Kuidas kaardimäng läheks

Räägiti, et üks naine läks arsti juurde, et teada saada, mis kuus tal laps sünnib. Ütlesin, et selle saab välja arvutada. Kui ta hakkas last ootama detsembris, siis tuleb liita kaheteistkümnele üheksa, mis tähendab, et laps sünnib oktoobris. Imestati, et nii vara. Istusin üksi rohumaal kolmest nahktoolist koosneval toolireal, tüdrukud istusid eemal. Nad hüüdsid mulle sealt küsimuse, et mida mina sünnitusmajast tean. Hüüdsin vastu, et ükskord panin tähele, et ema ei ela enam kodus. Mulle öeldi et ta on sünnitusmajas. Läksime teda vaatama ja ema vaatas aknast välja. Praegu seal enam sünnitusmaja ei ole. Mõtlesin, et mäletan, nagu sel vaatama minekul oleks puulehed maas olnud, aga vast mäletan valesti, sest Klaus sündis veebruaris. Võibolla ajan erinevate vendade vaatamas käimised segi. Minu lähedal töötas mees mootorsaega. Küsisin talt, kas peab toolid eest tõmbama. Tõmbasin. Mees vigastas ennast mootorsaega. Mõtlesin, et see tuleb vist sellest, et ma temaga rääkisin ja ta tähelepanu hajus. Mees pani mootorsae mulle nii lähedale, nagu tahaks mind tükkideks saagida. Põgenesin tüdrukute juurde. Homme pidi see mees meile koju töötama tulema. Ma ei teadnud, kuidas tema eest siis pääseda. Ema ütles, et kui see mees meil kodus töötab, siis langeb toatemperatuur seitsme kraadini.

*
Tõnu ja Lauri H. mängisid malet. Lauri üldse ei osanud. Tõnuga tahtsid inimesed rohkem malet mängida kui minuga, kuigi mina olin tugevam. Lauriga oli mul varasem kokkulepe, et kunagi mängime, aga ta hakkas selle asemel Tõnuga mängima. Ma ei teadnud, kas minu kord ka tuleb. Hakkasime kaarte mängima, vaadates, kuidas mäng läheks. Risti sai trumbiks. Sellel lauapoolel, kus meie olime, olid kolme mängija kaardid, mida tõstsime Klausiga kahekesi. Teisel poolel oli veel kaardikomplekte. Sven oli öelnud, mis on kaardimängu juures oluline, et tähelepanu ja muud sellised asjad. Sven suutis nähtud kaardid meeles pidada, aga mina mitte. Ükskord ta oli soovitanud mul teiste mängijate kaarte piiluda, aga mul ei jäänud niiviisi nähtud ka meelde. Tihid panime praeguses mängus lauale hooletult, nii et kasutatud ja kasutamata kaardid võisid segi minna. Klaus hakkas nimetama selle mängija kaarte, kellel oli kõige rohkem ristit, enda omadeks, ja kahe muu mängija omi minu omadeks. Tuletasin meelde, et algul tõstsin selle mängija kaarte, kelle omi nüüd tõstis Klaus, mina. Ma pidasin alati neid kaarte enda omadeks, mis risti trumbiks tegid, sest risti oli minu lemmik kaardimast. Ristiga kaartidel olid üsna tugevad kaardid, aga mitte kõiki tugevaid järjest. Seetõttu käisime vahelduseks välja ühe nõrgema kaardi, et see tihi ära anda ja hoida häid kaarte hilisema tihi võtmiseks. Mõtlesin, et võibolla oli see tegu vale, sest kui males on tähtis haarata initsiatiiv, siis võibolla tuleb ka kaardimängus püüda kõik tihid endale saada. Mäng kestis kaua, nagu oleks kaardipakk tavalisest suurem. Aga lõpuks hakkas mängu lõpp lähenema.