esmaspäev, aprill 20, 2015

"Tuna" 1/2015

"Tuna" 1/2015.

Eelmisena loetud ajakirjanumbrite puhul pole jäänud endale võetud piiridega arvestades ruumi raamatuarvustustest kirjutada, täna alustan just nendest. Avaldatud on kolm raamatuarvustust, kõik doktorikraadiga teadlastelt. Seda võiks nimetada Jaak Valge erinumbriks, ta saab tänavu 60-aastaseks. Avaldatud on tema kirjutatud raamatuarvustus, Rein Ruutsoo arvustus tema raamatu "Punased" kohta ja peatoimetaja Ott Rauna intervjuu Valgega.

Rein Ruutsoo kirjutab Valgele vastu vaieldes, et aastal 1940 ei kehtestatud nõukogude võimu, sest Nõukogude Liidus ei olnud võim enam nõukogude käes. Selline probleem tekib, kui kirjutada nõukogude võim väikse tähega, nagu on teinud suurem osa autoreid või toimetajaid. Aga just sel põhjusel, mitte kirjaoskamatusest, olen kirjutanud Nõukogude võim suure tähega. Suure algustähe puhul tähendab see minu jaoks Nõukogude Liidu võimu, sest selline valelik ametlik nimetus riigil siiski oli.

Jaak Valgega langevad minu mõtted tavaliselt rohkem kokku kui Ruutsooga. Valge on rahvuslikult meelestatud, toob võrdlusi mineviku ja oleviku vahel nagu Carlyle ja kritiseerib Euroopa Liitu. Aga selles numbris paistab välja üks küsimus, milles minu mõtted langevad kokku rohkem Ruutsooga. See on hinnang ilukirjandusele. Jaak Valge ütleb, et raamat Eesti iseseisvusmanifestist tõestab taas, et algallikate põhjal kirjutatud ajalugu on palju huvitavam kui ilukirjanduslik väljamõeldis. Intervjuus viitab ta valesti Oskar Lutsule, nagu oleks öelnud Kiir, et ega lapsed tulemata ei jää. Ma olen ilma kontrollimata kindel, et seda ütles Toots Kiirele. Rein Ruutsoo tsiteerib õigesti Hando Runneli luuletust, ütleb, et luuletused väljendavad emotsioone, mis teistsuguses sõnastuses poleks edasiantavad ja sarnasel põhjusel soovitab lugeda originaalis, mitte vahendajate kaudu ka Lenini ja Trotski teoseid, kuna siis nägevat, milline on nende sõnastamisstiil.

Valge on tegutsenud varem majandusajaloolasena ja majandusinimesed ei ole kõige paremad ilukirjanduse mõistjad, ilukirjandus ei ole tavaliselt rahaliselt eriti tasuv. Raamat "Punased" räägib küll punastest kirjanikest, aga Vares-Barbarus ja Semper pole vast kõige paremad kirjanikud, mõnda teist uurides oleks ehk kirjandusest parem mulje jäänud. Eelistan samuti lugeda rohkem ajalugu kui ilukirjandust, aga mitteajaloolaste hulgas peaks ilukirjanduse eelistajaid rohkem olema. Ajalooraamatu stiil on tavaliselt neutraalsem, ilukirjandus taotleb emotsioonide tekitamist ja need ei lange kõigil lugejatel sama teose puhul kokku. Ilukirjandusteoses ei pruugi siiski ühtegi väljamõeldist olla, väljamõeldised on kohustuslikud ilukirjanduse alaliigis fantaasiakirjanduses. Hea kirjanik võib olla meisterlik selles, kuidas öelda, isegi kui pole eriti seda, mida öelda. Väljamõeldised ei esine ainult ilukirjanduses, vaid ka muud inimesed mõtlevad välja, mida elus teha, mida siis ajaloolased uurivad.

Ajakirjanumber algab Jüri Saare esseega, kus ta arutleb, kas KGB-lased olid ühiskonna koorekiht või mitte. Minu seisukoht on, et headus on tähtsam kui tarkus ja vähemalt headust KGB-lastel eriti ei olnud.

Kersti Markus kirjutab Padise kloostrist. Eurolistis on väidetud, et lasteta inimestel ei ole vastutustunnet, nad ei tohi olla saadikud ja vallalistel ei tohi olla valimisõigust. Minu arvates näitab erinevate religioonide kloostritraditsioon, et alati on olnud inimesi, kellele abielu ei sobi. Samas kloostri abt vastutab veel suurema inimrühma eest kui perekonnapea.

Enn Küng kirjutab, et merkantilism tähendas püüdu rikastuda teiste arvel, seoses sellega toob ta välja, millistel 17. sajandi aastatel oli Tallinna kaubandusbilanss positiivne ja millistel negatiivne. Kaubandusbilanssi on peetud tähtsaks siiski ka teistel aegadel, Euroopa Liitu astumise vastu hääletamist põhjendati sellega, et Euroopa Liit rikub Eesti väliskaubandusbilanssi. Selle hoidmiseks kasutati vahepeal loosungit "Eelista eestimaist!" ja keskkooli lõpukirjandi kirjutasin teemal "Eelista eestimaist – kas ainult loosung?"

Marge Käsperi ja Epi Tohvri artiklis rektor Parrot'st öeldakse, et ta oli edukas kõnemees, kuna oskas kuulajatega kohanduda. Täpselt sama on öeldud Hitleri kohta, keda ajaloolane Konrad Heiden võrdles omakorda Uue Testamendi apostliga, kes oli juutidele juut ja kreeklastele kreeklane.

Jätkub Peeter Kaasiku artikkel Nõukogude ajast. Ta nimetab omapoolse kommentaarideta eestlaste tolle aja arvamust, et nemad on töökad ja venelased laisad. Umbes samasugust hinnangut olen ka ise lapsepõlves kuulnud, ainult et lisati, et venelased on eestlased ka laisemaks muutnud.

Numbris on ka muid kaastöid.

0 vastukaja: