi mõistet, defineerides selle juhi austamisena, aga millegipärast ei nimeta siiski fašistideks kommuniste, kes ka oma juhte austasid.

Esimest Nõukogude okupatsiooni aastat nimetatakse raamatus korduvalt õuduste aastaks, aga samas öeldakse, et Saksa okupatsioon põhjustas pikema kestuse tõttu rohkem ohvreid. Kui tuuakse hukatud juutide arv, siis see vist pärineb Nõukogude allikatest ja võib olla võltsitud, nagu minu kaasmagistrant Riho Västrik tõestas, et vastav arv Eesti kohta oli tugevalt suurendatud.

Uue Nõukogude okupatsiooni aegsete pagulaste olukorda peab autor mõnes mõttes vabade rahvaste omast õnnelikumaks, kuna lätlastel oli eesmärk, mille nimel võidelda – oma riigi taastamine. Autor uskus, et see eesmärk võidakse saavutada ja tal oli õigus. Lõppu on lisatud kronoloogia Läti vabanemisaja sündmuste kohta.

teisipäev, veebruar 24, 2015

Jala läänerannikuni

Pille ütles, et ma olen rääkinud, et olen kõndinud läänerannikuni, aga Pille sõnul, kui keegi pole seda näinud, siis keegi ei usu. Ütlesin, et ma ei mäleta, kas põhja pool on Los Angeles või San Francisco. Kõndisin aknani, öeldes, et aken on juba läänerannik, aga kaugema läänerannikuni kõndimine kulutaks liiga palju aega. Ma olen Tartu ja Elva vahet jala kõndinud.

esmaspäev, veebruar 23, 2015

Markeriga sodimine

Kõndisime mööda metsavahelist teed ja osad sõitsid jalgratastega. Kaks jalgratast tulid koos meiega üle raudtee, aga kaks esialgu mitte. Need jalgrattad, mis olid üle raudtee tulnud, jõudsid linna raudteejaamas selja tagant tuleva rongi peale, teised mitte, sest raudteejaamas ei saanud üle raudtee tulla, vaid nad pidid sõitma kaugemalt ringiga. Mina, ema ja isa hakkasime tuldud teed tagasi minema. Räägiti, et Henn on jäänud kasutama sõnu, mis ei ole kirjakeelsed, näiteks ütleb kellamees, mitte kellassepp. Seletasin, et see tuleb sellest, et Tõnu on küsinud, et kellamees, mis kell on. Samuti on Tõnu nimetanud küsimuste esitajat küsijameheks.

*
Väike vend ehitas klotsidest maja ja aia. Ta oli ehitatu üle uhke. Suuremale vennale tegi nalja, et sellise asja üle uhke ollakse. Ütlesin talle, et ta mõelgu, kui palju väike vend temast noorem on. Siis tuli mulle meelde, et nende sünniaastate vahe on vist ainult kaks aastat. Aga siis on suurem vend 7-aastane ja käib ikkagi juba koolis. Mõtlesin, et ma olen alati selle poolt, keda kiusatakse.

*
Lugesin koolis ingliskeelset raamatut. Sander küsis mult, kuidas on inglise keeles jõgi. Vastasin, et see sõna oli pealkirjas, aga ma enam ei leia. Siis leidsime. Sander ütles, et ongi river. Õpilased pidid küsima üksteiselt inglise keele sõnu. Küsiti kehaosi nagu puus. Mõnda ma isegi teadsin. Ühed poisid joonistasid markeritega tahvlile. Mõtlesin, et joonistatakse selliseid kehavorme, mida neil endal ei ole, nad ainult kujutavad ette, et inimesel on sellised kehavormid. Üks, kes ei joonistanud, ütles, et kahju, et need markerid ei lõhna. Üks joonistajatest Lauri K. vastas, et lõhnavad küll. Hakkasin põgenema, et Ariel mul markeritega nägu ei sodiks. Ariel ajas mind taga. Sain edumaa ja põgenesin riidehoidu. Et Ariel mind ei leiaks, läksin noorema klassi riidehoiuruumi, mitte meie klassi omasse. Võisin ikkagi paista, seetõttu läksin veel tagaseinas olevast uksest järgmisse ruumi ja peitsin nagis rippuvate riiete taha. Kui kell oli tunnis, siis oletasin, et Ariel on riidehoiust lahkunud ja vaatasin, kas saab peidukohast välja tulla.

pühapäev, veebruar 22, 2015

Esimene õhupall

Vaatasin oma ülikooli hinnetelehte. Algul oli pandud hindeid numbrites, siis tähtedes, viimane hinne oli jälle numbrina. Eelviimane hinne oli magistritöö hinne B ja viimane teise magistritöö hinne 3. Ma ei teadnud, mitme palli skaalal see oli pandud. Võibolla 3 oli sama, mis C, ehk tähendas 4. Mul tekkis kahtlus, kas viimane hinne on üldse õppejõu pandud, võibolla on selle poisid nalja pärast sodinud. Kui järele küsisin, siis öeldi, et muidugi on see poiste soditud. Ütleja püüdis hinnetelehte kokku käkerdada, mida püüdsin tal takistada. Kui mulle polnud teise magistritöö eest veel ametlikku hinnet pandud, siis see tähendas, et mul ei olnudki veel teine magistriõpe lõpetatud. Üks klassivend vaatas oma hindeid ja ütles, et tal on osad hinded head, ta ei ole must rumalam. Vastasin, et ma ei taha kedagi halvustada, ma ei taha ennast ka halvustada.

*
Vaatasin Kerese kogutud partiidest ühte mängu. Must hakkas a ja b etturiga lippu minema. Arvasin, et mängu võidab valgetega mängiv Keres, aga ma ei saanud aru, kuidas tal õnnestub lippuminekut takistada. Siis pani valge f6 lipu ette. Selle käigu taha oli kirjutatud küsimärk. Tundus, et see on kirjutatud pliiatsiga, mis pidi tähendama, et olin seda mängu varem ka vaadanud, kuigi ei mäletanud. Võitis must. Selgus, et Keres oli mänginud mustaga, ma olin valesti arvanud. Tahtsin hakata vaatama kohe järgmist partiid. Alumised read katsin paberiga kinni. Trohhalev tahtis mult paberit ära võtta. Ütlesin, et las olla paber, kui kõiki käike ei näe, siis saab rohkem oma peaga mõelda. Trohhalev näitas, et uus partii ei olegi uus, vaid ühte ja sama oli kogemata kaks korda järjest trükitud.

*
Istuti peolauda. Isa pani mind istuma Lennart Mere kõrvale, öeldes, et kõik tahavad istuda presidendi kõrval. Püüdsin rääkida minust teisel pool istujaga, mitte Merega. Uku Masingu kohta oli ajakirjas kirjutatud, et ta oli autist ja et autistid võivad lugeda teaduskirjandust, aga ilukirjandusest ainult lasteraamatuid. Mõtlesin, et lasteraamatud on selle poolest paremad, et seal ei ole musitatmist. Aga Masing ütles, et teda huvitavad kõik asjad, siis luges ta lasteraamatuid ilmselt mitte autismi pärast, vaid kuna ta tahtis lugeda kõigi inimeste kohta, mitte ainult täiskasvanute. Olin öösel kirjanduse maja õuel. Kehtis veel seadus, et öösel ei tohi lampi süüdata, aga õuele paistis ometi lambivalgust. Olin päevasel ajal ühes majas ja nägin, et läheneb õhupall. See oli esimene õhupall, mis Eesti kohale lendas. Andsin sellest teistele teada. Siis selgus, et lähenes küll terve õhupallide laevastik, aga see, mida ma olin algul õhupalliks pidanud, oli hoopis raadiobuss, mis tuli õhupallide saabumisest reportaaži tegema. Mõtlesin, et enne kui õhupalliga lendama minna, tuleb selgeks õppida, kuidas sellest õhku välja lasta, et madalamale laskuda. Kellel see selge ei ole, see saab laskumiseks õhupalli katki torgata, aga siis ta kukub liiga järsult. Õhupalliga lennates võib sattuda merehätta, nagu seda ühes seiklusromaanis kirjeldati. Olin Kristerile kirjutanud, et mul ei ole tervis korras. Krister oli vastanud, et kahju küll, kui klassiku tervis ei ole korras.

laupäev, veebruar 21, 2015

Laulev karu

Karu laulis soomekeelset laulu. Kui ta laulis, et püsti tõustaks, siis kõik saalis istujad tõusidki püsti. Kui see laulurida kordus teist korda, tõusid püsti kõik peale minu. Kolmandal korral ei tõusnud enam keegi püsti, ainult mina läksin minema. Mõtlesin koduteel, et see vist ei olnudki soome keel, vaid väikse moonutusega eesti keel.

*
Läksin bussiga sõitma. Juhti ei olnudki. Öeldi, et see on isesõitev buss. Küsisin, kas järgmiseks tuleb isekontrolliv piletikontroll. Läksin kogemata bussi pealt maha. Järgmisse bussi viskas üks pätt tossupommi. Kuna juhti ei olnud, siis ei saanud ta ka inimesi tossu eest välja lasta. Aga pätt oskas ust avada ja pääses ise välja, tema järel uks sulgus uuesti.

*
Kõndisin ülikooli õppehoones. R. Roosileht ütles mulle, et ma kirjutaks endale magistriõppe loenguplaani. Mulle tuli meelde, et ma ei pea seda tegema, sest mul on diplom käes, Roosilehel endal ei ole. Mõtlesin, et ma näen iga öö unes, et mul ei ole magistrikraadi. See näitab, et magistriõpe oli ka liiga lihtne, mul oli selle ajal aega tegeleda kõigi muude asjadega ja õpingute kohta pole sügavaid mälestusi. Läksin pidžaamaga õppehoone ülemisele korrusele. Kõndisin koridori otsas asuva stendi suunas. Tüdrukud ahmisid õhku, sest mul oli selline nägu. Keerasin stendi juures kohe ringi. Mõtlesin, et seda, et mul on magistrikraad olemas, näitab, et unenägudes esinevad sõnad "magistrantuur", "juhendaja" ja "töö eesmärk". Mõtlesin, et pean kontrollima, kas diplomil on rektori allkiri all.

Kiletiivalised

"Loomade elu" lülijalgsete köide läheneb lõpule, viimati sain läbi kiletiivaliste osa. Kiletiivalised on putukad nagu sipelgas, mesilane ja herilane. Paljud neist on ühiselulised, kuigi on ka mitteühiselulisi liike. Putukatest, kes ei ole kiletiivalised, on ühiselulisuseni jõudnud termiidid, nagu ka imetajatest inimesed, ühiselulisus olevat tekkinud erinevates evolutsiooni harudes üksteisest sõltumatult.

Mõne aasta eest ilmus ajalehes artikkel sipelgaliigist, kes võivat hävitada kõik teised sipelgaliigid. "Loomade elu" lugedes hakkab see tunduma ulmekirjandusena, sest sipelgaliike on tuhandeid. Lapsena lehitsesin raamatut "Huvitav zooloogia", kus öeldi vist, et inimene ei ole suutnud hävitada ühtegi putukaliiki.

Ühes raadiosaates hirmutas üks mesinik, et mesilased võivad välja surra ja siis surevat mõne aastaga ka inimene, sest kaovad taimede tolmeldajad. Kuigi on räägitud, et mõnes Hiina piirkonnas ongi mesilased juba kadunud, on "Loomade elu" valgusel ka see täieliku väljasuremise jutt üsna uskumatu, sest mesilaseliike olevat tervelt 20 000. Kodumesilane, kes võib elada nii inimesega koos kui ka metsikult, jaguneb veel omakorda tõugudeks. Osa mesilaseliike on küll kitsalt spetsialiseerunud ja kõiki taimi ei tolmelda. Kodumesilase tähtsust mainiti millegipärast kultuurtaimede tolmeldajana, nagu ta tolmeldaks muid taimi vähem või nagu ei oleks autorile sel leheküljel muud taimed nii tähtsad. Aga mõne taime parim tolmeldaja olevat hoopis kimalane.

On räägitud, et mesilased on mürkainete tõttu inimesele mürgisemaks läinud. Üks allikas ütles, et mesilase nõelamine on surmav ühele protsendile inimesetele. Varem ilmunud "Loomade elust" ma ei märganud veel üldse lauset, et mesilane oleks inimesele ohtlik, kuigi muude putukate ohtlikkusest on küll kirjutatud.

reede, veebruar 20, 2015

Blogi külmutuskapis

Olime Peedul. Ütlesin Helenale, et jõgi on nii madal, et sellest saab läbi kõndida. Läksin üle tammi. Ühe paberi peal oli palju luuletusi, mul paluti märkida, millised neist mulle kõige rohkem meeldivad. Märkisin ära väikse arvu luuletusi. Need, mis olid varem meeldinud, ei tundunud praegu enam ideaalsed.

*
Sain ajalehest teada, et üks poliitik on surnud. Tema mälestuseks kirjutas lühikesi nuppe hulk inimesi. Kirjutati halvustavalt. Isa pahandas, et inimese surma puhul ei tule halvustada, vaid omastele kaastunnet avaldada ja vabandust paluda. Mõtlesin küsida, kes minu surma puhul sellise halvustava nupu kirjutab. Kui seda ei panda suurde ajalehte, siis kooli seinalehte ikka. Mõtlesin, et minu eluajal on nii palju muutunud. Kui käisin nooremates klassides, kirjutati veel seinalehte, aga vanemates klassides juba kooli ajalehte. Vaatasin kooli stendilt, mis sinna minu sünnipäeval on kirjutatud. Märkasin, et ei ole kirjutatud ainult ühte ruutu, vaid igal klassi õpilasel on igal päeval üks ruut. Minu sünnipäeval polnud ühele õpilasele hinnet pandud, ülejäänutele oli.

*
Minu blogi oli külmutuskapp. Villemil oli selles oma riiul, mis oli tema blogi. Selle nimi oli Ahjuonu. Teisest riiulist kuulus Villemile osa, mille nimi oli Ahjukartulid. Näitasin Villemi blogi Pillele ja ütlesin, et sellest ei tohi kellelegi rääkida. Villem hoidis seal piimapakke, mis hakkasid vanaks minema, aga pididki sinna jääma.

neljapäev, veebruar 19, 2015

Toit põrandale

Mängisime malet. Vastane lükkas pudru üle lauaääre põrandale ja ütles, et see oli lippuminek. Mina kallasin põrandal olevale pudrule suurema osa kisselli peale ja ütlesin, et see on lipu kõrvaldamine. Natuke kisselli jätsin igaksjuhuks tagavaraks.

kolmapäev, veebruar 18, 2015

Kinnine seis

Tänasest alustas uut hooaega ülikooli maleklubi. Sellest semestrist on tehtud uuendus, et õppehoone ust saab õhtuti väljastpoolt avada ainult magnetkaardiga. Uksest pääses sisse kuus mängijat, mängisime 10 minuti mõtlemisajaga turniiri, kus reastuti ühepunktiste vahedega: 5-4-3-2-1-0. Tänu sellele, et mul lubati ühes mängus puudutatud nupuga mitte käia, sain 3 punkti. Täisedu saatis inglise keelt rääkinud välisüliõpilast. Viimase mängu võitsin järgmiselt:

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Rd7 5. 0-0 Rf6 6. Le2 e5 7. c4 Oe7 8. Rc3 a6 9. a4 0-0 10. d3 Lc7 11. Od2 h6 12. Rh4 Rh7 13. Rf5 Og5 14. Og5 Rg5 15. Rd5 Lb8 16. Lg4 Kh7 17. h4 Re6 18. f4 Rf6 19. Rf6+ gf 20. Lh5 Rf4 21. Lh6+ Kg8 22. Lg7++ See mäng õnnestus kirjutada üles kirjutamise ajal malelauda vaatamata. Enne kirjutamist küll tõstsin käigud meeldetuletuseks laua peal läbi ja teist korda tõstan pärast kirjutamist pisivigade kontrollimiseks. Kontrollimisel lisasin ühe käigu taha tulemärgi. Käikude järjekorras ei ole päris kindel.

Statistika riikide kohta

Raamatukogust olid mänguautomaadid ära võetud ja uus sisustus asemele pandud. Läksin oma kabiini. See asus eraldi maailmas, kus toimuv ei olnud teises maailmas toimuvaga seotud.

*
Ajalehes kirjutati, et Vabaerakond peab ennast Eesti kõige tähtsamaks parteiks, mida näitab see, et esimest korda Eesti valitsusega kohtuma läksid selle partei liikmed Jaapani delegatsiooni koosseisus. Riiulis nägi üks raamat välja selline, et kutsus väga lugema. Tõmbasin selle välja. Selgus, et see oli füüsikaõpik. Ütlesin, et ma arvasin, et ilukirjandus. Panin ta riiulisse tagasi. Lähedal oli üks väga õhuke füüsika käsiraamat, milles sisalduvad teadmised jäid minu teadmistele alla. Vaatasin geograafiaraamatut, kus oli toodud igasugust statistikat. Raamatu väljaandmisaastal oli Türgis olnud 1000 inimese kohta 5 raadioaparaati. Seda oli vähem kui praegu, sest ainuüksi minul oli kaks raadioaparaati, lisaks veel teiste perekonnaliikmete omad. Jalgrattaid oli Türgis tol ajal vähe, aga jalgrattateid palju. See tuli nähtavasti sellest, et enne jalgrattaid olemas olnud jalakäijate teed loeti ka jalgrattateedeks. Kooliskäijad olid kunagi teinud lipukaarte. Kõige keerulisem selle juures oli olnud lipu joonistamine. Aga praegu tuli mul mõte, et neid kaarte saaks teha ka ilma liputa. Kõik, kes olid neid kaarte teinud, olid küsinud lipuosade arvu, aga neid oli keeruline kokku lugeda. Praegu mõtlesin, et sellest raamatust saaks kaartidele kanda igasugust muud statistikat. Ühe Haiiti poliitiku kohta kirjutati, et ta on sooritanud üle 100 riigipöörde. See tegi mulle nalja, sain aru, et erinevates maailma riikides. Prantsusmaa kohta kirjutati, et seal oli toimunud mitukümmend riigipööret. Mõtlesin, et Haiiti oli Prantsusmaa koloonia, iga Prantsusmaa riigipööre tähendas riigipööret ka Haiitil, lisaks toimus seal muid.

*
Vaatasime televiisorist filmi, mida olin varem ka näinud. Seal oli ühel naisel kaks meest, nüüd olid need mehed omavahel kohtunud. Üks mees ütles teisele, et teine on salanõunik. Sellest oli aru saada selle järgi, et salanõunik vaatas keerulise ehitusega taskukella. Igaüks ei oleks aru saanud. Salanõunik ütles, et ta elab üks sajand varasemas ajas kui teine mees. Noorem mees hakkas selle peale salanõuniku sajandit iseloomustama. Kaks minutit enne lõppu tuli reklaamipaus. Ema ütles, et ta tahab näha, millega film lõppeb. Mina ütlesin, et lõppu ma mäletan. Mäletasin, et kohale saabub nende meeste naine, jääb välisuksel seisma ja naeratab. Aga paistis, et eelmise korraga võrreldes on filmi pikemaks tehtud. Kui naine oli ära naeratanud, siis näidati tooli, millel oli istunud salanõunik. Nüüd olid seal veel ainult tema kaabu ja püksid. Naisele võis niimoodi jääda mulje, et tal on ikkagi ainult üks mees, kes riietub vahepeal teiseks ümber. Naine palus, et teda kallistataks. Kallistama läks nähtamatu, keda näidati kerge musta uduvinena. Pärast seda hakkas üks televiisorit vaadanud naine nähtamatut nuga ihuma.

teisipäev, veebruar 17, 2015

Maletajate tüübid

Olin magistrant. Olin mõelnud teha sel semestril mitu arvestust või eksamit, aga kõik olid tegemata jäänud. Mul ei olnud õppimise jaoks aega, sest osa ajast läks tööle ja vabale ajale. Vaatasin kaarti. Ukraina lääneosas oli kaks jõge, mida oli peetud eksikombel suurteks jõgedeks, aga tegelikult olid suured jõed mujal. Volga suubus alles Aasovi merre. Ülikoolis oli üks loengukursus "Huvitavaid fakte Teise maailmasõja kohta". Seal õppisime, et kui Teine maailmasõda lõppes, siis taandusid veel suured väeosad alale Kesk-Aasiast Mongooliani ja seal lahingud jätkusid. Üks valitseja lasi endale palee ehitada ja kolm naisarhitekti lasid ennast vabatahtlikult kinni müürida, et olla selle palee biotempel. Nende hauale pandi kivid diagonaalselt. Teise maailmasõja idapoolseid lahinguid me polnud varem õppinud, aga kui sõda toimus nii suurel alal, siis oli see tõesti maailmasõda.

*
Üks õppejõud kaebas kaks inimest solvamise eest politseisse. Politseis rääkis ta, et ajalehepealkirjas öeldi, et ta kuuleb hääli, aga tegelikult teeb ta ettekujutatud ja reaalsetel häältel vahet. Õppejõud lubas näidata, kui hästi ta kehamaalinguid teha oskab. Üks tüdruk võttis ennast paljaks ja õppejõud määris ta poriga kokku, öeldes, et nüüd on tüdruk nagu neeger. Tüdruk oli pettunud, et talle nii primitiivsed maalingud tehti.

*
Mõtlesin, et Sitsiilia kaitset mängin järgmine kord niimoodi, et käin etturi c6, et ta poleks c7 vankri tules ning valmistaks ette käiku d5. Meenus, et Sitsiilia kaitses pole see võimalik, sest Sitsiilia kaitse tunnus on juba käik c5. Siis valmistan käiku d5 ette käiguga e6. E6 on Sitsiilia kaitse kõige parem variant. G6 käib paaris käiguga d6, mitte e6. Kes on maleajakirjadest partiisid vaadanud, see teab, et mängida saab mitut moodi. Mõtlesin vaatama hakata. Malelehe asemel oli tänavu aastal hakanud ilmuma maleajakiri. Sealt nägin, et üks B-klassi tüdruk on ka maletaja. See oli loogiline, sest meil oli intelligentide kool. Mõtlesin, et maletajad jagunevad kolme rühma: intelligendid, sportlased ja kurjategijad. Viimased mängivad malet selleks, et midagi kurja teha. Olin spordikooli koridoris. Peebo võttis minu fotoaparaadi ja hakkas sellega fotosid tegema. Lõpuks pildistas ta ka mind. Kartsin, et minust ei tule fotod välja. Siis pani Peebo fotoaparaadi hästi minu näo lähedale ja tegi kaks pilti, mis vast tulid välja. Täna olid kõik fotod Peebo tehtud. Mõtlesin, et paneks midagi neist blogi malerubriiki. Näiteks pildi sellest, kui häid salateid meil siin on. Või mõne pildi, kuhu malenuppe ka peale jääb. Abram küsis, kas ma olen tähele pannud, et Trohhalev on kuri inimene. Vastasin, et minu peale pole ta küll kunagi kuri olnud. Abram ütles, et kõik ütlevad nii. Täpsustasin, et vene aktsendist võib vahel kuri mulje jääda, vene keelega on üldse nii, eriti kui seda eesti keeles rääkida.

esmaspäev, veebruar 16, 2015

Kohtumine Inglismaal

Olin koos emaga Inglismaal. Kõndisime Tähtvere pargi moodi pargis. Nägin, et eespool kõnnivad Carlyle ja üks teine mees. Carlyle jalutas kahte koera. Üks koer oli keti otsas tema kõrval, selle koera küljest läks kett teiselt poolt edasi ja selle otsas oli veel üks väiksem koer. Kõndisin Carlyle'ile järele ja küsisin, kas kahe koera kett oli tema leiutatud. Ta küsis vastu, kust ma tean. Vastasin, et lugesin seda listist ühest 19. sajandi ajalehest. Carlyle kiitis, et teised ei loe üldse ajalehti, aga mina loen 19. sajandi omi. Rääkisin, et ükskord ma nägin unes, et olin New Yorgis ja vastu tuli teine eestlane. Siis öeldi, et välismaal teist eestlast kohata on tavaline asi, sest eestlasi on kogu maailm täis. Jõudsime praegu meie kooli lähedale. Rääkisime, kes kus koolis käinud on. Selgus, et Carlyle oli käinud ühes teises lähedal asuvas koolis. Mina ja ema pidime minema rongi peale, et sõita Inglismaale. Rongijaam oli teisel pool Sõpruse silda. Ema läks sillale paremalt küljelt, mina, Carlyle ja tema saatja vasakult küljelt. Kuna ma polnud ema vaateväljas, siis ta võis mõelda, et ma ei tule jälle Inglismaale, nagu juba varem juhtunud oli, ja sellepärast kurb olla. Rääkisin, et imelik, et välismaal teist eestlast kohates kohtab alati tuttavat. Võibolla ma võõraid ei näe sellepärast, et mul on halb nägemine, ma ei vaata inimestele väga palju otsa ja mul jäävad näod halvasti meelde. Mööda kõnniteed keris tee laiune lint minu luuletuste ja luuletuste tõlgetega. Carlyle'i saatja ütles, et Dolosa on ka minu tehtud. Tegelikult see ei olnud minu luuletus, vaid ma olin seda tõlkinud.

laupäev, veebruar 14, 2015

"Tuna" 4/2014

"Tuna" 4/2014.

Jüri Kivimäe kirjutab, et seoses Eesti Euroopa Liitu kuulumisega on sõdadevaheline saksavastasus jäänud minevikku. Ma mäletan, et saksameelsusesse kalduvale "Eesti ajaloo" teisele köitele sai siiski osaks tugev kriitika. Ka antud "Tuna" numbris kritiseerib Madis Maasing arvustuste rubriigis saksa vallutuse ilustamist ja vallutajate omakasupüüdlikkuse eitamist. Kui keegi hindab praeguse Euroopa Liitu kuulumise tõttu ümber sakslaste rolli ka minevikus, siis jääb oodata, kas ta Putini võimu kehtestamise korral hindab uuesti ümber ka Stalini rolli, nagu minu neljanda klassi ajalooõpikus antigi küüditamisele positiivne ja metsavendlusele negatiivne hinnang.

Inna Põltsam-Jürjo kirjutab keskaegsest pimeda aja ajaloost. Tol ajal olevat inimesed jaganud aasta ainult kaheks aastaajaks, pimedaks ja valgeks ehk talveks ja suveks. Selles ma kahtlen, nii võis see olla juriidilistes dokumentides, aga kevade ja sügise sõnad on vanemad ja ei ole unustusse vajunud. Keskajal oli öösel linnatänavatel liikumine piiratud. Tuletab meelde Nõukogude aja lapsepõlve, kus hilja õhtul võisid väljas viibida küll täiskasvanud, aga mitte lapsed. Räägiti, et omapead väljas liikuvad lapsed viiakse miilitsa lastetuppa. Me ei jõudnud alati ettenähtud kellaajaks koju, aga miilitsaga ei kohtunud. Kella panime siiski valeks, et kinnivõtmisel oleks vabandus olemas. Vahepeal vabadus suurenes, aga praeguste euroseaduste järgi ei või isegi suurt last üksi koju jätta, võibolla tänavale võib lubada. Ka täiskasvanutele on kehtestatud isegi valgustatud tänavatel öösel helkuri kandmise kohustus. Trahvi vältimiseks olen seda kandnud, aga kui helkuri mittekandmise pärast pole minuga veel midagi halba juhtunud, siis helkur peksab igale poole vastu ja helkurikandjate üle tehakse nalja. Keskajal neil, kellel siiski lubati öösel väljas liikuda, oli keelatud pimedal kellaajal relvade kandmine. Tänapäeval arvavad paljud, et just öösel peab olema kaasas nuga, käärid või gaasiballoon.

Kaja Kumer-Haukanõmm püiab ümber lükata müüti, nagu oleks 1944. aasta põgenemine olnud eelkõige eliidi põgenemine. Kui ma veel uskusin, et haritlasi põgenes rohkem kui vähem harituid, siis imestasin juba, kui Jüri Allik kirjutas, et eestlastel on suhteliselt head intelligentsusgeenid. Kui Eestisse jäänutel on intelligentsusgeenid säilinud, siis intelligentsemad inimesed võib-olla tõesti ei lahkunud suuremas osakaalus. Aga küsimus ei puuduta ainult 1944. aastat, vaid ka küüditamist ja Johannes Aaviku väidet, et eestlastele on olnud läbi sajandite omane vastupidine selektsioon ja parematest eestlastest on saanud sakslased. Ka "Tuna" artikli järgi ei lahkunud küll 1944 eliit, aga siiski potentsiaalne eliit, kes välismaal hakkas hästi haridust omandama ja jõudis kõigil aladel tippu.

Peeter Kaasik kirjutas ka eelmises "Tuna" numbris, siis pidasin tema allikakriitikat eeskujulikuks. Aga uues numbris ta liialdab, kui ütleb, et Nõukogude ajal valetasid kõik kõigile. Mõni rääkis tõtt elu või vangimineku hinnaga, teised valetasid küll avalikkuse ees, aga lähedasematele inimestele rääkisid tõtt. Kaasik kirjutab, et kõik ei toetanud metsavendi, oldi kahe tule vahel, ühelt poolt kommunistide ja teiselt poolt metsavendade. Seda väidet kinnitab ühe minu hõimlase räägitud lugu, et metsavennad tahtsid nende peret maha lasta, sest nad olid uusmaasaajad ja neid peeti seetõttu kommunistideks, aga ise nad olid kommunismi vastu.

Mart Kuldkepp kirjutab, et Eesti iseseisvuse väljakuulutamisele 24. veebruaril 1918 aitas kaasa Jaan Tõnissoni esimene välismaalt saadetud raport. Varem on kirjutatud, et Tõnissoni pooldajatele oleks sobinud Eesti riigi sünnipäevaks pidada Maapäeva otsust 1917. a. sügisel end kõrgeimaks võimuks kuulutamise kohta, mis sündis Tõnissoni algatusel. 24. veebruari on seostatud rohkem Pätsi kui Päästekomitee juhi ja umbes sel ajal isiklikku sünnipäeva tähistavaga. Aga nüüd võib 24. veebruari seostada varasemast rohkem ka Tõnissoni osalusega.

Heino Arumäe kirjutab, et Eesti ei saanud 1. detsembri mässu järel Suurbritannialt loodetud abi. Ka Locarno lepinguga oli määratud, et Briti huvid nii kaugele itta ei ulatu, sest ta garanteeris Saksamaa läänepiiri, aga mitte idapiiri. Seda lugedes meenub, et Teise maailmasõja algul kuulutas Suurbritannia siiski Poola toetuseks Saksamaale sõja ja ka vahepealsel ajal ulatus Briti enda impeerium kaugemale itta. Eestile abi mittesaatmise korral arvestati võibolla ka sellega, et Eesti suutis kriisi ise lahendada.

Ants Hein eespool ja Ivi Tomingas tagapool kirjutavad Oleviste kirikust. Käisin esimest korda Tallinnas 7-aastaselt. Koju tagasi sõites ütlesin, et Tallinnas meeldisid mulle kõige rohkem tornitippude kuldsed kuulid. Võibolla need oleks meeldinud vähem, kui ma oleks teadnud, et need pole üleni kullast. "Tunast" võib lugeda, et Oleviste tornimuna on täidetud odraterade ja paberitega. Ülikooli teisel kursusel käisin Tallinnas seoses arhiivinduse praktikaga. Pidin leidma üles Tolli tänava, aga see oli nii pisike, et oli linnakaardile märkimata jäänud, samuti ei osanud kohalik elanik teed juhatada. Siis meenus, et tänav oli Oleviste torni lähedal, see paistis ja selle järgi leidsin üles.

Aasta 1988 üritused

Ühel 1988. aasta fotol oli näha, et Tulviste osales ühel poliitilisel üritusel. Olime sellel üritusel. Seda juhatas vana naisvabadusvõitleja, kes tahtis anda sõna vanale meesvabadusvõitlejale. Aga üks noorem mees palus ka sõna. Naisvabadusvõitleja ei tahtnud anda, öeldes, et ta on meesvabadusvõitlejaga väga paljudes küsimustes samal arvamusel, aga noorema mehega tõenäoliselt ei oleks. Noorem mees tahtis ikka sõna saada. Naisvabadusvõitleja pakkus, et noorem mees võib talle pärast helistada. Noorem mees võttis omavoliliselt sõna. Ta hakkas rääkima teedeehitusest. Praegu kuulates oleks see jutt olnud huvitav, aga tol ajal mitte, kõik ootasid midagi poliitilist ja muul teemal rääkimine oli jutu kõrvale juhtimine. Mees luges oma juttu paberilt maha. Ta oli juba mitu lehekülge ette lugenud ja paks pakk pabereid ootas veel järge. Ema ütles sellele mehele, et ta on provokaator. Mees vastas, et sel juhul ta vabandab, ta läheb wc-sse, ja läks minema. Ta vist isiklikult ei tahtnud halba, talle oli ainult antud ülesanne seda teha. Kui ürituselt lahkusime, möödusime tänaval toimuvast rokk-kontserdist, mis oli korraldatud saalis toimunud poliitiliselt ürituselt rahva kõrvale meelitamiseks. Tänavaüritusel oli rohkem rahvast kui saaliüritusel.

*
Isa rääkis, et sõna "frank" on tegelikult lühend, see tähendab "Jeesus Kristusele". Keeleuuendajad olid leiutanud lühendeid, aga tulemuseks oli, et keegi ei osanud lühendist enam pikemat väljendit välja lugeda. Vastasin isale, et sõna "forint" kolm viimast tähte "int" tähendas vist "Jeesus Naatsaretist, juutide kuningas". Sõna "frank" võis tähendada algselt ka "for Arthur, rex of England", sest Inglise kuningatel oli tol ajal ka Prantsusmaal valdusi. Oli aasta 1988 ja olime teel poliitilisele üritusele. Üks koolitüdruk tuli teatama, et teises kohas teine üritus juba ammu käib. Ema vastas talle, et me tahame minna just sellele üritusele, kuhu meie läheme. Muule üritusele kutsuja naine oli võimude saadetud ja see üritus võimude korraldatud, et poliitiliselt ürituselt rahvast kõrvale juhtida. Aastal 1988 ei aetud üritusi enam jõuga laiali, vaid püüti rahvast mujale meelitada. Läksime majja, kus meie üritus toimus. Trepil seisid koolivormis tüdrukud, kes olid väga lõbusate nägudega. Lõbusad olid nad nähtavasti sellepärast, et nägid ette, et varsti leiavad muutused aset ka mujal kui poliitikas ja nad saavad hakata vähem riideid kandma. Praegu olid need tüdrukud minu jaoks huvitavamate nägudega kui oleks olnud aastal 1988. Praegu vaatasin vana sündmust uuesti ise vanem olles. Läksime pimedasse saali. Laval hakati näitama filmi 13. sajandist. Ema ütles, et 13. sajandil ei pidanud Eestis ju püsivaid asulaid olema. Vastasin, et kui räägitakse, et ei olnud linnalisi asulaid, siis see ei tähenda, et üldse asulaid ei oleks olnud. Mõtlesin, kas istuda ema kõrvale, võibolla tahab sinna istuda isa. Aga isa sai emast teisele poole ka istuda. Minust teisel pool istus võõras noor naine, kellel oli väike laps süles. Laps võttis minu sõrmest kinni. Naine ütles, et ta ei näe lapse ühte sõrme. Seejärel küsis naine, mis ma lapsega tegin, lapsel on nüüd üks hammas puudu. Vastasin, et mina ei teinud lapsele midagi, laps tegi mulle. Küsisin, ega lapsel üks sõrm puudu ei ole. Naine vastas, et ei ole. Ütlesin, et kui lapse käsi peaks verine olema, siis see võib olla ka minu veri. Laps küünistas mind valusalt. Kartsin, et ta võib mul ka silma peast torgata. Võtsin oma käe temast kaugemale, et ta ei saaks rohkem küünistada. Mõtlesin, et nüüd ta võibki silma kallale minna.

reede, veebruar 13, 2015

Edukas doktoriõpe

Olin jätnud teisele poole maja pingi peale oma särgi. Kui läksin sinna tagasi, nägin, et üks mees pani särki kotti. Kui ta oli kotiluku kinni tõmmanud, ütlesin talle, et ta näitaks, mis tal kotis on. Koti avamise järel ütlesin, et see on minu särk, ja võtsin selle välja. Mees tegi, nagu särk oleks tema oma. Ta küsis teistelt lähedal olevatelt inimestelt telefoni. Kui läksin edasi, tuli mulle vastu hiigelkasvu mees, kes tahtis särgi röövimise eest arveid õiendada. Peksin ta läbi. Öeldi, et ma peksan nii kõvasti.

*
Olin doktoriõppes. Vahepeal olin kahelnud, kas saan doktoritöö tähtajaks valmis, aga nüüd olin kindel, et saan, sest aega oli veel terve aasta. Seni olin teinud peamiselt raha eest tööd, aga mõtlesin, et nüüd katkestan töö tegemise ja keskendun õppimisele. Kuigi magistriõppes olin keskendunud peamiselt õppimisele ja doktoriõppes peamiselt tööle, olin ma doktoriõppes sama pika aja jooksul õppimisega ka rohkem edasi jõudnud kui magistriõppes. Doktoritööd kirjutasin samal teemal, mis magistritööd. Järelikult pidi üks doktoritöö oponentidest olema jälle sama, kes oli olnud magistritöö oponent. Siis oli ta mulle ette heitnud, et ma pole kasutanud uuemat kirjandust. Mõtlesin, et praegu jõuan ma seda veel teha.

*
Isa võttis riiulilt väga paksu raamatu ja ütles, et ma võiksin selle ka ära tõlkida. Praegu tõlkisin ühte teist raamatut. Mul olid ees trükitud paberid ja kirjutasin kõik laused ridade vahele kirjatähtedega uuesti. Mulle tuli meelde, et eelmist raamatut tõlkides ma polnud kirjutanud ridade vahele kõiki lauseid, vaid ainult need, kus oli toimetaja parandusi. Nüüd hakkasin tegema kolmandat moodi, et ma ei kirjutanud ühtegi tervet lauset, vaid ainult toimetaja parandustega väljendid.

*
Ema näitas, et mul on kaks sarnast särki. Küsisin, kas ma võtsin selle mehe käest ära siis ikkagi tema enda särgi. Ema vastas, et nii hakkab tunduma.

Nädal varem

6. veebruar
15 minutit, 7 vooru, 18 osavõtjat
1. Kõiv 6,5 p.
2. Tätte 6
3. Metsoja 5

neljapäev, veebruar 12, 2015

Koolist väljaheitmine

Lugesin ajalooajakirja. Kirjutasin ühe artikli joonealuse märkuse kohta, et see viitab paremäärmuslikule teosele. Artikli enda kohta kirjutasin, et see on vasakäärmuslik, teise artikli kohta, et paremäärmuslik. Mõtlesin, miks ma nii kirjutasin. Oleks võinud kirjutada lihtsalt vasakpoolne ja parempoolne. Seisin Kaunase puiesteel oma vana trepikoja ees. Möödusid lähedal asuvast koolist tulijad. Ühele poisile panin selja tagant salli silmade ette. Ta pööras ringi. Ütlesin, et ma tahtsin teada, kas ta on tuttav. Poiss vastas, et vaevalt, tema viies keel on türgi aktsent. Neil oli türgi keele kool. Ma ei saanud ikka aru, kas poiss on tuttav ja sel juhul milline. Ta meenutas mitut tuttavat korraga. Istusime üliõpilastega autosse ja hakkasime kesklinna poole sõitma. Üks üliõpilane tuli mulle sõidu ajal liiga lähedale, mistõttu ronisin eesistmelt tagaistmele. Mõtlesin, et mul on turvavöö lahti, selle eest võib trahvi saada, pean kinni panema. Läksin koolitundi. Klassis oli väga palju rahvast ja pikk pingirida. Minu selja taga istuv klassivend torkis mind pastakaga. Tõusin püsti, et temast kaugemale minna. Õpetaja püüdis mind korrale kutsuda. Ütlesin, et mina pole süüdi, vaid see klassivend. Istusin sama koha peale tagasi, kust olin tõusnud. Õpetaja küsis, kas meile tundusid juunikuus inglise keele lõpueksami küsimused väga rasked. Praegu oli september. Õpetaja rääkis, et paljud tegid eksamil ühe vea, aga mõned kümneid, siit rühmast mina. Sellised arvatakse 53 päevaks kooli õpilaste nimekirjast välja. Kui ma tahan kooli tagasi pääseda, pean ma tegema kolme päeva pärast lõpueksami uuesti. Iga vea kohta tõmmatakse kriips ja iga pooliku vea kohta linnuke. Ma ei kirjutanud seda juttu üles, mõeldes, et ma ei hakka eksamit uuesti tegema, sest selle ajaga ei jõua nagunii õpitud.

*
Magasin oma voodis. Hakkasin koos voodiga teise seina suunas sõitma. Tegelikult olid parem ja vasak tasakaalus. Läksin panin maki mängima. Mõtlesin, et Tõnul on meeldiv muusika sisse ärgata. Muusika lõppes ära. Panin lindi kiirendusega lõpu suunas kerima. Aga ta keris nii kaua, et järeldasin, et muusikat oleks veel tulnud, keskel oli ainult paus. Vaatasin, et olin kerimisnupu ja mängimisnupu korraga alla vajutanud, võibolla oleks pidanud vajutama ainult kerimisnupu. Kui lint jõudis lõpule, panin teise poole mängima. Läksin Hennu voodi juurde. Hennul oli voodis tabletikarp. Ma olin ka ükskord seda rohtu võtnud, aga Henn võttis vist pidevalt. Olin ühe tüdruku voodi juuures. Tüdruk küsis, mitu last mul on. Küsisin vastu, kust need lapsed peaksid tulema. Tüdruk küsis, kas ma ei ole kellegagi koos elanud. Vastasin, et ei ole. Ta oli minu raamatutest valesti aru saanud.

kolmapäev, veebruar 11, 2015

Kolmest kohast tuttav

Oli vaja ronida mitmekorruselise maja otsa. Erinevate inimeste ronimisoskus oli erinev. Põrgatasime maja ülemisel korrusel mitmekesi palli õhku. Lootsin veel pallile pihta saada. Õppejõud ütles, et mul on palju unistusi.

*
Sõin taldrikutäie tatraputru. Tahtsin veel teise taldrikutäie juurde võtta, aga nüüd nägin, et pudru sees on elusad ussid. Ütlesin, et nad võivad mulle südamesse tungida. Ema arvas, et ei tungi. Ütlesin, et kui nad 100 kraadi juures ei hävinud, siis nad minu kehatemperatuurist ka ei hävi. Ma ei teadnud, kas ema läheb mulle apteegist usside vastu rohtu tooma. Vennad tulid sööma. Hoiatasin, et pudru sees on ussid. Klaus ütles, et ta ei näe. Panin sõrme ühe ussi lähedale ja näitasin.

*
Kõndisin koos Pillega mööda teed, mille kõrval oli liiv. Tuli juttu sellest, kes on E. Joandi. Ütlesin, et mulle jäi ta eurolistist juba esimesel päeval meelde. Ta ennustas õigesti, et kõik rahvahääletused Euroopa Liidu teemal lõppevad häältevahekorraga 51-49. Eesti rahvahääletusel oli küll vahe suurem. Hiljem oli Joandi roheline ja võitles Strandbergiga. Ta oli juba varem öelnud, et ta ei astu ühtegi parteisse peale rohelise. Mõtlesin lisada, et ta kirjutas ka keelelistis ja võitles nagu minagi eesti keelde võõrmõjude sissetungi vastu.

Valearvestus

Mõtlesin, mida võiks otsingumootorisse lüia. Lõin nimed Keres ja Karotamm. Leidsin Voldemar Pinni Karotamme teemalise raamatu tutvustuse, kus olid muuhulgas järgmised laused: "PAUL KERES KINKIS NIKOLAI KAROTAMMELE MALENDID?
NEID ÜLE ANDES SOOVITAS TA ESIMESEL SEKRETÄRIL TEHA NENDEGA ÕIGEID KÄIKE." Tegemist paistab olevat anekdoodi või kuulujutuga.

*
Viimati üles kirjutatud treeningpartii:
1. e4 e5 2. f4 ef 3. Rf3 g5 4. h4 g4 5. Re5 h5 6. Oc4 Rh6 7. d4 d6 8. Rd3 Le7 9. e5 Og7 10. 0-0 0-0 11. Of4 Lh4 12. Le1 Le1 13. Ve1 de 14. Oe5 Oe5 15. Re5 Of5 16. c3 Rd7 17. Rd2 Re5 18. Ve5 Vae8 19. Of7+ Kf7 -+

teisipäev, veebruar 10, 2015

Indiaanlased nüüd ja enne

Kivisildnik kiitis indiaanlasi valgetega võrreldes. Ütlesin, et kõige suurem peaks indiaanlaste osakaal olema Kanada põhjarannikul. Kivisildnik küsis, kust ma seda võtan. Vastasin, et hispaaniakeelsetes riikides on küll indiaanlasi rohkem, aga seal on valgeid ka rohkem. On kirjutatud, et Kanadas on indiaanlaste olukord kõige parem. Jätsin ütlemata, et kõige halvem olevat see Ameerika Ühendriikides. Ajaloolisel kaardil oli näidatud, kuidas Ameerika Ühendriikide idarannikule ja rohketele selle ees olevatele saartele lähenesid kunagi eurooplaste laevad, mida indiaanlased suurtükkidest tulistasid, kuni neil laskemoon lõppes. Nüüd seal piirkonnas enam indiaanlasi ei elanud. Indiaanlased olid saanud eurooplastelt suurtükid, aga ei osanud ise laskemoona juurde valmistada. Ütlesin vennale, et tehnoloogia tähendab valmistamisoskust, mitte tehnikat.

*
Üks abielupaar elas vanaduseni Ameerika Ühendriikide idaosas. Vanaks saades läksid nad mõlemad teineteisest eraldi üksi riigi lääneossa reisima. Kui nad olid aasta reisinud, läksid nad koju tagasi, sest muidu oleksid juba korterist ilma jäänud. Riigi idaosas oli inimesi palju tihedamalt.

*
Saatsin ajalehele kaastöö, aga seda ei tahetud avaldada. Saatsin sama kaastöö ajakirjale edasi. Kaaskirjas ütlesin, et ajalehetoimetaja vastas mulle, et ta ei viitsi selle kaastööga tegeleda. Ajakirja toimetaja vastas mulle, et tema on ka laisk, aga ta annab ülesande teisele toimetajale edasi, homme õhtuks saan vastuse.

esmaspäev, veebruar 09, 2015

"Mõtlemine ja kõne"

Lev Võgotski. "Mõtlemine ja kõne. Psühholoogilised uurimused". (Sari "Avatud Eesti Raamat".) Tõlkinud Peeter Tulviste. Ilmamaa, Tartu 2014. (Originaal vene keeles 1934.) 509 lehekülge.

Raamat juhib tähelepanu, et mõtlemine ja kõne on kaks erinevat asja. Tõepoolest – kui ma otsustan teha mingi liigutuse, siis ma tavaliselt ei sõnasta selle kohta lauset, aga liigutus saab tehtud. Kui ma joonistan, siis ma valmiva pildi kohta iga mõtet ei sõnasta, vaid näen vaimusilmas, kuhu oleks ilus milline joon tõmmata.

Raamatus on kasutatud näitena ahve, et ahvid küll mõtlevad, sest nad õpivad kasutama tööriistu, aga nad ei kõnele, neil on küll mõnikümmend sõna, aga viimseni ainult emotsioonide väljendamiseks. Papagoi oskab jäljendada helisid, aga ahv ainult liigutusi, kuigi tema hääldamisaparaat on inimese oma sarnane. Autor kahtleb, kas ahvidele õnnestuks õpetada viipekeeltki, aga kirjutamise ajal ei olnud sellealaseid katseid veel tehtud. Meile õpetati 1995 ülikoolis etnoloogia üldkursuse raames siiski, et ahv nimega Koko õpetati viibetega rääkima, sealhulgas õppis ta valetama.

Loomadest rohkem on Võgotski tegelenud laste psühholoogiaga. Algul tekitas minus kahtlusi, kas laste mõtlemine on ikka egotsentriline, nagu autor väidab, sest lastel on eeskujud. Rääkisin enne edasilugemist sellest tõlkijaga, kes kinnitas, et lastel on mõlemat. Võgotski järgi on lastele omane egotsentriline kõne ehk teiste lähedalolekul omaette rääkimine, mis hiljem jaguneb teistele suunatud sotsiaalseks kõneks ja sisekõneks. Omaette rääkimise teema juures tundsin ära, et lapsena ma algul oskasin tõepoolest lugeda ainult valju häälega. Mulle õpetati, et saab lugeda ka mõttes, mille peale ma polnud ise tulnud. Aga ajaloost olen teada saanud, et varasematel sajanditel lugesid ka täiskasvanud ainult valju häälega.

Võgotski ütleb, et väiksed lapsed ei ole võimelised moodustama mõisteid. See pani esialgu samuti kahtlema, sest mäletasin konkreetseid mõisteid, mille olin lapsena välja mõelnud. Aga Võgotski seletab järgnevalt, mida ta mõiste all silmas peab. Väike laps moodustavat vaid pseudomõisteid ehk komplekse, kus ta ühendab hulgaks valede tunnustega elemendid, aga hiljem muutuvat mõtlemine loogilisemaks. Mõiste all on mõeldud sõnast kui kõneühikust erinevat mõtlemisühikut. Kui inimene kasutabki kogu elu samasid sõnu, nende tähendus tema jaoks elu jooksul muutuvat, mistõttu väikese lapse mõtted olevat originaalsemad kui tema kõne.

Väike laps omandavat juba hästi emakeele grammatika. Koolis ei õpitavat emakeele grammatikat juurde, vaid seda teadvustama. Võgotski kirjutab ainult teadvustamise positiivsetest külgedest, aga saab välja tuua ka selle negatiivseid külgi. Teadvustatud liigutus on ebatäpsem kui teadvustamata, füsioloogia teadvustamine põhjustab ärevushäireid ja ohtude teadvustamine foobiaid.

On palju vaieldud, kas inimest mõjutavad rohkem geenid või kasvatus. Võgotski vastandab rohkem õppimist ja arengut. Ehk siis areng tähendab, et ka geenidest tulenev avaldub igas vanuses erinevalt.

Võgotski kirjutab, et lapsed on kõne arengult mitu aastat kirjutamise arengult ees. Suuremal osal inimestel jääb see vist ka hilisemas vanuses nii, aga mulle tundub, et ma isiklikult oskan praeguseks juba kirjutada paremini kui rääkida. Kui vahel rääkimine tulebki välja, siis sellepärast, et olen teema varem juba läbi kirjutanud.

Võgotski järgi on kõne ja eriti kirjalik kõne selgelt sõnastatud, aga mõtlemises kasutatakse lühendeid, mis on arusaadavad ainult mõtlejale endale. Seega kui tänapäeval räägitakse tulevikuaparaatidest, millega hakatavat teiste mõtteid lugema, siis Võgotski raamat juhib tähelepanu, et need aparaadiga välja loetud mõtted jääksid teistele ikkagi suurelt jaolt arusaamatuks.

Inimene teadvat lauset enne kui ta selle sõnastab. Olen pead murdnud, et kui ma mõtlen välja riimilise luuletuse, kas ma mõtlen välja enne riimid või ridade algused, sellest täpselt aru saamata. Aga mulle tundub, et kui midagi mõttes sõnastada, siis muutub mõte enda jaoks selgemaks ja meeldejäävamaks kui mingite lühendite kasutamisel. Raamat pöörab minu arvates liiga vähe tähelepanu sellele, et erinevate inimeste mõtlemine on erinev. Mul peaks olema keskmisest inimesest lauselisem ja pea sees kuuldavate helide rikkam mõtlemine, mis seletab ka ehk, miks mul lapsepõlv ja unenäod keskmisest paremini meelde on jäänud.

Kolmkeelne lehekülg

Eesti meistrivõistlustel oli kümme osavõtjat. Oli tehtud ennustusi, kes saab esikoha. Külaotsa esikoha ennustajaid oli üle kahe korra rohkem kui kõigile teistele esikoha pakkujaid kokku. Üks noor naismaletaja oli ka palju hääli saanud. Panin Külaotsa pliiatsi esikohale ja naismaletaja oma teisele. Siis vaatasin, et naismaletaja ei olnud tegelikult häälte arvult teine, vaid tema ja Külaotsa vahel oli veel kaks meesmaletajat. Ütlesin, et järgmises voorus ma ei mängi. Küsiti, kas siis ka mitte, kui loositud vastase asemel lubatakse mängida ühe teisega. Küsisin kellega, otsustades siiski mängima jääda. Mõtlesin, et võibolla saan mängida naismaletajaga. Vastaseks pakuti siiski ühte meesmaletajat. Lauad olid liiga üksteise lähedal. Nihutasime oma lauda järgmisest lauast kaugemale, oodates, et ka seda teist lauda tõmmataks vastassuunas kaugemale.

*
Üks naine tahtis organiseerida kõiki haigetega tegelema. Ma polnud organiseerumisest huvitatud. Joonistasin mõnele paberile ja lasin Sandril pildid teises stiilis lõpule viia. Sander joonistas ka ühe päris oma pildi. Kui lõpetasime, hakkasin asju kotti panema. Asju oli väga palju ja ma viskasin nad kotti korratult. Pastelle ei pannud ma pastellikarpi, vaid viskasin kotti lahtiselt.

*
Vaatasin võrgulehekülge, kus kirjutati Ukraina sõjast. Sai valida kolme keele vahel, milles lugeda. Üks oli eesti ja teine vene keel. Kolmandast oletasin algul, et see on ukraina keel, aga see osutus valgevene keeleks. Sai hääletada, kes on kirjutatuga nõus ja kes mitte. Eestikeelsel variandil oli palju poolthääli. Venekeelsel oli hääletajaid vähe, poolt- ja vastuhääli oli võrdselt. Kui ma seda lehte vaatasin, läks häälte arv nulli. Valgevenekeelsel variandil oli hääletajaid rohkem kui venekeelsel, aga ka seda vaadates läks häälte arv nulli. Mõtlesin, millisele vennale sellest rääkida. Oleksin tahtnud rääkida Klausile, aga Klausi polnud siin. Siis ta tuli. Rääkisin sellest võrguleheküljest, nimetades seda rahvuslaste leheküljeks. Klaus ütles, et rahvuslaste leheküljeks saab nimetada mitut erinevat lehekülge. Mina ütlesin, et ma ei pidanudki silmas, et lehe nimi oleks rahvuslaste lehekülg, aga sisuliselt on ta rahvuslik. Ükskord arvati minu kodulehekülje põhjal, nagu ma ei oleks rahvuslane.

*
Täna pidi vist ühe mehe poole sauna minema. Ütlesin, et ma hommikul juba ühes saunas käisin. Kõndisin lääne poolt Raekoja platsile. Mõtlesin, et varem olin ma emotsionaalselt kindlalt Euroopa Liidu vastu, aga nüüd mõtlen küsimuse iga päev uuesti läbi.

pühapäev, veebruar 08, 2015

Pakk kirjatöid

Kõik pidid esitama õppejõule A4 paberil essee. Õppejõud vaatas kõigi tööd kiiresti läbi, et valida paar tükki, mis ette lugeda ja mida pikemalt arutada. Lootsin, et ta ei loe ette minu oma, sest ma polnud enda kirjutatuga rahul. Läksime trepist alla. Trepivahedelt hargnesid koridorid, kus oli asju, mis meenutasid põrgut.

laupäev, veebruar 07, 2015

Töötamine viib tööpuudusele

Olime Peedul. Jõudsin ühe tõlketööga lõpule. Võtsin ette järgmise, aga ka see jõudis varsti lõpule. Tekkis küsimus, mis tööd mul siin veel teha on, kas ma pean Tartusse sõitma. Küsisin isalt, kas ma hakkan teist Grenzsteini raamatut koostama. Isa vastas, et kui hilisema perioodi kohta käsikirja kokku saab, võib selle raamatuna välja anda. Aga esimene raamat oli olnud juba kõigi perioodide kohta.

*
Üks tüdruk rääkis, et ta suhtleb ägedate Tapa poistega. Üks neist olevat Tapa chiller. Mõtlesin, et see pole sama sõna, mis killer. Tüdruk rääkis seda ühele naisele, kes oli minu sugulane. Mõtlesin, miks sellele naisele, kas tüdruk on ise ka minu sugulane. Kõndisin mööda teed, mille lähedal mängsid ühed poisid palli. Pall lendas kaugele ja möödus teistest poistest. See, kellest pall mööda lendas, ei löönud seda tagasi, vaid suure hooga veel kaugemale. Kõndisin suurt ringi.

reede, veebruar 06, 2015

Laud ümber

30. jaanuar
15 minutit, 14 osavõtjat, 7 vooru
1. Trohhalev 6,5
2. Tätte 4,5
3. A. Pedmanson 4,5

Tänasel turniiril kukkus ühtedel mängijatel keset mängu laud ümber. Kohtunik küsis selle peale, kas läks viiki. Vanadest reeglitest olen lugenud, et laua ümberlööja on kaotanud, aga antud juhul oli laud ise nõrk.

Uus maleharjutus

Läksin maleturniirile. Rei andis mulle printeriga trükitud paberi, et naismaletaja Kristiina on analüüsinud minu varem mängitud partiid. Kommentaarid olid kirjutatud käikude vahele, nii et teksti oli umbes poolteist lehekülge. Küsisin, kas ta analüüsis oma peaga või arvutiga. Rei vastas, et ikka arvutiga. Arvuti variantide hulgast tähtsamate väljavalimisega oli ka tegemist. Kristiina näitas natuke enne lõppu peal olnud seisu diagrammi, et ma oleks saanud kombinatsiooniga mati panna. Vastasin, et seda arvas juba üks mängu pealtvaataja. Ütlesin, et see oli vahelduva eduga mäng. Kristiina ütles, et vist oli küll. See oli olnud Tartu meistrivõistluste mäng, täna olid järgmised Tartu meistrivõistlused. Eelmine kord oli mul läinud hästi, olin saanud kolm punkti viiest võimalikust, aga arvasin, et täna läheb halvemini, kuna ma pole vormis. Tegelikult olin nii arvanud iga turniiri algul, aga mäng oli vormi tagasi toonud. Malet mängiti nii, et hoiti mängu ajal pea padjal. Räägiti, et uute reeglite järgi antakse käega padja puutujale kaotus. Ütlesin, et mina sellist reeglit ei tunnista, see on mu enda padi.

*
Mõtlesin välja maleharjutuse, et treenimist võiks alustada sellest, et algul teeb käike ainult üks pool ja proovib panna mati, kui vastane vastupanu ei osuta. Hakkasin niimoodi mängima. Vastane võis teha käike ainult kõige suurema ohu ärahoidmiseks. Mängulaud koosnes suurest hulgast maakondadest. Ründav pool lõi viimase rea maakonnast ära nupu, mille koha peal ta tahtis hiljem etturit lipustada. Suurem jagu maakondi oli valge poolel, aga siis üks musta poolel olev maakond tungis vägedega valge maakonda.

neljapäev, veebruar 05, 2015

Pesemisruum kadunud

Vaatasin oma toa aknast välja, üks inimene vaatas aknast sisse. Olin kardina ühe poole akna eest ära tõmmanud, teist veel mitte. Üks klassivend jõi ennast purju ja viskas pudeli puruks. Ütlesin, et alati, kui klassivennad ennast purju joovad, viskavad nad pudeli puruks. Pudeli kokkupaneku kohta oli olemas ristsõna, mida vaatasin ühes teises toas. Ma oskasin lahendada küsimusi vaatamata, aga olid antud ka abiküsimused, nagu "tänav" ja "hääldus". Seletasin seda ühele teisele inimesele. Olime ühes suures majas laagris. Oli hommik ja tahtsin minna pesemisruumi pesema. Kõndisin mööda koridori, aga ei leidnud pesemisruumi enam üles. Ühel uksel oli silt, et seal on pesemisruum meestest ja naistest koosnevatele paaridele. Kuna ma ei olnud paar, siis ma sinna ei läinud. Arvasin, et leidsin järgmiseks õige ruumi ja läksin sinna sisse. Aga seal oli hoopis kõrvapuhastus. Üks töötaja istus leti taga ja tahtis, et ma kõrva puhastama hakkaks. Läksin sealt minema ja ütlesin, et ma tahan pesta, mitte kõrva puhastada. Erik ja Krister tulid mulle ruumi otsima appi, aga nemad ka ei leidnud. Ütlesin, et kui ei leia, siis ma ei pesegi. Möödusin isast, kes istus juba hommikusöögilauas. Täna oli laagri viimane päev ja oli tehtud ümberkorraldusi. Tahtsin minna tagasi oma tuppa, aga ei leidnud ka seda. Ütlesin, et kuidas seda enam ei ole, kui enne oli. Ustel olid lukud ära vahetatud. Muidu oleks saanud minna seina sees asuvasse salaruumi, aga vana võtmega ka mitte sinna. Aga üks õpetaja ütles: "On-on." Ta näitas kätte, et meie perel on oma ruum olemas. See asus suuremas osakonnas, mille seina sisse lükataval uksel oli silt "Eesti". Ütlesin, et sellepärast ma siis ruumi mujalt ei leidnudki, et see on siin.

*
Vaatasin Arderi lasteluulekogu. Osad luuletused olid mul hästi peas, teisi ei mäletanud üldse. Mõnele oleks arvatavasti meeldinud just see. Leidsin ühe luuletuse, mis polnud varem tähelepanu äratanud, aga millest ma nüüd imestasin, kuidas see Nõukogude ajal üldse ära trükiti. Selles oli kirjutatud sõnu väikeste moonutustega, et arvuti aru ei saaks, sõna "punane" oli kirjutatud punaste tähtedega, et rõhutada, et mõnitatakse punaseid. Mult küsiti, kas seda luuletust vene keelde ei tõlgitud. Vastasin, et vene keeles oleks see veel hullem. Siis vaatasin tiitellehte, et raamat ei olegi trükitud Nõukogude ajal, vaid aastal 1994. Tahtsin näidata, millised illustratsioonid Tõnisele eriti meeldisid. Küsisin, kas võin viia selle raamatu oma toa riiulisse teiste Arderi raamatute kõrvale.

kolmapäev, veebruar 04, 2015

Aasiast ja Austriast

Kaardil oli näha inimesi, kes sinna kantud riikides elasid. Mongolid olid heledama nahaga kui hiinlased. Seletasin seda sellega, et mongolid on käinud Euroopat vallutamas ja seal eurooplastega segunenud. Mongooliast põhjas asus Vietnam. Vietnamlased olid paksude kulmudega. Ütlesin, et kõige ilusamad on jaapanlased ja korealased. Räägiti, et mõned 19. sajandi sõjad aitasid kaasa Esimese maailmasõja puhkemisele. Veaks peeti seda, kui Austria asus ühte Aafrika maad koloniseerima. Praegu tuli uudis, et Austrias sõlmiti uus valitsuskoalitsioon, kuhu pääses ka Vabaduspartei. Euroopa Liit nõudis, et sellist parteid ei tohi valitsuses olla. Austrial oli endal ka kavas Vabadusparteile antavaid hääli edaspidi mitte arvesse võtta, aga lubada siiski tema poolt hääletada, et teha kindlaks, kes on selle partei pooldajad. Ütlesin, et üks aasta ju üks organisatsioon moodustas komisjoni küsimuse uurimiseks, kus olid Ahtisaari ja teised, see järeldas, et probleemi pole. Ma ei mäleta, kas see organisatsioon oli Euroopa Liit või OSCE. Tegelikult ma ei teadnud, mis on Vabaduspartei eesmärgid, võibolla need poleks mulle meeldinud. Mõtlesin öelda, et Eesti peaks Euroopa Liidust välja astuma ja ühinema Austriaga, või Austria ja Šveitsiga. Või mitte ainult Šveitsiga, vaid kõigi Euroopa riikidega, mis jäävad väljapoole Euroopa Liitu.

teisipäev, veebruar 03, 2015

Etturimass

Tahtsime osta Õismäele korterit. Ema kirjutas korterimüüjale, kasutades kohati lüürilisi lauseid. Kirjale tuli vastus, et meie ühiskonnakihi esindajad laulavad tanki saatelaulu, parem kui ema vaikiks. Ema saatis oma kirja uuesti, kriipsutades lüürilised laused läbi, aga jättes nad alles. Magasin rahvast täis toas ja röökisin õudusest.

*
Vaatasin pealt, kuidas Vihmand malet mängima hakkas. Vihmand ütles, et teda on kiidetud, et viimasel ajal ta mängib eriti hästi. Ta käis avangus f4 ja h4, nii et paks etturitemass jäi neid ettureid tagant kaitsma. Mõtlesin, kuidas tal saab nii hea seis olla. Lugesin etturid üle. Ütlesin, et ühel mängijal peab olema kaheksa etturit, aga Vihmandil on rohkem. Vihmand vastas, et need, mida ma etturiteks pidasin, ei ole etturid, vaid kiivid. Minu suunas löödi palle, mille ma pidin kätte saama. Kahel esimesel korral sain pallile pihta, aga kolmandal mitte. Ühel korral lõin palli vastase värvava pihta, aga see põrkas tagasi mu oma väravasse.

*
Olime külas ja istusin arvuti taga. Vaatasin, et mulle uusi kirju ei ole. Aga kui lehekülge uuendasin, siis selgus, et on siiski tulnud hunnik kirju. Üks mees oli mulle enne andnud ketta arvutimänguga, nüüd andis ta veel kolm ketast juurde. Küsisin, kas ta tahab neid pärast tagasi. Mees vastas jah. Sain aru, et esimesena antud ketast ei taha. Mõtlesin, et külas olles istun ma kogu aeg laua taga ja pole üldse liigutanud.

Loosimisime

Mul pole veel Fischeri male seise täringuga loosides tavalise male algseisu tulnud, aga eile tuli seis minimaalse erinevusega, kus ainult kuningas ja lipp on vahetatud. Tavalises males on Hispaania avangus variant 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Og4 6. h3 h5, kus oda löömisele järgneks musta võit. Kui hakata kuninga ja lipu vahetamise järel mängima selle variandi peegeldust, siis on otsustav erinevus, et Fischeri male pika vangerduse järel on kuningas c1 mitte b1, mistõttu võitu ei ole, vaid must jääb vähemodaga.

esmaspäev, veebruar 02, 2015

Pungil postkastid

Peol jagunesid poisid ja tüdrukud ükshaaval paaridesse, kes abiellusid. Mõni poiss läks enne peo lõppu juba tüdrukust lahku ja leidis järgmise. Minu juurde tuli üks tüdruk, kes ütles tere. Küsisin, kas ta käis meie koolis. Tüdruk vastas jah. Rohkem me ei rääkinud. Pärast nägin pilti, millel üks vana naine hoidis ühe käega minu käest kinni ja teise käega ühe vana mehe käest. Majast väljudes püüdsin mitte kurja koera lähedale minna. Õuel oli üks vanamees, kellel oli hea meel, et tema koer inimesi ründas. Läksin kodu poole kõhuli kihutades. Iga teelõigu alguses valisin, mis nurga all järgmine sirglõik läbida. Jõudsin oma trepikotta. Mõlemad postkastid olid üleni posti täis, sest isal oli ümmargune sünnipäev. Postiljon oli toonud posti täna juba teist korda, oodates, et me vahepeal kasti tühjaks teeks. Ütlesin, et meil on nii palju posti ainult kümne aasta tagant, aga peaministril vist iga päev. Ema arvas, et peaministril ka ei ole. Üks naabrinaine oli enne andnud mulle 20 eurot, aga nüüd võttis 15 tagasi. Sikutasin oma rahakotti tema käest enda kätte. Küsisin, et kui ta raha tagasi võtab, kas talle meeldib rahakott ka ära varastada. Jõudsin tuppa. Seal vaatasid Tõnis ja üks noor naine koos raamatuid. Tõnis ütles mulle, et ma ei tõlgiks ingliskeelseid raamatuid, et ma tõlgiks mõnest muust keelest. Vastasin, et tal on õigus, inglise keelest tõlkijaid on liiga palju.

pühapäev, veebruar 01, 2015

Avatud diagonaal

V-K-L-O-O-R-V-R
1. d4 d5 2. Re3 c6 3. c4 dc 4. Rc4 Rhg6 5. Oc2 Re6 6. Oc3 Oc7 7. Rg3 f6 8. Of5 Od7 9. Le3 Of4 10. Le4 Rg5 11. Od7 Ld7 12. Lc2 0-0 13. e3 Oc7 14. 0-0 Vad8 15. Lb3 Kh8 16. Lb7 a5 17. Oa5 +-

Range hindamine

Vaatasin Euraasia kaarti. Erinevatel hetkedel võis tajuda end viibivat kaardi erinevates punktides. Praegu olin vahepeal Kamtšatkal ja vahepeal ühes teises kohas. Üks olend sarnanes kalaga, tema silmad paiknesid ebasümmeetriliselt. Ronisime puu otsa. Jäin suhteliselt madalale oksale istuma. Üks tüdruk ronis minust kõrgemale. Üks tugev poiss ütles talle, et ta ronib liiga peenikestele okstele, ja tõi tüdruku alla. Nägime aknast, kuidas üks poiss hüppas vette. Kartsime, et ta tahab ennast uputada, seetõttu jooksime talle järele. Jõudsime talle järele tema metsa all asuvas majas. Seal oli Laari õpikuid, sealhulgas Laari aabits. Laari kohta oli öeldud, et ta kirjutab raamatuid väga kiiresti. Poiss pakkus meile ühte asja. Kui majast lahkusime, sõitis meile vastu suur auto, mis pidi meid peale võtma. Kahtlustasin, et autosse võivad olla peidetud sõjaväelased, kes meid ründavad. Aga mulle öeldi, et sõjaväelasi autos ei ole.

*
Istusin enne tunni algust Klausiga ühes pingis. Klaus tõmbas minu vihiku keskelt lehe välja, et sinna kirjutama hakata. Võtsin lehe tagasi, öeldes, et sinna ma olen teises klassis kirjutanud, selle ma tahan alles hoida. Klaus ei saanud enda vihikute keskelt ka lehti tõmmata, sest õppeaasta oli jõudnud nii kaugele, et kõigist vihikutest oli üle poole täis. Soovitav oleks olnud kanda kaasas lahtiste lehtede vihikut, nagu ma varem teinud olin. Klaus rääkis, et üks tema klassi vilistlane jäi korvpalli mängides auto alla ja sai surma. Küsisin, et nimetatud isikuga juhtus vist juba ühel varasemal korral ka korvpalli mängides õnnetus. Klaus vastas jah. Ütlesin, et siis ta mängis ägedalt. Mäletasin uduselt, et see poiss oli vist olnud ka maletaja. Minu pinginaaber oli Sander. Ajalootunni algul andis õpetaja tagasi kontrolltööd. Olin saanud kolme, mida oli minu kohta vähe. Hakkasin naerma. Vähemalt ei saanud ma kahte. Olin kontrolltöösse kirjutanud ühe matemaatilise valemi, mille kohta ütlesin Sandrile, et seda ei olegi parandatud. Siis nägin, et punane joon on siiski alla tõmmatud, kuigi õpetaja polnud pannud kirja õiget varianti. Ühes kohas olin kirjutanud mungaordu nimetuse teise poole valesti. Õpetaja tuli minu juurde ja küsis, kas ma tunnen ennast väga halvasti. Vastasin, et ei, aga ülikoolis ei hinnata nii rangelt, ülikoolis ei ole ma kunagi kolme saanud. Pidasin peaasjaks, kui see kontrolltöö aastahinnet ei mõjuta. Lootsin, et mind täna ei küsita, sest tänaseks polnud ma üldse õppinud. Kui oleks küsitud, siis oleksin keeldunud vastamast, öeldes, et see on aastahinde alla laskmine. Olin kontrolltöö ajal ühe matemaatilise valemi kirja pannud hetkeolukorra põhjal. Ütlesin Sandrile, et nüüd ma ei saa sellest valemist enam aru. Sander vaatas huviga. Hakkasin köhima, mistõttu istusin laua teisele küljele, aga seal olid õppealajuhataja jalad. Mõtlesin istuda teise laua taha, aga see oli liiga madal. Õppealajuhataja tegi mulle ruumi.